Muusikavideokanalitel seiklevad lühikestes multifilmides ka need artistid, kes end seni veel päris-inimestena eksponeerivad: Radiohead, Solomon, Etienne De Crecy ja paljud-paljud teised. MTV on nagu Cartoon Network. Ja süüdi pole mitte biitlite täispikad joonisfilmid. See üha kasvav komme osutab ehk sellele, et inimesed on väsinud (ainult) inim-imidzhist. Nad vajavad midagi superinimlikku või täiesti ulmelist. Ebamaist.

Kes muud hüppavad ja tantsivad Destiny's Childi või N*Synci videotes kui hi-tech videolaborites töödeldud superinimesed. Nõtked ja läikivad seksikad olevused. Ning vaene Geri Halliwell, kes pärast pikka pinnimist tunnistas, et tema äsjases videos "It's Raining Men" ei tantsi sugugi ta ise. Selliste spagaatide, piruettide ja hundirataste sooritamiseks nagu ses videos peab proff-tantsija neli aastat harjutama. Gerit on seal klipis vaid peanupu jagu.

Tehnoloogiapõlvkonna meele lahutamiseks pead rakendama tipp-tehnoloogiat. Pead lõbustama silmi.

Sama toimub kinos. Eriefektid on ammune filmikunsti lahutamatu osa, kuid kiidukatked nagu "visuaalne meistriteos" ja "mine, vaata ja imesta oma silmad peast" on tänastes filmiarvustustes väga sagedased. Kompaniide investeering stsenaariumidesse on taskuraha kirbule, võrreldes papiga, mis suunatakse publiku silmade punni ajamiseks.

Ja vaatajad on tänulikud. Proovi vaielda kellegagi, et "X-Men", "Final Fantasy", "Tomb Raider", Jurassic Parkid või "Pearl Harbor" on sisult tühjad efekti-laadad. Reeglina saad rahuldatud kinokülastajalt vastuse, et: "See (ilmselt sisu siis - s.n.) polegi point! Visuaalne külg on tähtis!"

Andres Raid võitleb siiani selle eest, et muusikat tehtaks õigete/ päris instrumentidega, mitte masinatega. Kus on visuaalse popi Andres Raid? Keegi, kes sõdiks selle nimel, et filmides oleks "päris maastikud", videois õiged inimesed ja et bändi teeks ikka inimesed, mitte robotid ja joonis-ahvid.