Siin- ja sealpool peegelpilti
Teinekord piisab lühirepliigi mõõtu fopaast, et maha mängida enda usutavust eksperdina.
Nõrgalt argumenteeritud etteheiteid uuemale kirjandusele on professor Rein Veidemannilt tulnud ju varemgi. Ent Veidemanni "kultuurikomm" nimega "Ilukirjanduse üksildumine" 28. jaanuari Postimehes sai juba tavapärasest järsemas toonis vastulaused nii Eesti Kirjanike Liidu esimehelt Jan Kausilt (3. veebruari Postimehes) kui Sirbi kirjandustoimetajalt Jürgen Roostelt (sama päeva Sirbis).
Mainitud kultuurikomm kõneleb autori kurvastusest selle üle, et kirjandus (eriti uuem kirjandus) on elitaarne, ei kõneta rahvast, mistõttu seda ei osteta ega loeta. Veidemann kutsub kirjanikke üles peeglisse vaatama, lootes, et tema mõtted ja näited vallandavad "ilukirjanike keskel tõsise ja enesekriitilise mõttevahetuse".
Mitmeile lapsustele Veidemanni tekstis on Kaus ja Rooste juba viidanud. Minu jaoks lisandub faktivigadele ka ametieetika küsimus.
Veidemann saab aru, et kirjanduse tutvustamisel on oma roll meedial, kirjastustel, raamatukogudel – sellesse nimekirja võime kindlasti lisada ka koolid, mille olulisusele on viidatud kui mitte mujal ses artiklis, siis vähemasti autori tiitlis "TLÜ professor". Õppejõu, ajakirjaniku ja Eesti Kirjanike Liidu liikmena peaks Veidemann olema tuttav ka Kirjanike Liidu tegevusega raamatukogudes ja kultuurikeskustes üle Eesti, meedias, loodetavasti peagi ka koolides.
Veidemann tsiteerib rahva ehk lihtlugeja autentse esindajana "vanemas keskeas naislugejat", kes olla ühel kohtumisel väitnud: "Te ju kirjutate endale, ise ja teie sõbrad loete, ise arvustate ja ise ka ostate." Kas selle stampkujutluse ülekordamisega Veidemann tõesti peatab kirjanduse marginaliseerumise? Mitte üks põrm. Veidemanni artikkel kinnistab eelarvamusi veelgi, tugevdades sääraste häälekate "vanemas keskeas naislugejate" autoriteeti oma kogukonnas ja veel enam iseenda autoriteeti "rahva mõistjana".
Kuid miks peaks olema selliste eelarvamuste kütkes oleval lihtlugejal kirjanduse hindamisel autoriteeti? Ning kust üldse selline kummaline vastandus – kirjanduslik eliit versus rahvas? Mille alusel on naistekaid laenutav "vanemas keskeas naislugeja" rohkem "rahvas" kui Värsket Rõhku lugev ja sinna kirjutav tudeng? Kes on kasvatanud uue kirjandusväljaande tiraaži mõne kuuga neljakohaliseks – ega ometi mitte ainult toimetajate sõbrad? Ja kas nemadki pole siis "rahvas"? Kas kirjanikud pole "rahvas"?
Ning ka kohtudes nende inimestega, kes tunduvad esindavat "rahvast" Veidemanni jaoks, olen avastanud igatsust selliste raamatute järele, mis on tegelikult juba kirjutatud. Kirjutatud nendesamade noorema põlve autorite poolt. Elurõõmus raamat eestlaste toimetulekust nõukogude absurdis? Palun, Olavi Ruitlase "Kroonu". Luule, mis kõneleks kaunilt, ent mitte õõnsalt pärimuse väest? Miks mitte Kristiina Ehini "Kaitseala". Muhedat, mitte kibestunud kriitikat tarbimiskultuuri suhtes, väljapääsulootusega? Kas või Asko Künnapi luule. Noorte pärast südant valutav romaan? Sass Henno "Mina olin siin". Kõik muide tabeleid väisanud nimed, kui see peaks kellelegi korda minema – nagu ka fs, Elo Viiding, mitmed teised, keda "rahvas ei loe".
Need raamatud on olemas ja nad kõnelevad sellest, mis inimesi huvitab. Ometi pole lugejad neid tihanud kätte võtta – takistajaiks on suured ja väikesed eelarvamusliidrid. Kui aga professor laisale lugejale takka kurdab, on see alatu nii kolleegide kui lugejate suhtes.
"Ilukirjanduse üksildumine" reedab, et selle autor ei tunne tänast kirjandust, ei suuda ise seda lugeda ega mõista, saati siis täita oma toimetaja- ja professorikohust selle kirjanduse tutvustamisel lugejaile, õpilastele, ka kirjastustele ja raamatukogutöötajatele. Elutundlikku kirjandust on küllaga – kes loeb, see teab. Ning see kirjandus vaatab oma peegelpilti lugejate silmis. Ent mida on näha silmis, mis kinni on seotud?
