Signe Kivi (Aivar Juhanson)

Vaevalt jõudis tõstatuda Tartu ülikooli maaliosakonna ellujäämise probleem, kui minister Jaak Aaviksoo läks veelgi kaugemale ja seadis kahtluse alla Eesti Kunstiakadeemia uue maja ehitamise võimalikkuse. See oli liig. Signe Kivi koos teda toetavate alluvate ja kogu kunstiavalikkusega tõusis tagajalgadele ning hakkas täie jõuga hädakella lööma: kui maja ei tule, hääbub kogu Eesti kunstikõrgharidus!

Signe Kivi on kahtlemata jõuline isiksus, kuid padufeministidele ei pruugi ta üldse meeldida, sest mängib meeste reeglite järgi. Reformierakond aga vajas mingil hetkel selliseid naispoliitikuid ja reformi valimisplakatitele ilmusidki atraktiivsed naised, teiste seas Signe Kivi. Tänutäheks anti talle kultuuriministri portfell, mida eelmiselt ministrilt Jaak Allikult polnud kerge üle võtta (Allik on minu meelest tänaseni olnud parim kultuuriminister). Mäletan selgelt Signe esimesi pressikonverentse, kus ta oli äärmiselt ebalev. Muidu häälekalt enesekindlast naisest oli saanud poliitik, kes nüüd pidi meestekeskses poliitikas laveerima. Pärast Kultuurkapitali juhi Avo Viioli rahaskandaali astus ta tagasi, ehkki partei seda otseselt ei nõudnud. Ju oli Signe tulevikus arvestanud Kunstiakadeemia rektori kohaga, kuid Ando Keskküla tegevus kiirendas seda protsessi. Rektori kohta vastu võttes aga sattus ta teisele poole rindejoont.

Kui kuulata meie kultuuriasutuste juhtide muresid, kumab alati läbi üks teema: Eestis puudub riiklik kultuuripoliitika. Nüüd hakkab see nende “rõõmuks” tekkima: loomemajandus pole piisavalt ökonoomne, tuleb teha kärpeid ja koondada dubleerivaid asutusi. Ning siis see praeguse ministri poolt juba ammu välja öeldud “kelluprobleem”.

Signe Kivile tähendab see, et tal tuleb hakata võitlema oma parteikaaslastest valitsusjuhi ja kahe ministriga, kellest üks on samuti temaga samast parteist, teine aga koalitsioonipartner. Mis tal üle jääb?

Vist ainult algatada pöördumiste koostamist ja allkirjade kogumist. Kuid viimaste suhtes on praegused võimulolijad kindlasti vähem allergilised kui omaaegse juhtiva partei esindajad fosforiidisõjas või Muuga ringraja asjus. Ja kas teatriinimesed, muuseumitöötajad või isegi teised kõrgkoolid kampaaniaga ikka ühineksid? Äkki on nemad järgmised, kes ootamatult majata või rahata jäävad?

Ma ei jaga eriti Kunstnike Liidu presidendi ja TÜ maalikunstiprofessori Jaan Elkeni appikarjet, et ülikooli juures maaliõppe kaotamine võrdub kunstiinstituudi Tallinna viimisega 1951. aastal. Tartus saab kunstikõrgharidust ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, mis ülikoolistumise laines taotles endale isegi Pallase nime. Sisuliselt saab seal erialati samasuguse kunstihariduse kui EKAs. Vahe on ainult tasemes ja mastaapides ning selles, et üks on rakenduslik, teine avalik-õiguslik kõrgkool.

Kunagi leidsime koos ühe kultuuri- ja hariduspoliitikuga, et Nõukogude ajal tundus haridussüsteem paremini paigas olevat: oli põhikool, keskkool, siis kutsekool kahel tasandil, edasi instituut ja lõpuks ülikool. 1990. aastatel algas tohutu kõrgharidustumise laine ja kõrgkoole tekkis üle viiekümne. Nüüdne 3+2 süsteem annab kõrghariduse juba kolme aastaga.

Vägisi tundub, et praegusest staatusest hoiavad kinni just kõrgkoolide juhid ja õppejõud – langemine madalamale tasemele tähendaks koondamisi ja palgalangust. Keegi ei kontrolli ka nende õppejõudude kvalifikatsiooni, konkurssidel võidavad ikka senised olijad.

Kuid vaatame olukorda ka nii-öelda altpoolt. Meenub lugu ühest kunstiüliõpilasest, kes oli jõudnud oma maaliõpingutega viimasele kursusele. Saanud omal ajal kooli sisse läbi tugeva sõela, tundis ta end nagu või sees. Nüüd aga süüdistas ta õppejõudu: miks te olete kogu aeg rääkinud, et ühiskond vajab kõrgharidusega inimesi; et ilma selleta teadmistepõhises Eestis enam läbi ei saa; et tuleb aeg, mil riik hakkab kultuuri ja kunsti vääriliselt hindama; et kerkivad uued kultuuritemplid jne.

Õpingute lõpul seisis tudeng raske küsimuse ees: mida ta elus peale hakkab, kuidas ta oma kunstiga peret ülal peab, vanemaid aitab? Kunagised klassikaaslased, kes kõrgkooli sisse ei saanud, olid juba ammu haljale oksale jõudnud.

Signe Kivile annaksin aga selle “kellupoliitika” kaitseks ühe argumendi. Sõitsin minagi hiljuti üle uue Mäo ristmiku mitmekorruselise ringlabürindi – täitsa nagu Läänes! Ainult liiklus oli hõredavõitu. Oletan, et sellele ristmikule läinud raha eest võinuks küll Kunstiakadeemia uue maja valmis ehitada. Ja oleks see ainus ristmik – neid valmib igal aastal mitu tükki. Ikka asfalt, mitte ajud!


Signe Kivi

1984 lõpetas ERKI (praeguse EKA) tekstiilikunstnikuna.

1993 avas “teistmoodi” riiete ja ehetega kaupleva poe Hilpharakas ning sai tänu sellele laiemalt tuntuks.

1998 astus Reformierakonda.

1999–2003 kultuuriminister.

Millenniumivahetuse paiku sai seltskonnameedia “püsipatsiendiks”, kui läks lahku oma abikaasast Kalju Kivist. 2003. aastal koliti jälle kokku.

2005 sai EKA rektoriks, 1.1 2006 astus parteist välja.

2008 avaldas koos Eve Kasega raamatu “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht”.

Viie lapse ema.