Ene Rämmeld

See mõte üllatas mind ja pani mõtlema kohe, kui Pariisi saabusin. Sellest on nüüd möödas juba 23 aastat. Ma polnud enne siiatulekut kunagi oma elus näinud nii palju inimesi, kes elavad ja magavad keset linna bulvarite ääres, jalus linnailu nautivatel turistidel ja kohalikel, kes närvilistena inimsummast läbi puksivad, et õigeaegselt tööle jôuda.

Alles mõne aasta pärast hakkasin aru saama kerjuste süsteemist. Avastasin, et need olid enamikus ühed ja samad näod, kes raha küsisid. Ükskord uudishimust isegi kõnetasin üht, keda olin juba üle viie aasta tähele pannud Concorde'i metroos sildiga jalgade ees: "Aidake! Tulin esmaspäeval vanglast välja!" Muidugi leidis ta iga päev tuhandete turistide hulgast sadu inimesi, kes teda uskusid ja tema kurvale elule kaasa tundsid.

Ühe teise tüütu kerjajaga aga läksin kohe riidu, sest iga päev üht ja sama näha ajas mind vihaseks ja käratasin talle: "Mina tahan ka ilma vaevata raha saada, aga keegi ei anna mulle!" Silma pilgutamata andis ta mulle neli eurot.

Ühesõnaga - kerjajaid ja valevorste jälgides sain aru, et ka see on amet ja osavamad neist teenivad päeva jooksul kindlasti rohkem kui mina oma regulaarse tööga, millest olen kohustatud veel riigile tulumaksu maksma. Rääkimata summadest, mis otse palgast maha arvestatakse: haigekassale, pensionile, jne. Peale selle pean ma ka sööma, üüri, elektrit ja telefoni maksma.

Teine kategooria töötuid on vaesed, kes viitsivad oma paberid korda teha ja kõnnivad linnavalitsusse, kus igaühega ükshaaval tegeldakse ja nõu antakse, mida ta peab oma elu parandamiseks ette võtma. Ja ennäe - pärast paarikuist ootamist saab ta korrapäraselt väikest abiraha (ca 300 eurot). Talle makstakse kinni elekter ja osaliselt ka korteriüür, lisaks veel transpordi kuukaart, sest kena ametnik loodab, et inimene hakkab tööd otsima. Aga võta näpust: on kindlasti tuhandeid, kellele see elu meeldib ja nad ei otsigi tööd, vaid tegelevad endale meeldiva tegevusega ilma, et neil olekski ambitsiooni rohkem teenida.

Niisiis keskmise palgaga pariislane on siin kõige raskemas olukorras, sest just tema maksab kõigi ja kõige eest ja tuju rikkumiseks peab just tema välja kannatama kerjuste mõnitamise, kes kõva häälega pahandavad, kui neile raha ei anta.

Kes ja kus on siis Pariisis rikkad? Ajutiselt elavad hotellides ja käivad siit läbi maailma kõige rikkamad inimesed à la poplauljad, USA filmitähed, kuulsad kunstnikud, printsid ja printsessid, ning muidugi torkab linnaelus aegajalt silma eripärase riietusega kolme-neljaliikmeline maffiabande otse Venemaalt. Neil on julgestuseks alati kaasas blond kõrgete kontsade ja miniseelikuga tibi.

Need ajad, kus Pariisi kuulsatel bulvaritel asuvate kohvikute terassidel võis kohata maailmakuulsaid näitlejaid, kunstnikke, lauljaid, on möödas. Enamik Prantsuse kuulsustest elab välismaal. Kuigi nad siin töötavad, ei taha nad riigile maksta röögatut tulumaksu. Nii istuvad nad maapaos Šveitsis, Itaalias, Kreekas, Monacos või mujal.

Samas on Pariisis elades kõik võimalik. Siseneda võib kõikjale, ilma et sinu riietuse või välimuse järgi midagi otsustatakse. Nii olen minagi käinud õhtust söömas restoranis Tour d’Argent ühe Hollywoodist tulnud produtsendiga, kes õhtusöögiarvet makstes jättis lauale terve minu kuupalga ...

Ent just tänavu kohtusin Pariisis terve jume ja muredeta keskealise eesti mehega, kes terve talve elas Château de Vincennes'i metsas ja söötis seal oma vaestele ettenähtud söögikohtadest kaasavõetud toiduga lahkelt metsaelanikke (linde, hiiri, rotte, oravaid) ning oli õnnelik, et on isegi kaalus juurde võtnud.

Loo moraal: Pariisis elades on töötamine ainult lollide ajaviide, sest saab hakkama ka palju kergemalt ja lihtsamalt, kui ei olda väga nõudlik.

Ilusat kevadet!