“Selliseid asju ei tohi ju lastele teha!”

Oma kaht tütart aastaid peksnud, mõnitanud ja seksuaalselt kuritarvitanud pereisa sai rahulikult tegutseda, sest kohaliku valla sotsiaaltöötaja keeldus uskumast, et pealtnäha vaguras mehes peitub monstrum.

“Ma olen isa käest küsinud, miks ta seda teeb. Ta vastas, et võib teha, mida tahab ja kellele tahab. Ütles, et ma olen tema lits. Ma ei ole ju mingi lits. Selliseid asju ei tohi ju lastele tegelikult teha.”

Nii ütles politseiuurijale 12aastane tüdruk, keda tema isa oli aastaid terroriseerinud ja ahistanud. Ülekuulamise ajal ümbritses tüdruku paremat silma värske sinikas, mis jäigi isa viimaseks “kingituseks” tüdrukule. 

Isa oli just vahi alla võetud. Ta sai kahtlustuse ja seejärel 14 aasta pikkuse vangistuse oma kahe tütre räige kuritarvitamise, peksmise ja korduvate vägistamiskatsete eest. Kuriteod algasid siis, kui üks tüdruk oli kümene ja teine kaheksane, ning kestsid neli aastat.

Aeg-ajalt tüdrukud põgenesid õuduste kodust, võttes kaasa ka kolmanda, veelgi noorema õe, keda nad alatihti hoiatasid: “Saad natuke vanemaks ja siis hakkab ta sedasama sinuga tegema.” 

Nad ööbisid kodu lähedal metsas või luusisid tänavatel, kuni veendusid, et isa magab ega ründa neid vähemalt sel ööl. Võite ette kujutada, kuidas niisugune eluviis mõjus õppeedukusele ja läbisaamisele klassikaaslastega. Rääkimata noorte neidude tulevikust.

Kõik see juhtus ühes Eesti edukamas, jõukas vallas. Paigas, mis oli teistele Eesti maakohtadele eeskujuks juba nõukogude ajal. See on vald, kus kõik on hästi nagu mõnes muinasjuturiigis. 

Mõni aasta tagasi, kui sealset vallavanemat üritati korruptsioonis süüdi mõista, see ei õnnestunud – tunnistajad, kelle seas oli üks eksminister, “unustasid” kohtupäevaks, mida nad uurijatele olid rääkinud. Äsjased valimised võitis vallavanem jälle ülekaalukalt. 

Kui kõik on kogu aeg hästi, ei taheta halbu asju enam näha. Tehakse nägu, et halba pole olemas. 

Kui selle loo “kangelane” vahistati, tegi valla sotsiaalnõunikuna töötav staažikas proua jahmunud näo: “Minu imestus oli suur, sest ta oli rohkem nohiku kui elumehe tüüpi.” 

Tegu oli väga vaese perekonnaga, keda vald oli toetanud materiaalselt küll ja küll, ent mis toimus koduseinte vahel, jäi võimudele saladuseks. 

Ametnik soovitas hoiatajal teiste asjadesse nina mitte toppida

Tegelikult oli sotsiaalnõunikku hoiatatud. Isegi korduvalt.

Tüdrukute ema sõbranna teadis peres igapäevaseks muutunud vägivallast. Tõsi, ta teadis vaid peksmisest ja ähvardustest. 

Seda, et isa tütreid käperdab, neid onaneerimist pealt vaatama ja spermat maitsma sunnib ning mobiiltelefoniga neist perversseid fotosid teeb (üks alastifoto oli tema telefonis isegi taustapildiks), varjasid tüdrukud tuttava tädi eest. 

Tädi teadis, et tüdrukute ema tervise tõttu on ema-isa seksuaalne läbikäimine muutunud olematuks. Ta hoiatas seetõttu sotsiaalnõunikku, et pere tegemistesse tuleks sekkuda. Asjad on halvad – isa peksab peagi neiuikka jõudvaid lapsi ja kui nii edasi läheb, pole seksuaalne vägivald kaugel.

Vallaametnik helistas tüdrukute emale ja kuulis, et verevalumid, mida talle oli kirjeldatud, tekkisid laste omavahelise müramise tagajärjel ning vägivalda pole peres ollagi. 

Ja ametnik vastas hoiatuse toonud tädile, et tegelegu too oma asjadega ja ärgu toppigu oma nina teise pere tegemistesse. 

Kohtuistungil laiutas seesama sotsiaalnõunik käsi: “Me tegelesime. Vald andis neile korteri, tegi remondi. Maksis lasteaiakohad, võimaldas tasuta saunas käia. Käisin neid vaatamas. Seal valitses küll korralagedus, aga vägivallale ei viidanud miski.” 

Küsimusele, kas talle jõhkrutsemisest räägiti ja seksuaalvägivalla eest hoiatati, vastas sotsiaalnõunik: “Ma ei suuda seda praegu meenutada.”

Vastuseks Ekspressile ütles aga: “Sellised kuriteod ei ole prognoositavad. Need tulevad avalikuks ainult õnneliku juhuse läbi. Vahel alles 20 aastat hiljem.”

Väliselt tossikese moodi isa teod olid õõvastavad. Karistusi, olgu see peks või suuseks, mõtles ta lastele välja iga asja eest. Kui tüdrukud käisid luba küsimata külmkapi kallal, peksis isa neid kepiga. Pärast kaheliitrise õlle sissekallamist käis mees mööda korterit ringi ja röökis: “Te kõik olete minu litsid!” 

Maja ees mänginud naabritüdruk kuulis lastetoa lahtisest aknast pereisa röögatust: “Võta suhu!” Tolle naabritüdruku isa oli aasta varem tema seksuaalse kuritarvitamise eest vangi pandud ja vallas teati sellest.  

Tuli ette sedagi, et isa sundis oma naist pealt vaatama, kuidas ta tütrega ameles. Kui ema polnud kodus, pidid lapsed vaatama pornovideoid ja nähtut järele tegema. 

Vald saanuks lapsed isast ­eraldada, kuid mitte midagi teha oli odavam

Mullu kevadel jõudsid kahtlused lõpuks lähima linna politseinikuteni – lastevastase vägivalla uurimise spetsideni. Need ei venitanud asjaga, vaid võtsid isa vahi alla. Tüdrukud paigutati turvakodusse. Paar kuud hiljem jäeti vanemad ilma vanemlikest õigustest. Sügiseks sündis süüdimõistev kohtuotsus. 

Kriminaalasja arutanud kohtunik, kelle nime – nagu ühegi teise asjaosalise nime – me kannatanute kaitseks ei avalda, märkis eravestluses: “Kuni lapsi kaitsma volitatud inimesed probleeme ignoreerivad, pole lootustki, et laste jõhker väärkohtlemine kuhugi kaob. Politsei, prokuratuur ja kohus saavad tegeleda üksnes tagajärgedega, mitte probleeme ära hoida. Minu arusaamist mööda ignoreeriti juhtunut teadlikult – kui vald oleks tahtnud lapsed neile ohtlikuks muutunud isast eraldada, oleks see tekitanud vallale rahalisi kulutusi. Nii lihtne see ongi.”

Lapse eraldamine talle ohtlikuks muutunud perest ja ülalpidamiskohustus läheb vallale maksma üle 10 000 krooni kuus. Aga selles peres oli lapsi rohkem kui üks. 

“Nii jäädakse ootama, kuni süüdlaselt võetakse vanemlikud õigused. Siis võtab riik lapse oma hoole alla ja vald ei pea enam kulutama. Praegusel raskel ajal tehakse valdades igasugust “keemiat”, et raha säästa,” ütles üks juhtunust teadlik inimene. 

Valla sotsiaalnõunik, kes elab juhtunut tänaseni üle, eitab niisugust versiooni: “Ühegi perega pole meil siin nii palju tegeldud. Me aitasime neid rahaliselt. Aga vahel sellest ei piisa. Üks sotsiaalnõunik ei jõua kõike. Mind on tagant­järele lihtne hukka mõista, aga see ei ole lahendus. Lahendus oleks, kui kõigi inimeste – ka laste – teadlikkus neist ohtudest oleks suurem. Kui iga laps saaks koolis teada, et sellistest asjadest tuleb kohe rääkida. Antud juhul nii ei läinud.”

Kuidas on võimalik, et vald hoiatajat ei uskunud?
Kohtus ütles sotsiaalnõunik hoiatuse toonud naise kohta, et “tegu on inimesega, kes teab kõigist teistest rohkem, kui need ise enda kohta teavad”. Ehk et küsimus võis olla sõnumitooja mitte just parimas maines. Ka ütles vallatöötaja, et mehe välimus ei reetnud midagi.

Kuid üks politseinik-pedofiilikütt ütles Ekspressile, et vallaametniku tegevusetust pole võimalik kuidagi õigustada: “Hoiatustele peab alati reageerima.” 

Reageerimise all ei mõelnud ta üle probleemse kodu ukse vaatamist ja küsimist: “Ega teil siin juhuslikult lapsi ei vägistata?” 

Konkreetse kriminaalasjaga tegelenud prokurör: “Kõrvalmajas juhtus samasugune asi mõni aeg varem. Kui mitte muu, siis see pidanuks valvsaks tegema. Sotsiaalnõunik ei pea ise olema Sherlock Holmes, selleks on õiguskaitseasutused, kelle aadress või telefoninumber peaks olema ametnikule teada.” 

Lastekaitse ameti töötaja: “Tean seda juhtumit. Avaldan tänu inimesele, kes oskas ohtu näha ja teadvustada. Paraku ei taha paljud sotsiaaltöötajad väikeses kogukonnas seksuaalse alatooniga probleemidega tegeleda.”

 

“Omavalitsused olgu alati halvimaks valmis!”

Lastekaitse ja sotsiaaltöö oluliseks põhimõtteks on aidata esmajärjekorras lapse bioloogilist perekonda ning muuta lapse elu paremaks just selle kaudu. 

Lapse abistamine tema perekonnast eraldi võib toimuda üksnes juhul, kui seda ei ole võimalik teha nii, et laps elab koos oma perega. Kui pere abistamine, mis on üldjuhul pikaajaline töö, ei anna tulemusi või lapsel ei ole perekonda, tuleb otsustada asendushoolduse kasuks.

Lapse eraldamine perekonnast võib toimuda üksnes siis, kui lapsel on oma pereliikmetega koos ohtlik. Sõltumata sellest, kas oht on lühiajaline või pidev. 

Seda, kas lapsel on ohtlik või ei ole, hindab omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Kui tegemist ei ole kiire kriisiolukorraga, siis arutab lapse perekonnast eraldamise vajadust ka omavalitsuse sotsiaalkomisjon (mitte kõigis omavalitsustes). 

Lapse ajutise varjupaika paigutamise eest olukorras, kus ei ole veel teada, kas laps pöördub tagasi perekonda või mitte, tuleb tasuda omavalitsusel. 

Kui laps suunatakse kasuperesse või asenduskodusse (aluseks vastav kohtuotsus), siis maksab tema ülalpidamiskulud riik. 

Kohalikel omavalitsustel tuleb eelarve koostamisel arvestada, et võib ette tulla kriisiolukordi, kus laps peab ajutiselt viibima varjupaigas ning omavalitsus peab selle eest tasuma. Kui sotsiaaltalitus ei abista abi vajavat last, siis on see nii seadusevastane kui ka ebaeetiline.   

Merle Tomberg

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakond

“Lastest hoolitakse siin riigis ainult jõulude ajal...”

“Ma tean küll ja küll näiteid, kuidas valdade sotsiaalnõunikud on oma asutustes tõrjutud. Saavad kaastöötajatelt hurjutada “raharaiskamise” eest. 

Tean juhtumeid, kus sotsiaaltöötajat ähvardati läbi peksta, teisel aga maja maha põletada, kui need ei lõpeta perekondade ellu sekkumist. Ka neil juhtudel oli tegu peredega, kus kasutati seksuaalvägivalda. 

Tihti pole valdade sotsiaalnõunikel kellegi poole pöörduda. Nad on oma muredega üksi. Alla tuhande elanikuga omavalitsuses saab ametnik hakkama, aga 2000–3000 elanikuga või suuremas jääb ta üksi hätta. 

Siin riigis ei ole lastekaitsega tegelemine nii-öelda IN. Lastest hoolitakse jõulude ajal, sellele järgneb 11 kuud ükskõiksust. 

Jah, kui midagi juhtub, siis reageeritakse, aga muidu mitte. Laps ei ole valija. Pere ei ole valija. Sellest kipub niisugune suhtumine tulema. Muidugi on 20 aastaga asjad läinud palju paremaks, aga kahjuks on viimasel ajal märke tagasiminekust. 

Viimati oli lastekaitse riiklike prioriteetide hulgas aastal 2004. Kui mingi räige asi avalikuks tuleb, siis ajakirjanikud tunnevad huvi, aga analüüsivat lugu ei võta täna avaldamiseks vastu ükski leht. Kui neist asjadest rohkem räägitaks, siis ehk läheks ka olukord paremaks.”

Ants Tammar

Eesti Lastekaitse Liidu infokeskuse juht

Teisipäeval tähistati Eestis kaisukaru päeva. Samal päeval tõdeti lastekaitsjate ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni kohtumisel, et lastekaitsetöötajaid on praegu vaid igas kolmandas omavalitsuses. “Laste arvelt ei tohi kokku hoida,” teatasid kohtumisel osalenud.