Armastuse ja andestuse triumf: Telesaade “Sind leides” muutis põhjalikult mitte ainult ühe isa ja poja elu, vaid kogu Eesti ühiskonda. Peeter Langovits / Postimees / Scanpx

Tegelased: Vahur (saatejuht)

Edgar (otsiv isa)

Andrus (kadunud poeg)

Koht: Hundisilma talu õu. Põleb väike lõke. Vahur ja Edgar.

VAHUR: Oli sul oma poja Andrusega hea klapp?

EDGAR: Oli.

VAHUR: Sul ei olnud tema jaoks millestki kahju?

EDGAR: Ta sai kõik, mida ta tahtis.

VAHUR: Ja mis siis juhtus?

EDGAR: Raha sai otsa. Ma olin ju alles kuueaastane, kui Andrus sündis. Ei osanud majandada, raha kulus peamiselt kommide ja jäätise peale, pere jaoks ei jätkunud midagi. Pidin Andruse Tartu KGBle orjaks müüma. 

VAHUR: See oli 1967. aastal, kui ta oli üheksa-aastane. Ja sul ei ole sellest ajast peale Andrusest ühtegi teadet.  

ANDRUS: Ei. Kui ta 18aastaseks sai, tahtsin talle sünnipäevaks helikopteri kinkida. Sel ajal oli Tartus palju dissidente, maa peal ei jõudnud neid keegi jälitada. Kirjutasin tolleaegsele KGB Tartu osakonna esimehele Heino Vallnerile. Tükk aega ei saanud mingit vastust. Lõpuks tuli Vallnerilt vastus: ära tule meid traumeerima, meil on ilma sinutagi hea olla. Kui tahad, saada raha, me ostame Andrusele ise helikopteri. Muidugi ma ei saatnud. Ohvitserid oleksid selle lihtsalt maha prassinud.  

VAHUR: Te ei tea isegi seda, kas teie poeg on elus või surnud.

EDGAR: Ei. 

VAHUR: Edgar! Elu on teile toonud peamiselt halbu uudiseid. Täna on meil üks hea uudis. Teie poeg on elus. Ta on Eesti Vabariigi peaminister.

EDGAR: On? Ausalt on elus? See oli küll võrratu asi.

VAHUR: Kas te tahaksite teada saada, kuidas näeb välja teie 53aastane poeg, keda te pole näinud 42 aastat? Näitab talle fotot. Edgar vaatab seda ja hakkab nutma.

EDGAR: Oh sa kurat! Siiski paistab, et midagi on minust ka. Täitsa tore mees. Isegi kortse ei ole. Minul tema vanuses olid juba kortsud näos. Normaalne inimene.

VAHUR: Meil on teile veel uudiseid, Edgar! Te olete ka kolmekordne vanaisa! Näitab teist fotot.

EDGAR (endiselt läbi nutu): Kolm tüdrukut! Oi, jumaluke.

VAHUR: Edgar, kas su süda peaks vastu, kui Andrus nüüd kohe siia ilmuks?

EDGAR: Kardan, et mitte. Aga elu teda nägemata pole samuti midagi väärt.

Edgar jääb lõkke äärde istuma, pea käte vahel. Siis näeme, kuidas Andrus ja Vahur sammuvad mööda külateed. Andrusel on käes tool.  

ANDRUS: Oma isa Edgarit ei ole ma kunagi näinud. Ma ei tea, miks ta mu ära andis. Nüüd tahaksin teda näha. Ma ei teeks talle etteheiteid, tahaksin vaid kohtuda. Kas või korraks.

VAHUR: Ütle, Andrus, miks on sulle seda kokkusaamist nii väga vaja?

ANDRUS: Et ta mulle andestaks. Tahan öelda, et olen valmis tema eest andma oma elu. 

Jõutakse Hundisilma õuele.

ANDRUS: Ilus maja. Akendel on isegi klaasid ees. Paistab, et isal läheb päris kenasti.

VAHUR: Andrus! 

ANDRUS: Jah?

VAHUR: Ma pean sulle midagi ütlema!

ANDRUS: Öelge palun.

VAHUR: Sul on imetore isa! 

ANDRUS: Ma ei tea, kuidas me nii pika aja järel üldse suhelda suudame. Ühes olen siiski kindel. Ma olen kõhklemata nõus andma talle Eesti Vabariigi peaministri koha, kui ta ainult tahab. See on kõige kallim, mis mul on.

Taas Hundisilma õu teise rakursi alt. Maja nurga tagant piilub hetkeks Hunt, kes kohe tagasi tõmmatakse. Endiselt lõkke ääres kössutava Edgari juurde tulevad Vahur ja Andrus.

VAHUR: Vaata, Edgar! See on sinu poeg. Edgar vaatab. 

EDGAR: Poeg... Poeg... Poeg… 

ANDRUS: Isa... Isa... Isa...

Embavad ligi minuti. 

EDGAR: Istu siis. Kuidas sul seal läks... Seal... Seal... Mis koht see oligi?

ANDRUS: Tartu.

EDGAR: Kas koerad liiga ei teinud?

ANDRUS: Alguses natuke puresid, aga pärast ajasin neid ise teistele kallale. Aga sul endal? Kui see lindiskandaal oli… Oli vist raske küll? 

EDGAR: Pole midagi, elasin üle.

ANDRUS: Kui sa tahad, võid kohe peaministriks hakata. Tool on siin.

EDGAR: Oh, mis sa nüüd! Ma pean enne järele mõtlema. Aga sinust ma teen kindlasti Tallinna linnapea. Näed, ma hoidsin mütsi alles. Kinkisin selle sulle sünnipäevaks, kui sa kolme-aastaseks said. See oli kõik need aastad ainus mälestus sinust.

Näitab Andrusele mütsi, millel tuti asemel uhke Vana Toomas. Paneb selle talle pähe. Siis põlvitab Andruse ette. 

ANDRUS: Mis sa nüüd teed, isake! Pole vaja.

EDGAR: Luba, ma löön su saapad oma pisaratega läikima. Sul oli pikk tee tulla, pojake. Ja veel selle raske tooliga.

ANDRUS: Ega ma siis jalgsi tulnud, Vahur tõi autoga. Ma tõin sulle natuke külakosti ka. Pakub Oravakese komme. 

EDGAR: Oh, nii kallid kommid. Poleks maksnud raisata. Mul on siin endal ka... mõned... kohukesed. 

Mõlemad mäluvad ettevaatlikult teise pakutud kosti, siis kaelustavad pikalt uuesti, silmad märjad. Vana Toomas nutab lahinal. 

VAHUR (suures plaanis): ”Sind leides” on saade, mis muudab meie kõikide elu.

Lõpp