“Sellisel maltsal ei tohi lasta kasvada!”
Suvi 2006. Ärimees Tullio Liblik nurrub rahulolevalt. Tal on raha, tal
on võimu, tal on naisi.
Pärnu külje alla ja
Kuressaarde kerkivad Libliku kortermajad. Buumi ajal käib
kinnisvaraarendus nagu kevadise heina niitmine – ei nüri vikatit ega
väsita kätt.
Tullio on osanik elektrituulikute äris,
Tullio vahetab maid.
Tema isa, piimaauto juhist rajoonikomitee
esimeseks sekretäriks tõusnud Prits Liblik on Saaremaa teine
kroonimata kuningas Vjatšeslav Leedo kõrval.
Loomulikult on Liblikutel oma perekonna vapp ja lipp. President Arnold
Rüütel pühendab lausa ühe oma visiidi Liblikute perele.
Külastab nende üht firmat, külastab teist firmat,
ööbib vana Libliku spaahotelli sviidis.
Tulliol on
seaduslik abikaasa Saaremaal ja armuke Tallinnas. Ekspressile poseerib ta
sekspomm Liis Lassiga, kes töötab Libliku kortereid müüvas
büroos kinnisvaramaaklerina.
Tullio on sada protsenti
tegija.
Sügis 2009. Ettevõtja Andrus Sukles
pulbitseb vihast. “Tullio Liblik on kaabakas! Täielik saast, varas,
alatu limukas! Käib ringi ja naeratab kõigile, aga tegelikult huiab
pahatahtlikult! Sellisel maltsal ei tohi lasta kasvada!”
Suklesel ja Liblikal on ühine võipütt – eespool
mainitud kortermajade projekt Pärnu külje all.
Suklese
poolt on äriidee, Liblikult teostus. Kulud ja tulud tehakse pooleks.
Juriidiliselt on Sukles “vaikiv seltsinglane”. Seadus
käsib Liblikul tema suhtes toimida heas usus ja äri hoolikalt
majandada.
Aga Liblik käib vargsi võid mekkimas ja
naerab äripartnerile näkku, endal mokad rasvased: arendasime koos mis
arendasime, aga kasumit ei ole, kasumit ei tule.
Tõde on
julm: Libliku valitud ehitaja on tema sõber Saaremaalt. Kvaliteet on
pehmelt öeldes küsitav – majanurkades jooksevad praod,
rõdud ähvardavad alla kukkuda –, kuid arved paisuvad.
Viimase, nn IV arendusetapi turuhind on ilma käibemaksuta 45 miljonit
krooni, kuid Liblik maksab sõbrale lahkelt 58.
Sukles
näeb, et Liblik raiskab ja virutab, aga teha pole midagi. Liblik naeratab
oma härrasmehe-naeratust, kuid raamatupidamise paberitele ligi ei lase.
(Sukles pole
ainus. Ka Arco Vara lõpetab koostööprojekti Liblikuga, kui
selgub, et seal on lahtine ehituseelarve. Börsifirma teeb seda aga
vaikselt, ilma suurema kisa-kärata.)
Oliver Kruudal ja
Indrek Rahumaal kulub arbitraažikohtus kaheksa kuud, et Kalevi
müügitehing klaariks saada.
Suklesel võtab
õiguse saamine kolm aastat.
Vaid ühe korra palub ta ise
istung edasi lükata, et saaks Ameerikasse tütre juurde sõita
ja tema sünnipäeva tähistada, Hawaii-reis on ammu kokku lepitud.
Aga ei, kohus talle teist istungiaega ei anna.
Liblik venitab aga,
nagu jaksab.
Kaebab isegi politseisse, et Sukles lõi teda
vanalinna sigaritoas jalaga tagumikku.
Aga ei aita teda selline
plära ega pool miljonit maksnud advokaatide palkamine. 11. septembril 2009
teatab arbitraažikohus, et Liblik on teinud põhjendamata kulutusi 14
miljoni krooni eest.
“Valges majanduses nimetatakse seda
varguseks,” kihvatab Sukles.
Arbitraažikohtu otsus
lubab Suklesel nimetada äripartner Liblikut kaabakaks, kuid ei anna raha.
Praegu saab Liblik magusalt naeratades väita, et kulla Andrus, meie
koostööleping kehtib, küll me majad valmis ehitame, näiteks
järgmise kahekümne aasta jooksul.
Ja samal ajal ise
virutatud raha pööritada.
Sukles peab veel kohut käima, kooslepingu tühistama, raha
välja nõudma. Tema õnneks on arbitraažikohtu otsusega
vähemalt ots lahti tehtud.
Politseile pole Suklesel
mõtet loota. Politseinikud tegelevad Eesti riigis agaralt Ivo
Parbusega, kes sai 155 000 krooni pistist, neid ei huvita, et
Libliku-sugune paneb tuuri sada korda rohkem.
Seni aga naeratab
Tullio Liblik malbelt Äripäeva rikaste edetabelis, naeratab malbelt
kaubandus-tööstuskoja palgalise esindajana Saaremaal, naeratab
malbelt Kuressaare ametikooli hooldekogu juhina.
Tubli inimene,
muudkui naeratab!