Tiitlikaitsja Serbia ja Montenegro (Sydneys küll veel Jugoslaavia nime all esinenud tiim) sai Ateenas tappa juba veerandfinaalis, kaotades Venemaale 1:3. See oli serblastele ehk kõige rängem pauk – pärast Atlanta pronksi Sydneys kullale tulnud serblased pidasid end siin selgeks favoriidiks. Venemaa võttis lõpuks kolmanda koha, kullaheitluses jäi peale Brasiilia, kes alistas Itaalia. Veel üks võrkpalli põruja oli ka traditsiooniliselt tugev Hollandi tiim, kes seekord ei jõudnud alagrupist üldse edasi. USA, kes on varem noppinud kaks kulda ja ühe pronksmedali, jäi neljandaks.

Naiste võrkpallis on pärast Nõukogude Liidu lagunemist kuldmedaleid korjanud vaid üks riik – Kuuba. Seekord kaotasid nad poolfinaalis siiski hilisemale võitjale Hiinale ning jäid viimaks peale pronksimatšis, nii et päris medalita siiski koju ei sõidetud.

Korvpall

Serbia ja Montenegro – Atlanta mängude hõbe – ei teadnud ka pärast korvpalli, kuhu häbi pärast silmi peita. Suure punnitamisega jäädi lõpuks eelviimasele, 11. kohale.

Teine suur kõrbeja oli muidugi USA. Juba alagrupimängudes tundus kohati, et riik, kus kehalise kasvatuse õpetaja James Naismith (kes oli, tõsi küll, kanadalane) üle saja aasta tagasi korvpalli välja mõtles ja Springfieldis Massachusettsis ära lõigatud põhjaga virsikukorvi kooli võimla rõdu külge kinnitas, on oma kuldse aja ära elanud. Kaotanud kõigepealt suurelt Puerto-Ricole ja mõned mängud hiljem napilt Leedule, näitas USA, et särts on temast koos kuulsate vanade tegijatega välja voolanud.

Tundus, et nüüd on leitud uus favoriit. Enne poolfinaale ootasid kõik hinge kinni pidades Leedu-USA kullaheitlust. Keegi ei osanud uskuda, et kulla selgitavad välja hoopis kaks autsaiderit – varasematelt mängudelt ühe hõbeda võitnud Itaalia (Moskva 1980) ja Argentiina, kelle nimel ei ole ühtki olümpiatrofeed. Või õigemini – ei olnud, sest just Argentiina meeskond napsas helkivaima medali Ateenas endale.

14 medali omanik – neist 12 kuldset – USA pidi aga leppima kolmanda kohaga ja oma lühikese iseseisvusaja jooksul kolm pronksi kogunud Leedu jäi seekord sellestki ilma.

Õnneks vähemalt ei valmistanud jänkide naistetiim neile pettumust ja võttis ära oma tavapärase kuldmedali, millelt nad on viimase viie aasta jooksul komistanud vaid ühe korra 1992. aastal Barcelonas, kui jäädi kolmandaks. Austraalia ei suutnud neilt Sydney eest revanši võtta ja leppis taas hõbemedaliga, Venemaa naistetiim jäi kolmandaks.

Jalgpall

Kõigi sportmängude kuningas jalgpall on olümpial muidugi lootusetu autsaideri rollis – finaalmäng uhkel peatribüünil suutis kokku meelitada vaid 41 000 pealtvaatajat (tõsi küll, seda kell kümme hommikul). Kuid see pole ka mingi ime – kuna jalgpallis peetakse MMi ja EMi olümpiamängudest tähtsamaks, ei keskendu riikide tiimid võistlusele ka sellise innuga nagu näiteks sõbrad korvpallurid.

Ka on reeglites kirjas, et iga riigi au tohivad olümpia vutiturniiril kaitsta vaid alla 23aastased pallurid, kes võivad tiimi tugevdamiseks kaasa võtta kolm vanemat tegijat. Kuid Kreeka näiteks ei võtnud ühtki meest oma meistermeeskonnast. Portugalil olid kaasas mõned põhitiimi tegijad – nende hulgas EMi kangelane Cristiano Ronaldo –, oli siiski selgelt näha, et mõlemad EMi finalistid võtsid turniiri lõdvalt ning seetõttu valmistasid nende alagrupikaotused ehk vähem pettumust.

Kuid Serbia ja Montenegro, kes EMil ei käinudki, tegi lihtsalt margi täis ka siin. Häbistavalt suured kaotused Argentiinalt ja Austraalialt andsid neile korraliku löögi, nii et lõpuks lõpetasid nad oma alagrupi ainsana kõigi meeskondade seas ühegi võiduta, hädise väravate vahega 3:14.

Olgu korvpallis kuidas on, aga vutis ei tohiks Argentiina võidu teenituses kellelgi kahtlust olla. Esiteks tulid nad välja supertiimiga, kaasates koguni neli staarmängijat – kaitsjad Roberto Ayala ning Gabriel Heinze sellistest meeskondadest nagu Valencia ja Manchester United, keskväljamees Cristian „Kily“ Gonzalez Milano Interist ja nooruke kuulsus Javier Saviola Barcelonast. Teiseks näitasid nad raudselt parimat mängu, luues kauneid kombinatsioone, jagades ohtralt täpseid sööte ja hiilates kindla kaitsega, nii et kokkuvõttes lõpetasid nad turniiri ühegi kaotuseta, väravate vahega 17:0!

Samal ajal oli vutiolümpia suurim üllataja aga kindlasti Iraak, kes murdis ennast poolfinaali, kus jäädi alla hiljem hõbedase medali saanud Paraguayle. Isegi pronksimatši 0:1 kaotus Itaaliale ei võta Iraagilt tõeliste tšempionide sära – esmalt Husseini režiimist ja seejärel sõjast räsitud üllataja neljas koht näib alati jalgpallis hiilanud Argentiina omast säravaimgi.

Naiste vutis oli samuti nii ootuspärasusi kui üllatusi. Viimaste seas esikohal see, et eelmise olümpiaturniiri võitjad norralannad turniirile seekord ei pääsenudki. Ka rootslannade (4. koht) edu ning Hiina daamide ebaedu oli ootamatu. Võitjas ei olnud aga kahtlustki – USA naiskond sammus kullakohale ühegi kaotuseta, kuigi nii poolfinaalis kui ka finaalis saadi vastastest Saksamaast ja Brasiiliast jagu alles lisaajal.

Käsipall

Jugoslaavia seisab praegugi käsipalli olümpiamedalite edetabelis Nõukogude Liidu taga teisel kohal. Viimane kord, kui selle nime all aga medaleid võideti, oli pronks Seoulist. Pärast laialilagunemist juhtus aga nii, et käsipall tõusis eelkõige ausse Horvaatias, teistes endise Jugoslaavia riikides aga vähem.

Kuid nüüdseks on Horvaatia ja Serbia juba nii erinevad riigid, et esimeste kuld viimaseid vaevalt lohutab – pigem hõõrub veel soola haavadele.

Traditsiooniliselt tugevate sakslaste ja venelaste kõrval (vastavalt hõbe ja pronks), näitasid erakordset südikust üles ka ungarlased – neil pole küll ühtki käsipallimedalit varasemast ette näidata ning ilma jäädi sellest ka siin, kui pronksiheitluses venelastele napilt alla vannuti.

Naiste käsipallis võitis Taani juba kolmandat olümpiat järjest. Võit ei tulnud neile küll lihtsalt – Korea näitas südikat vastupanu ning lõpuks suudeti neile pähe teha alles karistuslöökidega. Kuid üllatajaks pääsesid pronksimatšis omavahel medalile maadelnud Ukraina ja Prantsusmaa, keda pole naiste käsipalli medaliheitluses kunagi varem figureerinud. Üllatuslikult jäi seekordsetelt mängudelt hoopis välja Norra, kelle naiskonna nimel on varasemast kolm medalit.

Veepall

Sel vanal olümpiaalal (vähemalt meeste arvestuses) lootis Serbia ja Montenegro natukenegi oma lootusetult lagunenud mainet korrastada. Viimasel olümpiapäeval ühe viimase võistlusena (kui meeste maraton välja arvata) peetud kullamatšis kohtuti ungarlastega – veepalli absoluutsete tšempionidega, kelle arvel on varasematelt mängudelt 13 medalit – kuid kui Sydney kuld välja arvata, jääb enamik neist vähemalt 25 aasta taha. Siiski – kuld selliste tegijate vastu oleks Serbia kodupubliku silmis rehabiliteerinud. Kuid oodatud medalit ei tulnud ja mehed lahkusid veest vaid hõbedasäras. Kolmanda koha võttis Venemaa, kes pole pärast Nõukogude Liidu lagunemist sel alal just eriti hiilanud, ning neljandaks jäi kodupubliku suureks rõõmuks (ja ka kurvastuseks, sest pronksimatšis kaotati õige napilt) Kreeka meeskond.

Naiste veepalli on olümpial varem mängitud vaid korra – Sydneys võttis kulla Austraalia, keda peeti peafavoriidiks ka nüüd. Paraku jäid nad alles neljandaks. Esimeseks tuli hoopis maailma meistrivõistlustel enim medaleid korjanud Itaalia ja teiseks Kreeka noor naiskond.

Tegijaid teistest mängudest

Hoki

Kahelt viimaselt olümpialt kullaga naasnud Hollandi meeskond pidi seekord leppima hõbedaga. Finaalis alistas nad Austraalia meeskond, kes on viimasel kahel korral pronksiga jäänud. Kolmanda koha võttis Saksamaa.

Ajalooliselt on maailma kõvemaid hokitiime Indial – just nemad on kaheksakordsed olümpiavõitjad – seda tänu kuulsale Singhide dünastiale, kes viis India hokitiimi medalilt medalile. Viimane medal jääb Indial siiski 24 aasta taha, kui Moskvas kuld võideti. Siis mängis nende ridades viis Singhi, kuid näiteks 1968. aastal Mehhiko olümpial oli Singhe hindude tiimis kokku koguni 11 meest!

Ka India naabrid Pakistanis on ajalooliselt kõvad hokiässad – koos Suurbritanniaga on nende nimel kolm kuldmedalit.

Ateenas aga kõrbesid Pakistan, India ja eriti britid täiega, jäädes vastavalt viiendale, seitsmendale ja üheksandale kohale.

Naiste hokis sai aga kibeda pettumuse peafavoriit Austraalia. Tuhanded Rohelise Mandri fännid, kes olid oma kolmekordselt kuldse (Sydney, Atlanta, Seoul) naiskonna triumfi vaatama sõitnud, hoidsid kahe käega peast kinni, kui Austraalia Hollandilt valikmängus tappa sai ja seetõttu medaliheitlusest välja langes. Vähe lohutas neid see, et 5.-8. koha mängus Austraalia mõlemad heitlused võitis ja viienda koha võttis.

Seevastu üllatas Saksamaa, kelle naistetiimil oli siiani ette näidata vaid üks varasem olümpiamedal – Barcelonast saadud hõbe. Kaotanud ka siin valikmängudes Hollandile 1:4 ja Lõuna-Aafrika Vabariigile 0:3, said nad hiljem poolfinaalis suuri vaevu penaltitega jagu Hiinast. Kuid finaalis alistati peafavoriidiks tõusnud Hollandi naised. 

Pesapall ja softpall

Kuigi eestlastele seondub pesapall eelkõige jänkidega, on olümpial üldiselt valitsenud hoopis Kuuba meeskond – 24kordne maailmameister! Nii ka seekord Ateenas, kus USA üldse osa ei võtnudki. Kuuba võitis siin kõiki oma vastaseid – välja arvatud lõpuks pronksile tulnud Jaapanit, kellele kaotati alagrupimängus. Finaalis lõi üks saarerahvas teist – Kuuba võitis Austraalia meeskonda ja sai pesapalli lühikeses olümpiaajaloos juba neljandat korda medali kaela.

Just täpselt neljal olümpial pesapalli ongi mängitud – kolmel korral on Fidel Castro alamad selle kinni pannud, Sydneys alistuti vaid USAle. Kuid olümpial on pesapalli nähtud juba kauem kui 90 aastat – kuuel korral on pesapalli olümpial mängitud demonstratsioonalana – kõige esimest korda juba Stockholmi olümpial 1912. aastal.

Pesapalli nooremat õde softpalli, mida mängivad vaid naised, valitseb aga kindla käega USA. Kolmandat olümpiat järjest noppisid ameeriklased kulla, alistades seekord finaalis Austraalia, kes on varem jäänud kahel korral kolmandaks. Ateenas sai pronksikarva medalid kaela Jaapani naiskond.

Softpall on vana mäng, mille juured ulatuvad 1887. aastasse. Praegu „pehmepallina“ tuntud mäng on aastate jooksul kandnud palju erinevaid nimesid – näiteks „kiisupall“, „teemantpall“, „pudrupall“, „kõrvitsapall“. Kuigi olümpial on see vaid naiste ala, mängivad seda tegelikult ka mehed.