Sergei Stadnikovi analüüs : Kes väljub valimismöllust Egiptuses võidukalt?
Elektoraadi poolehoiu eest heitleb enam kui viiskümmend erakonda, kuid vaid mõnda neist tuntakse ülemaalises ulatuses. Eeskätt mainigem siin „Moslemi Vennaskonna” suhteliselt mõõdukat filiaali -- „Vabaduse ja Õigluse Parteid”, oma ajaloolistelt juurtelt enam kui saja aasta tagusesse aega ulatuvat paremtsentristlikku WAFD-Parteid, radikaal-islamistlikku salafiitide „Valguse Erakonda” ning kaunis marginaalset „Vabade Egiptlaste Parteid”. Samas tekitab nii paljude poliitiliste ühenduste palavikuline tegutsemine potentsiaalsete valijate peades kaunis kaootilise pildi. Pealegi ärgem unustagem: Egiptuse elanikkonnast on ligemale 45% inimestest osaliselt või täielikult kirjaoskamatud. Loomulikult saab just viimastega eriti lihtsalt ja odavalt manipuleerida.
Parlamendivalimiste süsteem on ülimalt kummaline, valimised toimuvad lausa mitmes etapis. Võib üsnagi selgelt hoomata, miks nad nii välja mõeldud on. Ametlikul tasandil põhjendatakse seda valijaskonna aktiivsuse tõstmise vajadusega, kuigi kui ainult sellest lähtuda, on sealsed inimesed ühiskondlikult ehk juba liigagi aktiivseks muutunud. Teisalt jällegi võib Kairo Tahriri nimelisele väljakule pea permanentselt kogunenud kümnete tuhandete demonstrantide motiividest aru saada: reaalsete muutustega ei ole võimud ju tegelikult alustanud. Muuhulgas nõutakse reaalset võimu teostava Relvajõudude Ülemnõukogu juhi, marssal Mohammed Hussein Tantawi (s. 1935) tagandamist. Sellega seoses ilmnes protestides uus tendents: on hakanud murenema veel hiljuti kaljukindlana seisnud armee kui institutsiooni autoriteet. Egiptuses tähendab see tõesti väga-väga palju.
Relvajõudude Ülemnõukogu koosneb neljakümnest marssalist ja kindralist, kellest sisuliselt kõik olid seotud eaka ekspresidendi Mubarakiga ja keda nad sisuliselt reetsid, korraldades tema üle ilmselt lõputu näidiskohtuprotsessi. Lisaks anti kohtu alla mitmed endise režiimi võtmefiguurid — sisuliselt see oligi kõik. Oma majanduslikest privileegidest sõjaväe ladvik ei taha kohe kuidagi loobuda. Mis laadi privileegidega on tegemist? No näiteks kaitseeelarve näitab ilmseid ülepaisutatuse märke; USA 1,5-2 miljardi dollari otsesest sõjalisest abist (rahulepingu sõlmimise eest Iisraeliga 1979. aastal) läheb palju valuutat relvaostude komisjoni kaudu kõrgemate sõjaväelaste taskusse; relvajõud kontrollivad otseselt või variisikute kaudu kuni 40% riigi majandusest jms. Sõjaväe eliit üritab iga kõike maksimaalselt kontrollida, nii näiteks mõistsid sõjaväekohtud viimase kaheksa kuuga vangi enam kui 12 000 tsiviilisikut, Relvajõudude Ülemnõukogu, ärimeeste eliidi ja „Moslemi Vennaskonna” vahel on toimunud ka mitmeid konfidentsiaalseid konsultatsioone, kus tõenäoliselt analüüsiti tulevast võimujagamist. Nimelt osaleb „Vabaduse ja Õigluse Partei” käesolevatel parlamendivalimistel valijate ilmse soosikuna, kes võivad lõppkokkuvõttes saada kuni 40% häältest. Ilmselt pakutakse moslemitele isegi ministrikohti. Siiski ainult ühel tingimusel — sõjaväe juhtkonna tegevus peab suures osas tsiviilkontrolli alt välja jääma. Muide, ka selle plaani vastu juba protestitakse.
Relvajõudude Ülemnõukogul ei ometigi õnnestunud osaleda valimistel mingi katuserakonna varjus, küll aga nuheldakse sõjaväe poolt karmilt demonstrante (vähemalt 45 inimest tapeti ning 3500 haavati või vigastati) ja endalt tähelepanu ärajuhtimiseks korraldatakse mitmesuguseid provokatsioone, milledest kõige kohutavamaks võib kujuneda moslemite ja kopti kristlaste vaheliste vägivallapuhangute üha süsteemsem provotseerimine. Kuid järgmise aasta suvele on kavandatud kõigele lisaks ka presidendivalimiste korraldamine.
Samas ei ole muidugi kuhugi kadunud nüüdisaegse Egiptuse fundamentaalsed väljakutsed: ligemale +2% elanikkonna aastaiive, toiduainete massiline import, põllumaa nappus, turismitulude drastiline (kuni 50%) langus käesoleval aastal, vaesus, eriti pealinna Kairo saastatus ning ülerahvastatus jne.
