Sihtgrupid ja silmaklapid
Käisin siis minagi lõpuks aasta alguse hingetõmbepausi ära kasutades uut Bondi-filmi vaatamas. Nojah. "Casino Royale" on väga mittenõudlik film. Ei võta midagi, ja ei anna ka nagu eriti midagi. Aga lahutab kalkuleeritult meelt, mängides põhiliselt muidugi ürgsete instinktide peal - hirm, erutus jmt. Just see kalkuleeritus hakkab lõpuks ajudele: igast stseenist paistab välja orienteeritus kindlale sihtgrupile. Õigemini, orienteeritus võimalikult erinevatele sihtgruppidele, ja seega võimalikult laiale massile.
Palun väga: esimene tagaajamine ja turnimine mööda ehituskraanasid võidab enda poole kõik "linnajooksu" ehk parkuuri fännid (kuigi peletab ilmselt akrofoobe ehk kõrgusekartjaid); naisterahvad igas eas oigavad, kui "uus poiss" Daniel Craig ookeanist välja astub, pronksikarva torsol puhkab kaamerasilm loo seisukohast võttes ebaloogiliselt kaua. Kätte on saadud isegi selliste macho-filmide kõige ebatõenäolisem - homoseksuaalide sihtgrupp. Ja see võrratu sado-maso stseen, kus kuri kangelane hea kangelase "mune sügab", haarab omakorda veel tuhandeid ja tuhandeid SM-fänne, kes kenasti oma raha filmitöösturitele toovad. See-eest bondi-tibid on seekord selgelt liig-sophisticated ning tavapärane "keeruta-lennuta-bikiinides-neidu" liin on peaaegu et olematu. (Kui ratsutav kreeka iludus välja arvata.) Nii ei jäägi meestel muud üle kui vaadata teisi ilusaid mehi. Loomulikult on vaeva nähtud ka psühholoogilise pinge hoidmisega ja löövate repliikide genereerimisega, et ka vaimu(kust) hindav vaataja kinno tuua.
Eeskujulikult produtseeritud film on niisiis määratud õnnestuma ja raha tegijatele tagasi tooma. Bondi-tiim on igal juhul vaatajale vastu tulnud, ja sellega vaatajateringi laiendanud. Potentsiaalsele auditooriumile ehk sihtgrupile vastutulemine on märksõna, mis juhib kasumile orienteeritud ettevõtmisi. Seda kentsakam on kuulda, et niisuguste teemadega vaevatakse end (ja teisi) avalik-õiguslikus televisioonis ja ringhäälingus programme koostades. Sest need ei teeni ju kasumit! Margus Allikmaa otsus vallandada Vaiko Eplik R2 hommikuprogrammi saatejuhi kohalt on sellest vaatenurgast täielik absurd. Põhjustena sahistatakse nii Epliku elitaarsusest, kuulajatele mitte vastu tulemisest, ja mis seal salata, saate sihtgrupis reitingu langemisest. Ei kipu need agarad "ärimehed" tegelikke põhjuseid sõnastama.
Samasuguseid sihtgrupi-meeletusi teevad teisedki riiklikult doteeritud kultuuriasutused, näiteks Rahvusooper oma noortekampaaniaga. Ja what's the point, teater sellega oma kasumit ju ei suurenda. Vähem tõmblemist ja ärimaailmas karastunud turundus-strateegidega kaasajooksmist tahaks soovida uueks aastaks mittekasumlikele riiklikult toetatud kultuuriettevõtetele. Tehke südame ja hingega ja vaataja-kuulaja leiab teid üles.
