Eesti on imeilus, härmas ja säravvalge, kui me sõidame Räpina kirikuõpetaja Urmas Nageliga esmaspäeval Räpinast Tallinna, et Arvo Pesti ja Lagle Parekiga Pirita kloostris veidi juttu ajada.

Lagle on hommikul ujumas käinud. Ta on reibas, heatujuline ja vaimukas, juhtides meie tähelepanu asjaolule, et oleme võtnud istet tema ema ja vanaema (s.t ema kipskuju ja vanaema portree) valvsate pilkude all, ja valab kohvi, mis Arvo Pesti arvates on parim kogu Tallinnas.

30 aastat tagasi oli praegune Räpina koguduse õpetaja Urmas Nagel Tartu ülikooli ajalootudeng. Ta oli dissidentide Lagle Pareki, Arvo Pesti ja Heiki Ahoneni hea sõber ja kaastöötaja. 1979–1982 levitasid nad koos nõukogudevastast kirjavara, tegid agitatsiooni, sokutasid teavet Eesti olukorrast välismaiste ajakirjanike kätte. Siis Nagel murdus. Tema tunnistuste põhjal mõisteti Parek, Pesti ja Ahonen ja Enn Tarto aastateks kolooniasse.

“Mul on temast inimlikult kahju,” ütleb Lagle Parek praegu.

Eelmisel õhtul räägib Urmas Nagel mulle ära kogu loo. Me istume Räpina pastoraadis ja Urmas Nageli bariton kõmiseb kõrge lae all ligi neli tundi. Peaaegu hääletult hõljub meie ümber pastoriproua Kristiina saiavaagna ja kohvikannudega.

“Ma ei sallinud nõukogude võimu,” alustab Urmas Nagel. “Ja mingi mängu ilu oli selles ka – mingi tõdemus, et suudame mingeid protsesse mõjutada. Kuigi keegi vist ei uskunud, et Eesti vabaks saab.”

Urmas Nagel mängis kitarri, tegi bändi, oli suur kirjandusesõber, kirjutas ise ka ja sattus poliitikasse kirjanduse kaudu.

“Kui elad ühiskonnas, kus luuletuse lugemise eest vangi võib sattuda, tuleb küll mõte, et mis koht see on, kus sa elad!”

1979. aastast õppis Nagel kaugõppes ajalugu, ühel kursusel tollase kuulsa dissidendi Viktor Niitsooga, mistõttu mustade vurrudega julgeolekutöötaja Viktor Kozlov tiirles tema ümber alailma.

KGB jälgis Niitsoo ja Pareki ja Ahoneni ja Pesti tegemisi ning silma jäi ka Nagel.

Niitsoo arreteeriti ja siitpeale hakkas Nageli suhtlusisikuks Arvo Pesti, tollane Tartu Kunstimuuseumi kütja, pikkade juuste ja lopsakate vuntsidega noormees.

Pestist sai Urmas Nageli hea sõber. Koos uuriti kirjandust, levitati isetehtud almanahhi “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis”, õpiti, kuidas käituda ülekuulamisel, ja tehti palju muud.

Ja vahel joodi odavat veini.

Siis tuli 1982. aasta talvine sess ja Tartu ülikooli üliõpilast Nagelit enam eksamitele ei lubatud – põhjuseks tegemata kehalise kasvatuse arvestus. Selge märk, et KGB käsi on mängus. Tööle Nagelit ei võetud. End Raekoja platsi väljakaevamistele pakkunud inimeste nimekirjas kirjutati Nageli nime taha “mitte mingil juhul”.

4. mail 1982 istuvad Pesti ja Nagel Piro govi kuju ees pingil. Läheneb kaks miilitsat ja küsivad Nagelilt passi. Passi Nagelil kaasas ei ole ja miilitsad käsivad tal kaasa tulla.

Nagel viiakse miilitsasse ja sealt edasi sõjakomissariaati. Kõigepealt saab Nagel ropult sõimata, et on ennast neli aastat sõjakomissariaadi eest varjanud. “See oli täielik absurd!” Ja kohe arstlikku komisjoni.

Kohe pea paljaks. Nagelil on see toiming selgelt meeles – kaks meest korraga suristavad. Ühe masinaga aetakse ühelt poolt, teisega teiselt poolt. Järgmisel päeval parandatakse ära kõik Nageli hambad (viis või kuus auku) ja 6. mail läheb sõiduks Kaliningradi.

Midagi väga hullu algul ei juhtunud, kuigi roodukomandör andis mitu korda mõista, et teame küll, miks sa siin oled.

Pastoriproua tehtud saiad pole enam ammu soojad, aga meil pole olnud mahti neid proovida. Oleme jutujärjega 1983. aasta märtsis, kui Nagel kutsutakse Kaliningradis arsti juurde.

Läikivates kirsades meditsiinimajor, turske sell, kellele meeldib haigeid üles rivistada ja nende peale karjuda, kutsub Nageli enda juurde. Sul on vererõhk kõrge, sind tuleb ravida! (Nagel oli Tartu medkomisjonis valetanud, et vererõhk on liiga kõrge.) Uskumatu lugu – nõukogude sõjavägi tunneb muret ajateenija vererõhu pärast!

Mikrobuss juba ootab ja Nagel viiakse ravile Poola piiri äärde.

Haigla on viisakas, söök korralik, lõuna ajal antakse isegi pirukat.

Seal määratakse Nagelile tabletid ja hakatakse iga päev süsti tegema.

Tabletid viskab Nagel minema, aga süstidest on võimatu hoiduda.

“Küsisin ühe kapteni käest, et mida te mulle süstite. Ta ütles, ära karda, midagi ohtlikku ei ole.”

Kaks nädalat saab ajateenija Nagel haiglas süste, vedeleb ja loeb raamatuid. Tervisel pole viga, aga kummaline rahu ja tühjus valitseb äkki ümberringi.

“Ja siis ühel päeval – ma mäletan – istusin vetsu akna peal ja tegin suitsu. Ja ma vaatasin, et sealt läheb rong mööda. See oli mingi kummaline tühi, kergelt hirmuga segatud tunne, kui ma seal vetsu aknast välja vaatasin. Kaugel kodust, sõpradest. See, mis me kunagi tegime, oli nii kauge, nii illusoorne...

Paanikat mul ei olnud. Mind ei olnud sunnitud, piinatud, tuliste oradega torgitud. See käis kuidagi teistmoodi. Minu murdumine oli sügavalt sisemine. See oli pikaajalise pinge tulemus.

Läksin palatisse, istusin laua taha ja kirjutasin kirja Tartu Julgeolekukomiteele Viktor Kozlovi nimele. Tunnistasin, et olen jõudnud veendumusele, et olen kahjustanud nõukogude ühiskonda ja rahvast. Tahan rahulikult edasi elada.”

Läheb kolm päeva ja Nageli sõjaväeossa Kaliningradi sõidab Tartu KGB-mees Viktor Kozlov, kaasas eriti tähtsate asjade vanemuurija major Kruusma.

Major Kruusma esitab küsimusi emotsioonideta, külmalt ja resigneerunult. Kozlov jookseb edasi- tagasi, toob Nagelile suitsu ja kanamune, ja kurdab, et näe, küll kestab ikka kaua see ülekuulamine!
Nagel kirjutab ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile armuandmispalve – et tema vastu ei algatataks kohtumenetlust.

“Ja nii see läks: kui juba alla annad, läheb kõik lumepallina.

Rääkisid endast, räägi ka teistest!” Tuima ükskõiksusega räägib Nagel, kuidas ta Heiki ja Arvo ja Laglega koostööd tegi.

“Sööge mind, kärbsed! – selline tunne oli.”

Suvel 1983 arreteeritakse Arvo Pesti. Talle öeldakse, et pole mõtet tagasi ajada, sõber Urmas Nagel rääkis juba kõik ilusti ära. Pesti ei usu. See ei saa olla tõsi!

13. juunil pannakse sõbrad Nagel ja Pesti Pagari tänaval vastamisi.

Nagel, peopesad märjad, süda kurgus tagumas, räägib klaasistunud pilgul, kuidas nad Arvoga kirjandust levitasid, Venemaal käisid, ajakirjanikega kohtusid. Detailselt, pikalt, nimede ja kuupäevadega.

Pesti ei usu oma kõrvu. “Kas sa räägid seda kõike vabatahtlikult?” küsis ta Nagelilt.

“Jah!” vastab Nagel.

26 aastat on möödas. Nagel paneb käed kukla taha ja vaatab üles Räpina pastoraadi kõrgesse lakke ja peab pika pausi.

“Mis tunne seal kohtumisel oli?” küsin Nagelilt.

“Sita maitse oli suus!”

Detsembris 1983 peetakse ENSV Riigikohtus Draamateatri vastas kohtuistung Pareki, Ahoneni ja Pesti üle.

Urmas Nagel tuuakse Kaliningradist kohale. Ta on peatunnistaja.

Materjal Pareki, Ahoneni ja Pesti vastu on kõhnuke ja Nageli ülestunnistused on KGB jaoks kulda väärt materjal.

Parekile määratakse kuus, Pestile ja Ahonenile viis aastat range režiimiga parandusliku töö koloonias ühes asumisele saatmisega kaheks aastaks.

Aastad, mis sellele järgnesid, olid Nageli jaoks pikad, mustad ja trööstitud.

“Ma ei olnud inimene, ma olin laip. Ma olin paaria. Ma mõtlesin enesetapust. Pärast abiellumist hakkas elu rõõmsamaks minema.”

Kui Arvo Pesti vabaneb 1986, helistab Nagel Arvole. Ta ei usu, et Arvo tahab temaga rääkida. Aga Arvo ütleb kohe, et saame Tallinnas Moskva kohviku ees kokku!

“Läksime Karja keldrisse, ajasime kolm-neli tundi juttu. Kahetsesin oma süüd. Sellest ajast peale oleme suhelnud kogu aeg.”

Enn Tartoga ei julgenud Nagel algul ühendust võtta, aga nüüdseks on Nagel Tarto käest altari ees vabandust palunud.

1988 kirjutab Nagel ERSP-le kirja, et tunnistab ennast süüdi selles, mis ta oma sõprade vastu tunnistusi andes on teinud.

Ja siitpeale tunneb ta uut elustumist. “Ütle, et oled teinud sigaduse, siis saad rahu!”

Lagle Pareki ema ja vanaema valvsate pilkude all Pirita kloostris naeravad Lagle ja Arvo lõbusasti, nagu meenutaks vilistlased oma varaseid kooliaastaid. Kuidas KGB-mehed ei suutnudki avastada, kus pandi kokku keelatud almanahhi “Lisandused”. Kuidas kinnipeetav Pesti kohtusaali asemel kogemata sauna saadeti. Kuidas julgeolek kartis, et Lagle nutma hakkab. Aga Lagle ei hakanud.

Urmas Nagel ei naera. Temal ei ole naljajuttudeks tuju. “Ma olen küll leppinud oma sõpradega, aga ega ma sellest süütundest lahti ei saa.”

“Ole tugev,” ütleb Lagle Parek Urmas Nagelile, kui hakkame ära tulema.
Surub Urmasel tugevasti kätt ja vasakuga hoiab küünarnukist kinni.

Arvo Pesti kingib Urmasele raamatu, sellesama, kus on dokumendid, kuidas Urmas 1983. aastal KGB-le kõik üles tunnistas. Tiitellehele kirjutab Pesti pühenduseks kaks sõna.

“Sõbrale! Arvo”