“Siin seda musklit ikka veidi on!”
“Eks ma mõnikord mõtlen küll:
näe, väljas on külm, mis sa hakkad sinna trenni minema. Et
võib-olla homme on soojem.
Aga järgmine hommik on
samamoodi – jälle külm! Siis ma vaatan, et nii ikka ei saa.
Tuleb minna. Muidu jäädki siia tuppa kükitama ja hakkad seda
külma kartma.
Nii et kogu aeg tuleb ennast tagant torkida. Et:
kuule, sa pead ikka täna ka minema. Sedaviisi see trenniskäimine on,
jah. Hah-hah-hah!
Ja trenn ongi mul kohe hommikul.
See tähendab, kolm korda nädalas nii poole kümne paiku.
Jõusaal, ujumine või ülikooli maneežis
kergejõustik.
Ma olen lihtsalt harjunud niimoodi hommikul
käima, sest – esiteks – minu vanusegrupile on
võistlused ka samal ajal. Ja teiseks on siis rahulikum, vähem
rahvast.
Nii et jah, hiljemalt kell kaheksa tõusen, pesen une
silmast, siis võileib, kohv, ja bussiga trenni.
Eks ma seal trennis
tunde järgi teen. Jõusaalis põhiliselt
õlavööd ja käsi, maneežis pillun seda kuuli üle pea
ja siis kümme-viisteist tõuget ka. Väga higile ennast ei
aja.
Ja ujulas on ka kindel tsükkel: rinnuli ja selili ja
krooli ja vahepeal natuke ainult kätele-jalgadele. Tuhat meetrit –
või siis mõnikord paarsada üle tuhande. Ega mul seal
väga üle poole tunni ei lähe.
No varem ma muidugi
ujusin rohkem. Aga praegu sellest ühest korrast nädalas piisab
– ma teen ju jõudu ja muid asju ka, ketta ja kuuli jaoks. Nii et
praegu siin seda musklit ikka veidi on! (katsub paremat biitsepsi –
M.Z.)
Aga jah, treeningplaani pole mul kunagi olnud ja
põhiliselt ahvin trennis lihtsalt nooremaid järgi. Hah-hah-haa!
Enne võistlust ma väga ei närvelda.
No võib-olla eelmisel õhtul mõtlen: veteranidel loeb ju
vanusekoefitsient. Kui sina tõukad kuuli kuue ligi ja noorem rivaal kuus
pool, siis sa teda ikkagi võidad!
Ujumises samamoodi –
et kuidas nüüd sellega on, kas sa suudad homme rivaalile konkurentsi
pakkuda.
Aga üldiselt ma ennast sellise muretsemisega ei vaeva.
Vaatan ainult, et õigel ajal bussi peale saaks ja kohale
jõuaks.
No ja võistluse ajal on juba niikuinii teised
mõtted: et ujumises tempo sisse saaks või kettas tõmme
korralikult välja tuleks või... Igasugune närvipinge –
kui enne oligi midagi – kaob siis lihtsalt ära!
Pärast võistlust on muidugi kõiksugu asjad peas. Oleneb,
kuidas läks.
Nagu oli 1993 ujumise EM Saksamaal: 200 meetri
seliliujumise finaal, mul rivaaliks tugev inglanna Betty Gondon,
tagajärgede poolest minust peajagu üle.
Alguses ta muidugi
kadus mul eest. Aga natuke enne finišit vaatan: jalad paistavad, vaeseke
on nii-ii väsinud. Ja nüüd ma panin kogu jõu sisse ja
pingutasin – ja võitsingi ta ära!
No siis ma
tõesti ei suutnud enam pisarat tagasi hoida. See oli niivõrd suur
meeleliigutus mulle!
Aga napid kaotused on jällegi teistmoodi.
Mõtled, et mis sa nüüd valesti tegid: kas spurt jäi
hiljaks või oli pöördes mingisugune viga või läks
midagi muud viltu.
Eestis on mul muidugi vähe
rivaale. Ujumises pole omavanustest kedagi, kergejõustikus
ainult Hilja Bakhoff Viljandist. Nii et me oleme nagu kaks vana kändu
siin, mina 85 ja tema 81. Hah-hah-hah!
Sellepärast ma
käingi välismaal võistlustel – saab ennast veel
kellegagi võrrelda. Ja teine asi: ujumises ma noorena Euroopa t
aset ei saavutanud, aga nüüd olen just kergejõustiku heidetes
ja tõugetes tõusnud maailma tippu.
Kuulis ja kettas
käib kõik muidugi kiiruse pealt. Aga kiirust mul just ei ole ja ma
pole kuigi pikk ka. Ja pöörde pealt tõugata ma ei oska –
mul tuleb peapööritus ja ma kukun ringist välja!
Nii
et sellevõrra jäävad mu tulemused teistest nõrgemaks.
Aga millegipärast mind pandi ülikooli ajal ikkagi Tartu-Tallinna
võistlustel kuuli ja ketast tegema.
No siis ükskord oli
nii: Tartu-Gruusia matškohtumine, maailmameister Nina Dumbaze paneb
ketast 50 meetrit – ja mina ainult 26!
Pärast seda mul
oli küll natuke kehv olla. Dumbaze oli ju igavene pikk ja jõuline
ka, nii et kui ma enda peale mõtlesin, siis tuli tõesti selline
naise tunne peale kohe. Hah-hah!
Aga jah, sealt see ketas ja kuul
mulle külge jäid. Ja kui ma vaatan, millist konkurentsi ma praegu
suudan nendel aladel pakkuda teiste riikide rivaalidele, siis ma olen kindlasti
oma tulemustega rahul.
No ega ma nüüd kuhugi pilve peale
istuma ka ei jää, aga ikkagi – see rahvusvaheline
võistlus ise on juba midagi!
Mõnikord
kogu see sport ikka väsitab ka. Tuled trennist koju ja tunned:
silm on raske. Aga siis lased kümneks minutiks silma kinni – ja
küll on jälle hea olla!
Ja siis ma hakkangi juba uuesti
midagi tegema. Millegipärast see tahtmine kohe on niimoodi: peaasi, et
päris niisama tugitooli istuma ei jääks.
Mul on siin
arvuti, sellega koostan Tartu spordiveteranide koondise kroonikat ja
löön oma tulemusi sisse. Ujumine ja kergejõustik on
kõik kirjas! Mõnikord loen kriminulli, siis
kudumine-heegeldamine, televiisor – ja veel mulle meeldivad
ristsõnad.
Nendega on nii: ostan Ristiku või Kuma ja
teen kohe ära kõik, mida oskan. Järgmine päev
võtan uuesti lahti ja vaatan, et näed, noh – eile sa ei
teadnud, aga täna sa tead!
Või teinekord enne magama
minekut mõtlen: nii, kell on pool kaksteist, sa võid
nüüd pool tundi
teha. Aga siis ta hakkab nii hästi jooksma
– kõik risti ja igatpidi –, et kellavaatamine läheb
hoopis meelest ja ma saan alles poole ühe ajal voodisse.
See on
kohe selline hea asi – just need numbrite ja sõnade otsimised
panevad aju nii hästi tööle!
Ükskord ma isegi
võitsin ristsõnaga villase salli ja sudoku. Aga see sall on
tõesti nii paks, et tuleb vist üles harutada – siis ma saan
sealt kohe kaks õhemat salli. Hah-hah-hah!
Pojad ikka
räägivad, et mis sa rabeled. Teinekord ma mõtlen ise
ka: näe, sa tulid jälle sealt võistluselt – aga kas sul
ikka on kõike seda käimist ja sõitmist vaja.
Aga
ma kujutan ette küll, kuidas need päevad ilma spordita välja
näeksid. Ma lihtsalt istuksin siin tugitoolis ja mul oleks varsti see
“sada kilu naise ilu”, nagu keegi kunagi ütles.”
(Neumann)
- Esimest korda läks ujumisvõistlustele 1935. Eeskujuks vend Roman Nõvandi, mitmekordne Eesti meister seliliujumises.
- Ujumises 35 Eesti meistritiitlit, vabariigi rekordeid eri distantsidel uuendanud 38 korda.
- Veteranide tiitlivõistlustel võitnud ujumise ja kergejõustiku peale kokku 48 medalit.
- Ligi kolmkümmend aastat töötas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppejõuna.
- Selleks, et kõik lapsed (3), lapselapsed (10) ja lapselapselapsed (4) korraga sünnipäevale kutsuda, tuleks Nora Kuttil heaga välja vaadata suuremad ruumid kui praegune hubane kahetoaline korter Tartus Tähtveres.
- Hiljuti, oma 85 aasta juubelil, uuendas Nora Kutti kettaheites omavanuste Euroopa rekordit.