Sihtrühm: noored täiskasvanud. Toime: surm
Aastatel 1918–1919 möllanud gripipandeemia sai tuntuks “hispaania gripina”, ehkki Hispaanial polnud pandeemia tekke- või arenguloos vähimatki erirolli. Nimetuse sünnitas sõjatsensuur. Esimeses maailmasõjas osalenud riigid üritasid kaitsta oma rahva võitlusmoraali ning seetõttu vaikis ajakirjandus kõigis peamistes riikides järjekindlalt maha viiruse esimese, üldiselt mittesurmava laine. Erand oli vaid Hispaania, mis ei olnud sõtta tõmmatud ning kus ajakirjandus grippi ka vabalt käsitles. Sealt jäigi tõvele nimi külge.
Kui surmav gripp oli sõdivates riikides viimaks kõigile nähtaval moel puhkenud, rahustasid ametnikud ning ajalehed rahvast, et paanikaks pole põhjust ning adekvaatsed vastuabinõud on rakendamisel. Esmalt kinnitati, et tegemist on tavalise gripiga; kui plahvatuslik epideemia tõestas vastupidist, siis teatati, et kõige hullem on juba möödas. Ameerika Ühendriikideski lähtuti põhimõttest “hirm tapab rohkem inimesi kui haigus” ning püüti seetõttu võidelda esmajoones hirmuga. Kui massiline suremine lõpuks rahva silmad avas, hävis ühiskondlik usaldus. 1918. aastal oli USAs veel kombeks, et naabrid aitasid haigestunuid; pandeemiapuhang tegi sellele tavale lõpu.
Tänapäeva üleilmne ajakirjandus tsensuuri enam ei tunnista, kuid bürokraadid, kes pahandavad “paanika ülespuhujatega”, pole kuhugi kadunud.
Tervisekaitseinspektsiooni epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar raius esmaspäevases Postimehes, et vastupidi ajakirjanduse arvamusele asjaomased organid “täielikult kontrollivad olukorda”. Ta naeruvääristas ärevaid uudiseid Suurbritannias avastatud haigest papagoist, kes tõenäoliselt põdevat kõigest papagoitaudi.
Ent kompetentse spetsialisti iroonia osutus kohatuks veel enne värske lehenumbri jõudmist lugejateni: analüüs tuvastas, et papagoi surma põhjustas just seesama H5N1. Surmav linnugripp.
Vabadussõja tapjagripp
1918.–1919. aasta gripipandeemia tappis absoluutarvudes rohkem inimesi kui
ükski teine haiguspuhang inimkonna ajaloos. Kaasaegsete hinnangute
kohaselt suri toona grippi 21 miljonit inimest ning seda arvu kohtab
meedias siiani, kuigi tegelik ohvrite arv oli tõenäoliselt palju
suurem. Viimatised uuringud pakuvad suurusjärguks
50–100 miljonit
ohvrit.
Tuleb arvestada, et 1918. aastal moodustas maailma elanikkond vaid 28 protsenti tänasest. Seega oleks võrreldava pandeemia ohvrite arv tänapäeval 175–350 miljonit inimest, kirjutatakse ülevaateraamatus, mille on üllitanud USA riiklike teadusakadeemiate uurimistöid avaldav The National Academies Press.
Võrdluseks: aidsi on siiani surnud umbes 24 miljonit inimest ning 40 miljonit on HI-viirusega nakatunud.
Gripp algas 1918. aasta märtsikuus esimese lainega, mis oli nii kerge, et mõnel pool ei peetudki haigust gripiks. Septembrist novembrini möllanud teine laine tekitas samuti kahtlusi, et tegemist pole gripiga – ent nüüd oli põhjuseks juba haiguse seninägematu ägedus ja ohtlikkus. Kolmas laine järgnes 1919. aasta alguses ning tõbi ründas mõnel pool koguni veel 1920. aastal.
Esimese laine ellujäänud ohvrid osutusid loteriivõitjateks: nad olid saanud resistentsuse pandeemia teise ja kolmanda laine suhtes, mis tõestas veenvalt, et tegemist oli ühe ja sama viirusega.
Kõige rängem oli aga ikkagi teine laine. See tõi kaasa rea sümptomeid, mida varem polnud gripiga seoses täheldatud. Ebatavaliste haigusnähtude tõttu peeti tõbe algul nii polkapalavikuks, kooleraks kui ka tüüfuseks. Üks hirmutavamaid hädasid oli limaskestade verejooks ninas, suus ja jämesooles. Veritseda võisid ka kõrvad, silmad ning isegi nahk.
Samu sümptomeid on alates 1997. aastast täheldatud ka linnugrippi haigestunud inimestel.
Sihikul olid noored
1918. aasta viirus ohustas kõige rohkem noori täiskasvanuid – sihtrühma, kes on tavalise gripi suhtes kõige tugevama vastupanuvõimega. Lõuna-Aafrika linnades moodustasid 20– 40aastased 60 protsenti kõigist surmajuhtumitest. Chicagos suri selleealisi viis korda rohkem kui 41–60 aasta vanuseid nakatunuid. Ühe Šveitsi arsti sõnul ei kohanud ta “ühtki tõsist haigusjuhtumit ühelgi üle 50 aasta vanusel”.
Neis USA osariikides, kus gripiohvreid usaldusväärselt registreeriti, suri kõige rohkem inimesi vanusevahemikus 25–29 aastat. Järgnes vahemik 30–34 aastat ning kolmandana 20–24aastased. Kuid igas neist vanuserühmadest suri rohkem inimesi kui üle 60aastaseid kokku.
Inimrühm, kes nakatumise korral kõige suurema tõenäosusega suri, olid rasedad naised. Eri uuringute kohaselt hukkus 23–71 protsenti haigestunud rasedatest.
Surmajuhtumite üldist osakaalu kõigist haigestunutest on raske hinnata, sest haigusjuhtude registreerimine oli väga algelisel tasemel. USA sõjaväebaasides, kus kõik tervisehäired siiski korrektselt kirja pandi, moodustasid surmajuhtumid 5–10 protsenti nakatumisjuhtudest. Briti armee Indias registreeris 9,6 protsenti surnuid valgete sõdurite ning 21,9 protsenti indialastest sõdurite seas. Kuid väikestes kogukondades võis surnute osakaal olla veelgi suurem. Fidži saartel tappis viirus 16 päevaga 14 protsenti kogu elanikkonnast. Labradoril ja Alaskal suri vähemalt kolmandik põlisrahvast.
Nagu keemiarelv
Üks murettekitavamaid asju 1918. aasta pandeemias oli tõsiasi, et teatud osa surmajuhtumitest põhjustas otseselt viirus ise, mitte gripiga sekundaarselt kaasnev bakteriaalne kopsupõletik. Kuid ka kopsupõletik võis olla sedavõrd äge, et paljude arstide sõnul sarnanesid lahatud ohvrite kopsud pigem keemiarelva ohvrite kopsudega.
1918. aasta pandeemia ajal otsisid tohtrid meeleheitlikult gripivastast rohtu, üritades luua uusi vaktsiine ning pöördudes koguni antiik- ja rahvameditsiini võtete poole. Teatavaid tulemusi andis aga vaid paranenud haigete vere ülekandmine teistele haigestunutele.
Kodustest tõrjevahenditest osutus kõige tõhusamaks täielik isoleerumine välismaailmast, ent seda ainult juhul, kui eraldumine võeti ette piisavalt vara. Vaikse ookeani lõunaosas asuvad Ameerika Samoa saared pääsesid ühegi nakkusjuhuta, sellal kui mõne miili kaugusel paiknevatel Lääne-Samoa saartel suri 22 protsenti kogu elanikkonnast.
Isegi kui muust maailmast isoleerumine ainult pidurdas gripiviiruse võidukäiku, võis sellestki tõusta tulu haiguse ohvritele. Ilmnes, et mida hiljem keegi nakatus teise laine grippi, seda väiksem oli tema tõenäosus haigusse surra ning seda leebem oli ka tõve kulg. See kehtis nii üksikisikute kui ka näiteks linnade ja isegi mandrite kohta – mida hiljem nakkus saabus, seda parem. Austraaliasse jõudis teine laine alles 1919. aastal ning riik pääses kõige väiksema surmaprotsendiga arenenud maade seas.
Seda nähtust on üritatud selgitada meedikute kogemuspagasi kasvamisega pandeemia käigus (mis ei pea paika, sest epideemia lõppjärgus võis rääkida pigem meditsiinisüsteemi kokkuvarisemisest) ning väitega, et viirus rabaski esmalt nõrgemaid (kuid sel juhul tuleks mõnede kontinentide elanikud tunnistada olemuslikult nõrgemateks kui teiste mandrite asukad).
Külaline loomariigist
Tendentsi põhjus võis olla aga hoopis viiruse kiire muteerumine pandeemia käigus, kusjuures areng toimus vähem surmava vormi suunas. Viirus muteerus sõna otseses mõttes igal sammul läbi inimkehade. Kevadine leebe esimene laine arendas välja surmava viiruse, kuid järgnevad mutatsioonid tõid jälle kaasa leevenemise.
Enamgi veel: hispaania gripp muteerub meie kehades tegelikult siiamaani, olles viimaks omandanud “inimgripile” omase suhteliselt leebe vormi. “Kas olite mullu talvel gripis? See võis olla hispaania gripi otsene järglasviirus,” kirjutas ajakiri National Geographic oma viimases numbris.
Ent just gripiviiruse ülim muutlikkus teeb ohtlikuks ka nüüdse linnugripi. Nagu hispaania gripi algne surmakülvav vorm, nii on ka linnugripp täielikult loomariigist pärinev nähtus ning inimkeha immuunsüsteem on tema vastu veel kaitsetu. Kui tavalise gripi – olgu see või linnugripi ja inimgripi geneetilise kombineerumise tulemusena sündinud gripp nagu 1957. ja 1968. aastal – võtab keha vastu sõjaka kaitsereaktsiooniga, siis loomariigist üle tulnud haigusele ei oska ta veel kuidagi reageerida. Seega, kui linnugripp õpib ükskord ära, kuidas levida inimeselt inimesele, nagu seda tegi hispaania gripp, siis…
Aga õnneks on meil Eestis kõik kontrolli all.
Gripp – imekiire reisija
* Inimkonna mälu ulatub influentsa-puhangute osas 16. sajandisse. Igal sajandil on vähemalt kolm pandeemiat ehk kõikidele mandritele jõudnud epideemiat. Tänases päevas süüdistame lennukeid kiires viiruse levikus. Kuid lennukid ja nii massiline inimeste liikumine on omane vaid viimastele aastakümnetele. Kuidas on võimalik, et sedavõrd lühikese ajaga on gripiviirus suutnud katta kümneid tuhandeid kilomeetreid ja ületada ookeane?
* Seda saab seletada vaid selle rakuparasiidi ürgse kohanemisvõimega. Itaallased olid 16. sajandil veendunud, et influentsa pärineb tähtedelt. 1789. aasta gripipuhang pani imestama noore ameerika arsti Robert Johnsoni: kuidas on võimalik, et see haigus katab nii kiiresti nii suuri vahemaid. Puhang algas ühekorraga nii Inglismaal kui merel oleval laeval. 1918. aastal oli gripp oma laineharjal samal nädalal nii Bostonis kui Bombays, kuid Bostonist lähedalasuvasse New Yorki jõudmine võttis viirusel aega kolm nädalat. Järeldati, et viirus peab olema võimeline levima Maa atmosfääris, kuid kui ta jõuab inimesteni, hakkab haigus levima inimeselt inimesele.
* NASA teadlased seostasid 2001. aasta Põhja-Ameerika keskosas puhkenud grippi haigestumist vihmapilvega, mis oli alguse saanud Hiinast ja maha sadanud Ameerikas. Nimelt leiti, et haigestumist põhjustas nii Hiinas kui Ameerikas üks ja seesama viirustüvi. Meteoroloogid kinnitasid, et Hiinas taevasse kogunenud vihmapilved olid pärast ookeani ületamist maha sadanud just nende külade-linnade kohal, kus oli puhkenud gripipuhang, ja mitte naaberlinnades. Selgus, et gripiviirus levib edukalt just aerosoolina ehk veepiisakestes ja gripiviirust on leitud maapinnast isegi enam kui 40 km kõrguselt.
* Alates 1947. aastast on gripiviiruse jälgimiseks loodud gripiseire keskused, mis registreerivad uusi tüvesid ja teavitavad nende tekkest. 2001. a septembrist kuni veebruarini 2002 registreeriti uue gripiviiruse tüve A(H1N2) põhjustatud haiguspuhanguid samal ajal nii Kanadas, Prantsusmaal, Indias, Inglismaal, Iisraelis, Lätis, Malaisias, Singapuris, Ameerika Ühendriikides kui Egiptuses.
* Siiski on meil enam-vähem analüüsitavad andmed vaid kolme 20. sajandi gripipandeemia kohta. Seda on paraku liiga vähe, et teha prognoose järgmise pandeemia käitumisest.
Gripipandeemia 100 aastat
1918 – “hispaania gripp” H1N1 – kuni 100 miljonit ohvrit
1957 – “aasia gripp” H2N2 – miljon ohvrit
1968 – “Hongkongi gripp” H3N2 – 750 000 ohvrit
1997, 2004 – “linnugripp” H5N1 – ?
