Rihanna kontsert Saku Suurhallis oli sellegipoolest peenike pettumus. Sädelev ja bravuurikas kabareelik galašõulik etteaste ei kehtestanud end selles kõledas ruumis. Kogu suurhalli akustikat kiruva argiteadmise kõrval tundus, et kõige rohkem jäi puudu Rihanna häälest. See kõlas hõredalt, katkendlikult, äkki isegi lohakalt. Et Rihanna silmapiiril on hiiglaslikud lossid, mitte pisike klubi, salong (kust saanuks tugevama kaifi kindlasti), andis aimu mitte ainult šõu teatud pompoossus, vaid kopsakas taustaansambel. Prince'i-kooli kitarrisoolod, progesed joviaalsused lugude alguses ja lõpus, gruuvi väänamine rockiks ei olnud tüütu järeleandmine tõsise-muusika-apostlite soovidele (kelle jaoks elektroonika on tühi), vaid siiski Rihanna loss, platvorm, kuhu ta end lugusid laivi tarvis teiseks seades paigutab.

Tallinna kontsert oli netist nähtud videosalvestusega võrreldes märksa tagasihoidlikum striptiisišõudest laenatud elementidest. Ja nii Rihanna peamiselt lihtsalt jalutas laval.

Ning „Umbrella", salvestusena minimalistlik ja jäine tükk, oli lavalt ette kandmise jaoks suurt ja värve täis souli täis pumbatud, sämplitega a la Kanye West.

 

Tõnis Kahu: Rihanna karjäär - ja tundub, et selle hoog on kasvav - saab ilmselt keskenduma kahe aspekti ümber, mida ka pühapäeval Tallinnas näha võisime. Teisisõnu liidab ta endas tähepaari r&b kaht tähendust - futuristlikku ja minevikulist. Ning kaht erisugust tõlgendust sõnale cool. See kontsert polnud minu jaoks küll sedamoodi hot ja party kui soojendusact Lauri Pihlap seda lubas.

Esiteks on Rihanna küber-erootiline objekt, illusioon ekraanil, fiktiivse, ebareaalse, kehalikkust ületava feminiinsuse sümbol. (See oli vist sci-fi literaat William Gibson, kes ütles, et tõelise doosi futurismi saab kätte mitte lugedes Scientific Americani, vaid lehitsedes naiste moežurnaale nagu Vogue jt). Ning sellele kontrastiks oli kusagil temas olemas ka too afro-ameerika naislauljate väga iseteadlik ja täiskasvanud, jõuliselt respektinõudlik hoiak, mille traditsioon ulatub Billie Holiday, Nina Simone´i, Aretha ja teiste juurest tänapäeva.

Rihanna idee minu jaoks pole aga mitte fikseerida selgete ja äratuntavate koodide kaudu üks või teine tõlgendusviis neist kahest. Pigem lubab ta neil justkui lahustuda, teineteisesse hajuda, peenemaks ja õrnemaks muutuda. "Umbrella" on hea näide - plaadiversioonis on kuulda, kuidas digitaalne läige sellelt laulult justkui maha sulab ning ka kontserdil tuli välja nukrus, mis kusagil seal sees varjul on. Teksti järgi otsustades Rihanna justkui valitseks olukorda ("You can always come into me"), kuid tegelikult on vist pigem tema see, kes igatseb.

Need nüansid läksid Tallinnas tegelikult paljuski kaotsi. Ühest küljest on see ehk paratamatu. Rihanna on järjest suurem artist, nõuab järjest suuremaid saale ning tema kunstnikupersonaalsus plaadil ja laval ei saagi kasutada üht ning sama võttevalikut. Ma arvan, et Prince´i meenutav rockstilistika on üks tema võimalikke vastuseid praegu - prince´ilik selles mõttes, et selline rock on pigem elastsest kummist ja mitte graniidist, see ei muuda muusikat mitte jõulisemaks ja sirgjoonelisemaks, vaid vastupidi - avab ja komplitseerib seda. Teisest küljest rikkus Saku Suurhalli akustika ära pea igasuguse flow tema hääles, kaotas tasasemad ja peenemad, ka emotsionaalselt keerukamad kohad, muserdas ka neidsamu rock-seadeid tegelikult. Kõige halvematel hetkedel - ning neid oli rohkem kui paar-kolm - valitsesid vaid riff ja rütmibiit ning Rihanna tundus niisama äraeksinuna kui ma isegi.