Veidi kaugemal maa pool nägin metsmaasikaid ja vaarikaid, kuigi nende aeg on ümber. Teede ääres kasvas siin-seal veel õunapuid, aga nendest ei saanudki aru, kas need on metsistunud või päris metsõunapuud.

Suurem asi linnutundja ma ei ole, ent oletan sealsel soisel, kuigi võssakasvanud rannaalal elavat peamiselt merelinde. Kormoran, kiivitaja, tutkas, tikutaja, jne, jne, loen Tallinna Linnuklubi kodulehelt Paljassaarel vaadeldud linnuliike. Igal juhul on linde palju, nende pärast sinna ju kaitsealagi loodud.

Uskumatu, et midagi sarnast ja peaaegu puutumatut (kui prahihunnikud ja liival tuule käes ringi lendlevad lugematud piknike mälestusmärgid välja arvata) on Tallinnas ja veel mere ääres säilinud!

Ilmselt tuleb selle eest tänada Tsaari-Vene ja Nõukogude sõjaväge. Mahajäetud sõjaväerajatiste jäänuseid on praegugi igal pool märgata. Ranna ääres kahe- ja paiguti isegi kolmekordne okastraat. Lagunenud rannavalvekordoni hooned, maa-alused punkrid. Tohutu kütusemahuti, mida metallikaupmehed imekombel polegi veel rahaks teinud, ja kuhu grafitikunstnikel on seetõttu hea eriti suureformaadilisi pilte joonistada.

Katariina kail seisab veel tükike kitsarööpmelist raudteed ja uhked Krulli tehase pollarid venekeelse kirjaga "Franz Krull, Revel".

Õnneks ei ole pärast venelaste lahkumist teede korrashoidu keegi eriti investeerinud. Ja kuna tollased sõjaväemasinad olid kindlalt kõrgema põhjaga tänapäevaseist linnasõidukeist, sobivad teed pigem mägiratastele või maasturitele. See piirab edukalt vähemalt sõidukitega ligipääsejate hulka. Jääb vaid loota (ja kindlasti ei ole ma ainuke lootja), et see paik jääb ka edaspidi arendaja kopast nii puutumatuks kui inimlikult võimalik.

Mõnikord tuleb jätta sinnapaika kõik, mida sa pead tegema, ja teha seda, mida sa tahad teha. Eriti siis, kui oled nädalaid arvuti taga tööd vihtunud. Tähtaeg on juba möödas, aga teha on veel palju. Oled magamata, kõige ja kõigi peale tahtmatult tige. Siis tuleb see kõik lihtsalt unustada ja teha kas või üks päev midagi sellist, mida hing tõeliselt ihaldab.

Kui ma selle töö valmis saan, lähen Paljassaarele, kus ma kunagi ei ole käinud - olin endale lubanud. Siis sõidan külla tädi Lillele, keda pole ammu näinud. Siis ma isegi koristan ja kastan lilli…

Minuga on nii, et kui ma olen pikka aega palju tööd teinud, siis on isegi koristamine, söögitegemisest rääkimata, suur puhkus. Asja, mida tavaliselt teen erilise vaimustuseta, naudin nüüd, nagu oleks see ülim luksus.

Mis puutub kõige üli-pakiliselt-teha-vaja-oleva üldse sinnapaika jätmisse, siis selles kunstis olen mina algaja mis algaja. Tean inimesi, kes on saavutanud selles niisuguse meistriklassi, et mõne aja pärast ei olegi nende pakilised asjad enam nii pakilised. Need kas lükkuvad edasi, kaotavad oma aktuaalsuse, või on keegi hea inimene need juba ära teinud.

Viimase peale ei saa muidugi alati kindel olla.