Seltsiv filosoofia

Leo Luks võtab ette Tartu filosoofilised seminarid ja Eesti filosoofia ülepea.;Vestlus Jaan Kangilaski ja Eduard Parhomenkoga

Kui eesti kultuurilugu tunneb mitmeid kirjandus- ja kunstirühmitusi, siis n-ö filosoofiarühmitustest pole seni veel õieti kuulda olnud. Küll on aga õhtumaine filosoofia hargnenud kõikvõimalikeks suundumusteks ja koolkondadeks. Neid viljeletakse nii akadeemilistes õppeasutustes kui ka omaalgatuslikes ringides ja seltsides. Eelmisel aastakümnel tekkis rühmitustelaadseid filosoofia seminare ja seltse ka Eestis.  Kas te olete kumbki mõtelnud, milles seisneb seesuguste koolkondlike rühmituste nagu Analüütilise filosoofia seminar ja Fenomenoloogia seminar missioon?

JK: Analüütilise filosoofia seltsi põhimissiooniks tema asutamisel oli tutvumine seni Eestis võõra filosoofia-traditsiooniga. Viimased üksteist  aastat ongi seminaris tegeldud põhjalikult  eelkõige analüütilise filosoofia baastekstidega.

EP: Fenomenoloogia puhul ei saa öelda, et see oleks olnud siin tundmatu. 1970. aastatest saati on tänu Tõnu Luigele ja Ülo Matjusele seda mõjusalt esindanud Martin Heideggeri hiline, olemisajalooline mõtlemine. Mõne aasta eest asjahuviliste  algatatud seminari sihiks on süüvida fenomenoloogilise, laiemalt ka klassikalise filosoofia alustekstidesse. Määrav on  fenomenoloogiline lähenemisviis. Seminar on koht, kus püütakse traditsiooni sügavuti läbi katsuda. See on ühtlasi koht iseseisvateks mõtteharjutusteks.

Praeguseks on eesti keelde tõlgitud juba arvestataval määral analüütilise filosoofia tekste. Kas võib öelda, et analüütilise seminari missioon saab mingil hetkel täidetud ja ring kaotab oma aktuaalsuse?

JK: Kindlasti vajab seltsi avaldumisvorm — regulaarne seminar — muutunud tingimustes teisenemist ja mina näeksin tema missioonina tulevikus üha uute nooremate filosoofide põlvkondade juurdetõmbamist, analüütilisse traditsiooni toomist. Vaidleksin vastu aga tõlkimise koha pealt – analüütilise traditsiooni väga paljudest harudest on eesti keelde jõudnud vaid üsna väike osa. Tõlkijate tööpõld seega niipea ei lõpe.

EP: Töö omaalgatuslikes ringides-seminarides on levinud ka mujal maailmas. See annab võimaluse süüvimiseks, mis on korralise õppetöö puhul problemaatiline, kuna  üliõpilast huvitab lõpuks ikkagi eksami sooritamine ja ainepunktid. Osalus  seminaris on aga vabatahtlik. Ja siin ei anta üheseid lahendusi – siin kogetakse filosoofiat selle halastamatus aluspõhjatuses.  Just seesugustest ringidest ja seminaridest on tulemas need, kel tõesti võib olla mida ütelda. Tunnen neid – nad on tulemas.  

Analüütilise ja fenomenoloogilise traditsiooni kujul on tegu kaasaegse filosoofia kahe mõjusama suundumusega. Levinud on lahterdav jaotus analüütiliseks filosoofiaks ja fenomenoloogiaks (või ka laiemalt, kontinentaalseks filosoofiaks). Samas üritatakse viimasel ajal üha rohkem näidata, et need filosofeerimise viisid ei ole ühismõõdutud. Võtame kasvõi analüütilise filosoofia rajaja Frege ja fenomenoloogia isa Husserli loogika-alaste tööde võrdlemise. Mõned väidavad koguni, et erinevus analüütilise ja kontinentaalse filosoofia vahel on pelgalt stiiliküsimus. Kuivõrd viljakas saab teie arvates olla dialoog kahe traditsiooni vahel?

EP: Juba aastakümneid on mõlemad traditsioonid püüdnud luua vastastikku sildu. Tuleks aga küsida, missugune on olukord Eestis. Tundub, et meil siin on kummalgi suunal veel palju tegemist iseendaga — oma traditsiooni avaruste väljaloodimisega. Ja selleks võib kuluda põlvkondi. Ent küsimus pole ainult sisuline, vaid ka nö ideoloogiline. Kui heita pilk analüütilise filosoofia kujunemisele, siis selle algusest, pean silmas eeskätt loogilist positivismi ja Viini ringi, pärineb terav vastandumine nii metafüüsilisele traditsioonile  kui ka fenomenoloogilisele liikumisele. Nüüd on analüütiline filosoofia ise oma tõrjuvat hoiakut ületamas. Ka Eestis tuntakse neid viimaseid arenguid, ent hoiakud pärinevad paiguti veel 20. sajandi algusest, kus see vastandus oli terav.

JK: Tahaksin osaliselt nõustudes öelda esiteks seda, et analüütiline traditsioon on saja aastaga oluliselt muutunud. Lähtepunktis olid Frege ja Husserli vaated lähedased. Ma ei julgeks öelda, et päris alguses, 20. sajandi esimestel aastakümnetel, olid need kaks traditsiooni rangelt vastandlikud, kuna fenomenoloogiline traditsioon kujunes kiiremini välja, analüütilist traditsiooni enne II Maailmasõda õieti polnudki, olid eri koolkonnad, mida hiljem hakati ühise nimega kutsuma. Siin tuleb juba eraldi vaadelda loogilisi positiviste, kes tegutsesid põhiliselt Viinis ja mujal Kesk-Euroopas, ning kes kindlasti vastandusid teravalt nii Husserlile-Heideggerile kui ka igasugusele kontinentaalset tüüpi mõtlemisele. Samas ei ole kahekümnendail tekkinud loogiline positivism analüütilise traditsiooni ainus allikas. Eelkõige seostatakse traditsiooni teket Cambridge’is u 100 aasta eest tegutsenud  Russelli ja Moore’iga, kelle kokkupuude  kontinentaalse filosoofiaga polnud ainult vastanduv. Vastanduti teatud kindlale filosoofiale – hegellikule idealismile, mis oli tol ajal Briti saartel valitsev. Näiteks Brentano, Husserli ja Meinongiga oldi pigem konstruktiivses dialoogis.

EP: Ka fenomenoloogia on väga mitmepalgeline ja ühendab erinevaid mõtlejaid. Üsna tabav on Ricoeuri ütlemine, et suuresti kujutab fenomenoloogia endast “Husserli-ketserluste ajalugu”. Kogu 20. sajandi filosoofia juhtmotiiviks on metafüüsikakriitika – püüe väljuda senisest metafüüsilisest traditsioonist. Ühtpidi on sellest kantud nii analüütiline kui ka fenomenoloogiline suundumus, teisalt aga osutub vastaspool ühe traditsiooni seest nähtuna ikkagi metafüüsikasse kuuluvaks, mistõttu on vastastikku vahetatud palju süüdistusi.

JK: Pärast positivismi kõrgaega, alates hiljemalt 1960ndatest, ei ole “metafüüsika” enam analüütilise filosoofia sees sõimusõna ja tegeldakse täiesti tõsimeelselt väga põhjapanevate metafüüsiliste küsimustega. Samas on jätkuvalt valdav Hegeli-tüüpi süsteemide mõttekuse eitamine. Siiski nõustun minagi, et kahe traditsiooni piirid on üha vaieldavamad.

Kas olete mõelnud, et teie seltsid saaksid seda aegunud, teineteist süüdistavat hoiakut muuta, tehes omavahel rohkem sisulist koostööd?

JK: Meil on kindlasti olnud ühisosa, Eduard on analüütilise filosoofia seminarides erinevatel perioodidel aktiivselt kaasa löönud ja seal oleme muuhulgas tegelenud ka Husserli tekstidega.

EP: Jaan on samuti käinud fenomenoloogia seminaridel.

Kas kujutate tulevikus ette ka mõnd laiemat ühisüritust, kus need seltsid suisa ühte ruumi kokku tuleksid ja midagi arutaksid?

JK: Ei ole selle peale mõtelnud, samas ei välista teemasid, mis võiksid huvitada mõlemat seminari.

EP: Konkreetselt ei oska öelda. Tundub, et esialgu on fenomenoloogidel veel tegemist oma traditsiooni sisse elamisega.  On küll olnud  õpilastöid, kus on üritatud visandada sildu. Igal juhul on oluline, et jõutaks kaugemale teise suundumuse pelgast mahategemisest. Kriitikat ei tohiks tehta “ideoloogilistelt” — juba ette eitades — vaid tuleks süüvida teise traditsiooni väidetesse ja allikatesse. Samas ei maksaks peljata olemuslikke erinevusi – ka nende suhtes tuleb olla avatud. Muidu kujuneb ettevõtmine kaunis suvaliseks ning ammendub eelarvamuste või siis soovunelmate reprodutseerimisega.  Näiteks võib nii analüütilise filosoofia, ent ka fenomenoloogia puhul (Heidegger) kõnelda otsustavast pöördumisest keele poole, samas aga ei tohiks tähele panemata jätta, et arusaamad keele olemusest on põhimõtteliselt erinevad.

JK: Inimesi, kes oleksid valmis või võimelised mõlemas traditsioonis piisavalt kodus olema, on minu arvamuse järgi liiga vähe, et dialoog lähitulevikus võimalik oleks. Veidi kaugemas tulevikus aga usun sellise ühistegevuse tekkimisse küll.

Viimastel aastatel on eesti filosoofia-elus tunda elavnemist. Eriti avaldub see just tõlkeraamatute suures hulgas, kuid on korraldatud  ka laiapõhjalisi seminare-kevadkoole nagu “Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST?” ja “Keel ja filosoofia” – ja mõlemad TÜ filosoofiatudengite eestvedamisel. Kas oleme saavutamas kriitilist massi oma filosoofia-kultuuri tekkeks ja püsimajäämiseks?

EP: Arvan, et oma tuumses tähenduses filosoofia kultuuriga päris ühte ei lange.  “Filosoofiakultuurist” kõneleksin seepärast mööndustega. Kultuurina, s.o õhtumaise kultuuri koostisosana toodi filosoofia Eestisse juba 13. saj lõpus. Ent seesugusena pole ta siin kuigi tähenduslik olnud.

JK: Mina tahaksin vastupidi mõista kultuuri väga laialt, et kõik akadeemilised distsipliinid, sealhulgas filosoofia ja kasvõi loodusteadused on kultuuri osad.

EP:  Tõsi, Eestis on filosoofia juba aastasadu olnud esindatud isikute näol, kes seda õppeasutustes õpetavad. Nii nimetagem kasvõi Alfred Koorti, esimest eesti päritolu professionaalset filosoofi, kes asus 1920. aastail Tartu ülikoolis õpetama. Tema ja paljude teistegi tegevusele vaatamata ei jõutud aga oma filosoofilise kultuurini. Filosoofia ei saanud tähenduslikuks eestlaste rahvusliku kultuuri ja identiteedi kujunemisel. Viimasest aastakümnest saati on aga märke, mis justkui lubavad, et oleme jõudmas oma kohaliku filosoofiatraditsiooni tekkimise ehk kinnistumise

lävele (nagu selgub, see sündiv ei peagi olema eripäraselt “soomeugrilik”).

JK: Tahaksin näiteks meenutada, et juba 1996-98 peeti kolm interdistsiplinaarse eesmärgiga konverentsi Võrumaal, mille põhikorraldajaks oli tollal Võru Instituuti juhtinud Enn Kasak. Kuigi seal osalesid ka mitme teise eriala esindajad, julgeksin ma neid siiski nimetada filosoofilisteks konverentsideks. Nende korraldamisel lõi kaasa ka analüütilise filosoofia selts.

EP: Kuuldavasti ka filosoofia kateeder TRÜs korraldas omal ajal ulatuslikke teoreetilisi seminare Käärikul. Nii on alati küll leidunud inimesi, kes on tegutsenud filosoofia alal – hädavajalikku intensiivsust pole ent saavutatud, pole suudetud juhatada teed ega osutada horisonte, nii et oleks sündinud järjepidevus. Iga uus põlvkond on end kulutanud “esimese põlvkonna filosoofi” hädadele.

Milline roll on selles viimaste aastate arengutes Avatud Eesti Raamatu sarjal?

EP: Viletsus väljendub ka selles, et eesti keelde suudeti vahendada vaid üksikuid filosoofiateoseid:  enne II Maailmasõda jõuti vaid Descartes’i  teose “Arutlus meetodist” ja paari Nietzsche teksti tõlkimiseni, seejärel lisandus veel mõni alustekst (Kant, Fichte) – seda kõike on aga väga napilt. Eelmisel aastakümnel käivitus filosoofia plahvatuslik tõlkimine. Kahtlemata on siin oluline koht Avatud Eesti Raamatu sarjal.  Akadeemias tegeldi sellega sihikindlalt juba küll alates ajakirja taasrajamisest 1989. Nüüd on käes see aeg, kus tuleks hakata tõsiselt mõtlema uuele sarjale, mis tõesti keskenduks filosoofia alustekstidele. Igati teenekas Avatud Eesti Raamatu sari tervikuna kajastab oma teatud laialivalguvuse, ebaühtluse ja dekoratiivsusega esteetilist ja publitsistlikku lähenemist filosoofiale, mis on iseloomulik meie literaatidele, ega suuda enam hästi haakuda filosoofia arengutega Eestis, sellest tulenevate nii sisuliste kui ka kirjastuslike nõuetega.

JK: Olen põhiosas nõus, kuid seda ei maksa võtta kriitikana praeguse sarja suhtes, mis on  algusest peale toiminud kirjastuste omaalgatuse kaudu. Siit ka heterogeensus. Paraku on siiski ilmne täiesti filosoofia- (ja sotsiaalteaduste-) kaugete tekstide (nt Gombrowicz, Brodsky, Eliot) sattumine sellesse sarja.

Analüütilises seltsis on töö käigus valminud mitme baasteksti tõlge. Tõlkimisega seonduv tuleb pidevalt kõne alla ka fenomenoloogia seminari töös. Millisena näete oma seminaride rolli selle  uue sarja kujundamisel ja täitmisel?

JK: Kindlasti saavad analüütilise seminari kaudu oskused omandanud inimesed olla konkreetsete teoste tõlkijad-toimetajad.

EP: Analüütilise seminari algusaastail filosoofilise teksti arutamine tähendaski selle “tõlkimist”:  terminoloogia läbivaatamist ja sisu tekstilähedast esitamist. Analüütiline filosoofia on aga valdavalt lühemate käsitluste, artiklite traditsioon, mis oma vormilt sobib hästi ajakirjadele. Fenomenoloogiat pigem iseloomustab see, et kesksed tekstid kirjutatakse mahukate monograafiatena.  Siit tuleneb ka teistsugune tõlkimisseis: meil tuleb tegeleda mahukate teostega – see nõuab rohkem aega ja vaeva.

JK: Mis ei tähenda, et analüütilises filosoofias puuduksid olulised monograafiad, mis tõlkimist vajaksid.

EP: Tõika, et tegu võib olla hästi mahukate teostega, tuleks silmas pidada ka näiteks uue sarja raamatute layout’i kavandamisel. Praeguse sarja kujunduslik vorm sobib vaid paarisajaleheküljelisele tekstile. Nii kajastub juba selle sarja  kujunduses esteetiline lähenemine filosoofiale.

Kuidas suhtute filosoofia populariseerimisse või isegi populaarfilosoofiasse, mis on paratamatult midagi teist kui süüviv alustekstide üle järelemõtlemine, mida tehakse teie seminaridel. Võtame kasvõi telesaate Vita brevis. On see filosoofia jaoks võit või filosoofia ähmastamine?

JK: Üks asi on filosoofia populariseerimine, seda ma pean vajalikuks ja omal kohal olevaks. Näiteks õpikutes, lühiülevaadetes. Täiesti teine asi on filosoofia nime omistamine teatud harivaile vestlustele nagu mainitud telesaade, või kultuuriliselt erudeeritud esseistikale — neid ei tasuks nimetada filosoofiaks, kuna filosoofia mõiste ähmastub selle käigus lubamatult.

EP: See on juba lausa eripära, et arusaama filosoofiast kujundavad meil literaadid ja avaliku elu tegelased. Loomulikult on see ka mujal nii, et esiplaanil kipub olema maailmavaateline ja esteetiline lähenemine filosoofiale. Tõsi seal, kus on tugev  filosoofiline traditsioon, annavad  literaadid, vähemalt haritumad neist, endale aru, et publitsistika või muidu huvitav jutt pole veel filosoofia. Mujal on piirid – olgugi et loomuldasa nihkes ja küsitavad ning kultuuriti erinevad – teadvustunud.  Siinmaal, nagu paistab, käib aga süüdimatu asendustegevus.

JK: Kindlasti on selles oma osa ka professionaalseil filosoofidel endil, kes võiksid seda pilti muuta­ ­­— võtta professionaalidena sõna ka laiemale avalikkusele määratud väljaandeis.  Kui võrrelda mõne suurema maa kultuuripildiga, siis on seal olemas filosoofe, kes lisaks oma põhitegevusele tegelevad otseses mõttes rahva valgustamisega.

EP: Veel üheks eripäraks on, et meil kinnistuvad kiiresti just need filosoofiad, mis mõistavad end eeskätt oma rakenduselt (nt poliitiline filosoofia).  Eestis, kus  arusaam filosoofiast tema suveräänsuses on jätkuvalt napp, kipuvad need teadmisalad aga unustama oma algset filosoofilist loomust.

JK: Olen täiesti nõus, oma rolli on mänginud ka majanduslikud kaalutlused ja nende inimeste üsnagi väike hulk, kes on valmis tegelema filosoofia tõsiseimate ja sügavaimate küsimustega.

 Siit jõuame ühe probleemini, mille põhjuseks on  Eesti väiksus. Filosoofia on meil õppeainena küll pea kõigis kõrgkoolides, kuid enamasti ainult mõne sissejuhatava kursuse ulatuses. Kas ei peitus siin dilemma, kus professionaalsel filosoofil tekib ületamatu lõhe oma õppetöö ja uurimistöö vahel, mistõttu tõsine uurimistöö võib koguni tagaplaanile jääda? Kas ei ole tõsiste filosoofiliste uurimisasutuste hulk Eestis siiski liiga väike?

EP: See probleem on terav. Osaliseks lahenduseks võiksid olla just seesugused filosoofia ringid, kus avaneb võimalus tegeleda filosoofiaga süvitsi. Teisalt aga seminar ja individuaalne uurimistöö ei pruugi lõpuni kattuda.

Siin tuleks rääkida veel ühest põhimõttelisest asjast.  Tõesti on oluline, et me oma mõtlemise teekonda, eriti selle algust läbiksime üheskoos ja omaseltsi filosofeerides (filosoofia dialoogiline loomus,  symphilosophia), see aitab ja viib edasi,  lõpuni aga saab minna vaid  “jäises üksinduses” (Nietzsche).”

JK: Minu kogemus filosoofiaõpetajana on väga põgus ja ma ei tea, mis olukorda satub põhikohaga töötav õppejõud. Kuid siiski ma usuksin, et filosoofia uurimine ei tohiks jääda tagaplaanile, liiatigi kui õppejõu üks roll on ka kitsama teemaga erikursused ja kraadiõppurite juhendamine. Loomulikult käib see selliste ülikoolide kohta, kus filosoofia on olemas iseseisva erialana.

Lõpetuseks üks isiklik küsimus. Tõsiselt filosoofiaga tegeleval inimesel on alati filosoofiasse isiklik suhe. Kas see, et olete oma kutsumuse leidnud filosoofias, on teie jaoks õnnistus või needus?

Mõlemad korraga: mõlemat korraga!

Analüütiline filosoofia Lai nimetus, mis ühendab mitmeid olulisi 20. sajandi filosoofia koolkondi. Ühisjooneks rõhuasetus selgele argumentatsioonile ja mõistelisele analüüsile. Kujunes kaks lähenemisviisi keelele: loogikakeskne (Frege, Russell, Carnap, Quine) ja tavakeele-keskne (Moore, Wittgenstein, Ryle, Austin). Eesti analüütilise filosoofia seminar loodi 1991. a mais Madis Kõivu eestvedamisel. Üheteist aasta jooksul on arutletud lisaks analüütilise filosoofia baastekstidele ka nt Kanti ja Husserli teoseid. Arutelust on sündinud mitmed tõlked (nt Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat").

Fenomenoloogiline filosoofia Loodi Edmund Husserli poolt 20. sajandi algul vastukaaluks traditsioonilisele metafüüsikale. Fenomenoloogia juhtlauseks sai “asjade endi juurde”! See moto ühendabki erinevaid mõtlejaid (Heidegger, Scheler, Merleau-Ponty, Pato?ka, Ricoeur jt). Fenomenoloogia on lähteks eksistentsialismile (Sartre), dekonstruktsioonile (Derrida) ja veel mitmele kaasaegse filosoofia suundumusele.  Eeldatakse, et vaatamata metafüüsika ebaõnnestumisele leidub siiski “mõtlemise asi”, mida filosoofia saab keelde tuua. Seda eeldust ei pruugi aga osa fenomenoloogiast inspireerituid filosoofe jagada. Fenomenoloogia Keskus loodi 1998. aastal, seminarid algasid 2000. a kevadel. Seni on arutletud põhiliselt Martin Heideggeri teoste üle. Käesoleval semestril käsitletakse Emmanuel Levinasi teost "Aeg ja Teine".