Siim Kallase tütre suur heitlus
“Kui sa oled 32aastane ja suhtled töiselt iga päev ettevõtjatest meestega,” ütleb vandeadvokaat Kaja Kallas, “võib sellise intriigi välja imeda igast minu suhtest.”
Ta istub Kawe Plaza viiendal korrusel, advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius nõupidamistesaalis, tühja hiigellaua taga. Konditsioneer undab tuimalt ning prantslaslikult elegantne Kallas ristab äkilises nõutushoos oma sõrmed.
Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingut Riigikogus esindades on ta sattunud keerulisse afääri, milles kandvad rollid Tallinna Kütte juhil, miljonär Kristjan Rahul (37) ning Kaja isal, Reformierakonna auesimehel Siim Kallasel (61). Väike, kuid oluline osa on valitsuse tülli ajanud intriigis mängida aga absoluutselt kõigil Eesti soojatarbijail.
“Ulhamrid põgenesid pilkases öös. Katsumustest ja väsimusest hullunud, kannatasid nad kõige rohkem suurima häda käes: tuli oli surnud. Nad mõistsid, et nende suguharu ähvardab häving, et loodusjõud on veelgi rohkem nende vastu, sest neil tuli nüüd rännata mööda maad paljaste ja mahajäetutena.”
Need dramaatilised read paleoliitikumiaegset hõimu tabanud tragöödiast on tuttavad kõigile, kes J. H. Rosney-vanema teost “Võitlus tule pärast” lugenud on. Sama kirglik heitlus tule pärast käib ka Eestis varasuvel 2010, kuid tulepuuridest on väärtuslik leek nüüdseks kolinud keskküttekatelde alla.
Vaenulikeks suguharudeks on Sandor Liive juhitav Eesti Energia ning prantsuse kontsern Dalkia, kellele kuulub Tallinna Küte, mida juhib Kristjan Rahu.
Rahu kuulub Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingusse, kes on palganud advokaat Kaja Kallase tegema keerulist tööd – esitama riigikogule ettepaneku täiendada Kaugkütteseaduse paragrahvi 8 lausega, mis paneks pikaajaliste lepingute sõlmimisel võrguettevõttele ehk soojalevitajale kohustuse eelistada alati taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust tingimusel, et see ei tõsta soojuse hinda tarbijale enam kui 5 protsendi võrra, ja paragrahvi 42 lausega, mille kohaselt “nimetatud pikaajalisi lepinguid võib võrguettevõtja sõlmida kehtivusega 12 aastat”.
Kaja ettepanekud ajasid vihale need soojatootjad, kes ei kasuta taastuvaid energiaallikaid (näiteks sõnnikugaasi, kuid Eesti oludes Tallinna Soojuse tulevikueelistust puiduhaket). Näiteks Viru Keemia Grupi, kelle juhi Andres Veske arvates just põlevkivi kasutamine tagab Eesti energeetilise sõltumatuse Venemaast (2008. aastal toodeti pool Eesti soojusest Venemaa gaasist).
Samuti välistaks see teised keskkonnasõbralikud tehnoloogiad, nagu näiteks Eesti Energia poolt arendatav prügi põletamine. Eesti Energia boss Sandor Liive arvab, et just prügi põletamine oleks mõistlik, aitaks taaskasutada suure osa jäätmetest, mis veetakse täna prügimäele.
Pinge Eesti Energia ja Tallinna Kütte vahel on ammune. Konkurentsiamet teostab juba 2009. aastast Tallinna Kütte suhtes järelevalvemenetlust: on tekkinud kahtlus, et TK on kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit, jättes Eesti Energialt ostmata soodsaimatel tingimustel pakutava soojuse.
Konkurentsiameti peadirektori kt Kristel Rõõmusaare meelest üritas Kallas nüüdki kaitsta oma kliendi ärihuve. Kui riigikogu Kaja ettepanekud heaks kiidaks, “siis ei oleks enam tegemist mitte monopolide ohjeldamise, vaid monopolide kannustamise seadusega”.
Olukorda komplitseerib asjaolu, et valitsusparteiks oleva Reformierakonna asutas 1994. aastal Kaja isa Siim Kallas, kes tänaseni erakonna auesimeheks – Reformierakond on aga jõupositsioonil kõigi uute seaduste, sealhulgas Kaugkütteseaduse vastuvõtmisel.
Kaja Kallasele tema isa mängutoomine ei meeldi. Ta möönab, et suhtleb Siim Kallasega peaaegu iga päev: “Mu isa on vana kooli mees – Skype’i tal ei ole, aga tal on iPhone.”
Tütar rõhutab jõuliselt, et on karjääri rajanud omaenda jõuga ja mitte isa abi kasutades. “Ma olen terve elu võidelnud sellega, et minust räägitakse kui oma isa tütrest,” ütleb ta pahameelega, mis hetkeks läigatab lausa metalselt.
“Miks on nii, et mu venna puhul ütlevad kõik: oh, tal on oma isa geenid, ta on tark, sellal kui minu puhul antakse mõista, et mina sõltun oma isa suhetest?”
See on utreering – Kaja Kallas ongi üks Eesti parimaid asjatundjaid energiaturu ja konkurentsiõiguse vallas. Ta kuulub mitmete energiafirmade nõukogudesse, nagu Paldiski Tuulepark, Aseriaru Tuulepark jt. Nende aktsionärideks on Jüri Mõis ja teised rikkad ettevõtjad.
Kaja vaidleb edukalt riigikogu majanduskomisjoniga, kus enamik liikmeid tema tasemel diskuteerida ei suuda.
“Kui räägid inimestega põlevkivikateldest, siis kõneleksid nagu seinaga,” sedastab Kallas üldisest teadlikkusest rääkides, mitte kedagi konkreetselt silmas pidades.
“Sa näed mõistmatust nende silmis, nad ei oska isegi midagi juurde küsida, ei saa absoluutselt aru, millest sa kõneled.”
Niihästi Kaja Kallas kui Kristjan Rahu on õppinud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Kallas on juba mõnda aega Kawe Plazas tegutseva advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius partner; teda peetakse advokaatide keeles “vihmategijaks” – inimeseks, kes tõmbab büroole kliente ligi. Ning Kallasel – elegantsel, prantslaslikult rafineeritud olekuga daamil – ongi palju tööd.
Nii palju tööd, et ööl vastu käesoleva nädala teisipäeva jõudis ta oma korterisse (selle iseloomustamiseks kasutab Kallas omadussõnu “väike” ja “nunnu”) alles pärast südaööd.
Varem oli Kallasel kass, kuid looma silmadest igal õhtul vastu vaadanud etteheide oli selline, et juba mõne aja eest viis ta kassi elama oma abi juurde.
“Võib-olla ühel hetkel saan ma ta tagasi,” ohkab Kallas, “siis, kui mul on kunagi oma pere.”
Vähem kui pooletunnise kohtumise jooksul on ta suutnud luua endast šarmantse, tundliku, isegi kergesti segadusseaetava mulje, olla kõike muud kui külm jurist ja kuiv majandusinimene.
Kristjan Rahu rikastus väikseid katlamaju kokku ostes ja neid prantsuse kontsernile Dalkiale müües. Juhib Tallinna Kütet, millel on kuni 2031. aastani Tallinna linnaga rendi- ja operaatorleping.
Ta on tunamullu 1,3miljardilise käibe teinud Tallinna Kütte ainus eraisikust osanik – “Paar protsenti,” ütleb ta tagasihoidlikult ise.
Rahu teatakse kui juhti, kes maksab töötajatele toetusi ülikooli lõpetamisel, lapse sünni korral, lapse kooliminekul ning hüvitust arstikuludeks.Ta omab osalust mujalgi, näiteks Hella Hundi pubis.
Ekspressile põhjendab Rahu vajadust kirjutada “Kaugkütteseadusesse” taastuvate energiaallikate eelistamine nii: “Asja mõte on selles, et investeeringud taastuvenergeetikasse on väga pika tasuvusajaga ja kuna need investeeringud tulevad valdavalt pangast, siis pank tahab, et meil oleks võimalik näidata, kuidas me tehtud investeeringuid tulustame.”
Taastuvenergia kasutamine ei tooks kaasa hinnatõusu, pigem hinnalanguse, väidab Rahu: “Me kütame Valgat, Haapsalut ja Keilat juba pikki aastaid puiduhakkega ja sooja hind on seal kuskil 620 ja 650 krooni vahel megavatt-tund.” Tallinnas, kus köetakse gaasiga, on hind 20 protsenti kõrgem.”
Milleks siis seadusesäte, mille järgi tarbijad pidanuks eelistama puiduhakkest toodetud odavamat soojust isegi siis, kui see on alternatiivist 5 protsenti kallim?
Rahu ohkab, kirjeldab hüpoteetilist situatsiooni, milles gaasihind maailmaturul näiteks “lühikeseks ajaks” langeb: “Kui sinu konkurent on sinust kas või sendi odavam ja sul hinnalangetamisvõimalus puudub, oled sa kohe pankrotis, kui laenumakse seljas. Seda situatsiooni muidugi ei tekki, aga pangad ei saa sellest niimoodi aru. Pikaajaline leping on meie ainsaks garantiiks.”
Eesti Energia saatis mai lõpus riigikogu majanduskomisjonile kirja, milles palutakse muuta “Kaugkütteseadust” nii, et taastuvate energiaallikate kõrval oleks eelistatud ka “jäätmed jäätmeseaduse tähenduses ja/või turbast toodetud soojus” ja lepingte pikkus piiratud kolme aastaga.
Tundub, et pinge ongi lahenemas. Sel kolmapäeval toimus Reformi ja IRLi arutelu, kus osales ka Kaja Kallas. Lepiti kokku, et riik annab kõigile kodumaisest toorainest (nii hakkepuidust kui prügist) sooja tootjatele eelise.
See tähendab, et kaks suurt konkurenti, Tallinna Küte ja Eesti Energia suutsid leppida kokku ühes punktis, kus nende huvid langevad kokku – kolmanda konkurendi ehk Vene gaasi turult välja tõrjumises. Kompromissid peab aga heaks kiitma Riigikogu. Kõik võib veel muutuda.
Kaja Kallase eraelu on olnud tema perekondliku tausta tõttu alati seltskonnaajakirjanduse objektiivi all. “Salapulm luigetiigil,” hüüatas Kroonika pealkiri 2002. aasta augustis, jätkates suureliselt:
“Eelmise reede õhtupoolik ajas luiged Kadrioru pargi tiigil ärevusse. Punaste südamekujuliste padjakestega pehmemaks ja mõnusamaks vooderdatud veesõidukid vii sid tiigisaarele rõõmsa piduseltskonna eesotsas peaminister Siim Kallase ja tema abikaasa Kristiga. Peretütar Kaja Kallas ning ta elukaaslane Roomet Leiger ühendasid sel päeval ametlikult käed ja saatused.”
Tänaseks on Leigeriga enne pulmi viis aastat koos elanud Kallas taas vallaline, kuigi kasutab Skype’is tänaseni oma eelmise abikaasa nime. Oma suhet Kristjan Rahuga kommenteerib ta napi otsustavusega: “Me ei ole elukaaslased.”
Kristjan Rahu kirjeldab enda ja Kaja sidet samas võtmes: “Me ei ela koos, kuid me suhtleme.”
On spekuleeritud, et kui Kallas ja Rahu abielluks, seisnuks “Kaugkütteseadusse” tehtud parandusettepanekud kaudselt Kallas-Rahu suguvõsa ühiste huvide eest.
Kallas ütleb, et pole iial asjadele nii mõelnud ning hetkeks kõlab ta häälest tuntavat ängistust. “Ma olen Kristjanit tundnud vaid väga vähe kuusid, aga energeetikaga tegelen 2003. aastast. Kas ma peaksin olema siis alati üksi?” küsib ta.
