George Shabad
. Rühm vaesed tudengeid tegi firma ja töötas seal ööd ja päevad. Siis nad müüsid selle maha ja said hunniku raha. Ja mitte ainult raha. “Nad lõid ühiskondlikult olulise organisatsiooni. Lihtsalt raha teenida on primitiivne,” rõhutab Shabad. Ta on viimaseid kuid Balti Uudistetalituse ASi juhatuse esimees.

“Me müüsime BNSi maha Soome päritolu Alma Media Grupile. Ostjad olid piisavalt targad ja sidusid endised omanikud kohustusega jätkata tegevjuhtidena organisatsioonis,” kinnitab Shabad. 

“Ühes toakeses alustanud entusiastide firmast on saanud rahvusvaheliselt tunnustatud organisatsioon. Kesk- ja Ida-Euroopa parim infoagentuur. “Meie uudistelint peab olema täielik, täpne, õigeaegne ja ilma üleliigse vahuta,” ütleb Shabad.  Me peame olema usaldusväärsed, sest meie uudiste järgi võetakse vastu otsuseid.”

Avatud maailm

“Ma ei ole vaene. Mul on aega uut tööd otsida. Näen väljakutset Washigtonist Hiinani,” ütleb Shabad, kes on Vene kodanik. Temas on nii juudi kui armeenia verd. Kuid tema juured on Baltikumis. Ta esiisa oli kuulus Vilniuse arst Tsemakh Shabad, väidetav doktor Aiboliti protüüp. Tema isa Anatoli Shabad, Venemaa riigiduuma eelmise koosseisu liige, sai tuntuks käsikähmlusega Venemaa parlamendis.

BNSi asutasid 80ndate lõpus Moskvas õppinud Eesti üliõpilased Allan Martison, Andrus Kuusmann ja teised. Peagi liitusid nendega Shabad ja paar lätlast. Tallinnas lisandusid veel Oleg Harlamov, Viktor Siilats ja väliseestlane Andres Küng.

“Käisime koos Iraagis,” ütleb Andrus Kuusmann. “George on väga vapper. Ta on end tõestanud nii juhi kui ka ajakirjanikuna. Koos sai veeta palju magamata öid, kui algas N Liidu lagunemine. Vilniuse veresauna ajal jooksis ta öösel kell kaks tööle.  Jaapani uudisteagentuur juba helistas ja küsis hukkunute arvu,” meenutab Kuusmann, kes on täna Transiidiassotsiatsiooni tegevdirektor. 

90ndate keskel Shabad lahkus naaberriigi noorde teadeteagentuuri Interfax eesmärgiga seal üles ehitada finantsinformatsiooni teenistus.

1998 pöördus ta BNSi tagasi. “Eesmärk oli maksimeerida kasum ja ettevõte müüa. Palju, mis tol ajal müüdi, osutus õhuks, kuid BNS jäi tugevalt jalul seisvaks turustruktuuriks. Mulle on kõige tähtsam saavutada eesmärk. Seejärel võin puhkust lubada,” ütleb Shabad.

BNS tugevnes ja ETA hukkus. Kui BNS alustas, siis oli riiklik teadeteagentuur ETA veel suur tegija. Tänavu omandas BNS pankrotivarana ETA kaubamärgi.

“See on 85 aastat vana kaubamärk, mille võtsid kasutusele revolutsionäär Viktor Kingissepa kolleegid Narva kommuuni päevil. Kindlasti puhume ETA kaubamärgile elu sisse,” usub Shabad, et tal õnnestub teha seda, mis viimastel Eesti valitsustel ebaõnnestus. Tema kabineti seinal on ETA 2003. aasta kalender. “Oli ikka naljakas organisatsioon. Ise pankrotis, aga kalendri ikka trükkisid.”

Alma Media mured

2002 ei olnud Alma Mediale kerge, kuid mitte nii kohutav kui 2001. Grupp oli sunnitud tunduvalt kärpima kulusid, sealhulgas 11 protsenti personalikulusid. IT-reklaami turg kukkus ja kosmeetika oma kasvas. Seega mitte parim aeg äriajakirjandusele ja gruppi kuuluvale Kauppalehtile.

Shabadi lahkumine ei ole kuidagi seotud Alma Media probleemidega, rõhutab BNS Eesti tegevjuht Oleg Harlamov. Kui sa oled kogu oma teadliku elu üles ehitanud uudisteagentuuri, siis enne neljakümnendat eluaastat tahaksid midagi muud teha. BNSi 54,7 miljoni kroonine käive moodustab alla ühe protsendi Alma Media 486 miljoni euro suurusest puhaskäibest.

Shabad tahab järgmistel aastatel teha midagi muud kui juhtida infoagentuuri. 

Tal on kolm last, neist kaks eestlast. Ta ootab mais neljandat ja tema abikaasa Peegi kolmandat last.  “Lapseootel Peegi istus Bali saare diskoteegi plahvatuse ajal sealsamas kõrval kohvikus,” kardab George kõrvalmõjusid. Igatahes suve pühendab ta lastele.

"Nii, sa ei olegi küsinud Iraagi sõja ja hobide kohta," ütleb Shabad ja vastab ise. “Mäesuusatamine ja jaht. Rohkem linnujaht. Põtra on sama tobe tulistada kui möödasõitvat trammi,” vastab George.

Ka Iraagi sõja kohta on tal selge seisukoht. “Täiesti õige sõda. Eurooplased loevad moraali, aga ameeriklased tegutsevad. Eesti ajakirjandus on Bagdadi propaganda ohver. Kus olid tapetud laste pildid, kui Saddam Hussein ajas hauda sadu tuhandeid kaasmaalasi?” küsib Shabad.  “Teine maailmasõda võinuks olla olemata, kui Euroopa oleks 1938 olnud vähegi kindlameelne. Jugoslaavias oleks ikka kodusõda, kui Ameerika pommid poleks inimestele aru pähe pannud.”