KETSERLIKE MÕTETE KOHT: Evelin Somelar vaidleb vastu levinud arusaamale, et naised peaksid rohkem köögist välja saama. Vallo Kruuser

Mõnikord ma mõtlen, et maailm on pahasti korraldatud ja et süüdi on selles too nurjatu ja salakaval kamp, kes naised köögist välja ajas. Andis vastu hulga õigusi, mis teadupoolest on pigem kohutused. See kahtlus on mind painanud juba viimased seitse-kaheksa aastat, ajast mil sai selgeks, et ülikoolis õppimine on sootuks teine asi kui keskkoolis. Aga erinevalt heast kolleegist Tarmost (vt EE nr 37), asusin ma palki otsima ikka kõigepealt võõrast silmast.

Eks pakub ju elu rohkesti toitu ettekäändeid otsivale arule. Vaadake ringi oma tuttavate naiste hulgas. Kui palju on neid, kes töötavad ülikoolis õpitud-lõpetatud valdkonnas? Minu lähemate tuttavate seas on neid kaks, ei siiski kolm, kõik alalt, kus haridus annab ka ameti. Lastega on kodus seitse, hoopis muud tööd teeb kolm, neist kaks oma ala tipus. Kodus olijatest tahaksid vähemasti viis edasi kodus olla või muud tööd teha kui see, mida nad õppisid. Kõige meelsamini kodus olla. Mitte ükski mu naistuttavatest ei ilmuta pisimatki soovi oma elu mõnele ideele või teooriale pühendada.

Mis on nüüd riigil kasu neile antud akadeemilisest kõrgharidusest? Võib küll arvata, et tulevikus on nad oma laste harimise asjas innukamad, aga riigi raha viib see ikka pigem välja kui et tagasi toob.

Ene Ergma on korduvalt imestanud, miks küll on nii palju naismagistreid ja nii vähe naisprofessoreid. Minu meelest on see ometi ilmselge - huvi on otsa saanud. Minuga juhtus see juba ülikooli teise kursuse järel, mõned suguõed peavad punnides ja pusides kümmekond aastat kauem vastu, siis aga selgub ikka, mis neid tegelikult huvitab või mis hästi välja tuleb. Pole mingit põhjust lapse saamist pausi põhjusena eraldi esile tõsta. Ega sünnitamine ju kuidagi rumalamaks või äbarikuks tee. Kogu küsimus on tahtes, valikutes ja huvides. Ringi vaadates tundub mulle, et need, kes on teinud õppimises pausi, tulevad tagasi märksa sihikindlamana ja oskavad oma valikuid paremini teha ja jõudu suunata.

Kuigi ma üsna hästi tean, mis mulle ei meeldi, siis vaat seda ei ole ma küll veel suutnud välja mõelda, kuidas oleks parem. Näiteks olen juurelnud selle üle, mis saaks siis, kui tüdrukutel oleks pärast keskkooli lõpetamist väike kohustuslik "tööõpetus" lasteaedades või söögikohtades, nagu poistel on sõjavägi. Ühelt poolt sõeluks see tõsiselt edasi õppida tahtjad välja nende hulgast, kes kulgevad ühe soojaga semiootika või suhtekorralduse õppetooli lapsepõlve pikendama. Teisalt muudaks see hoobilt üht minu arvates erakordselt veidrat asjaolu - et juhiluba saada, peab inimene üksjagu õppima, harjutama ja eksami tegema, lapse tegemisele andku aga pihta. Ometi ei suuda halb autojuht minu arvates teha kunagi nii suurt kahju kui halb ja hoolimatu lapsevanem. Ühel juhul saad end ise hoida ja abi on riiklikult tagatud, teisel juhul ei näe su häda keegi enne, kui oled rentslis või kellegi tapnud, ja abi hilineb alati lootusetult.

Üks veelgi ketserlikum mõte - valimisõigus on ka üks igavene nuhtlus. No vähemasti mina ise pühendan kas või köögikardinate soetamisele tunduvalt rohkem tähelepanu ja läbielamisi kui järjekordsetele parlamendivalimistele. Aga et olen mõttetult kohusetundlik, küsitlen kümmekonda (mees)tuttavat, panen nende arvamuse kokku, mobiliseerin valimispäeval oma isamaa-armastuse ja kogu hea tahte ning annan oma hääle sõprade lemmikule. For greater good.

Ei saa ju päris kindel olla, et ma poleks õnnelikum, kui oleksin omal ajal kööki jäänud ja vähemasti ühe asja väga hästi selgeks saanud. Selle asemel, et kord paari nädala jooksul aru anda, miks siis ikkagi mul diplom puudub. Armsad vanemad ja teised asjast huvitatud: kunagi ammu ideaale täis peaga valitud ala teeb mind küll targaks, aga leiba ei anna, ning mul puuduvad igasugused eeldused sel alal edukas olla. Aga ma luban selle pärast ka edaspidi südant valutada.