Vallo Kruuser

29aastane Eero Pihlas istus samal ajal politseiauto tagaistmel. Tema käed olid raudus, kuid ta hoidis peos mobiiltelefoni ja muljus pöidlaga meeleheitlikult klahve.
Pihlas oli kodus maganud, kui tema ukse taga pikalt kella lasti. Ust avades leidis ta eest kolm politseinikku, kes käskisid hambaharja kaasa võtta. Sõit läks "kommivabrikusse" ehk Põhja politseiprefektuuri Pärnu maanteel.

Võmmid lubasid ehitajal kinnipidamisest lähedastele teatada. Kuid ei abikaasa ega ükski sõber vastanud tema kõnedele.

Pihlas sattus paanikasse. Politseinikud olid tulnud väga halval ajal. Just täna pidi ta alustama uue tulutoova ehitusobjektiga.

Siis meenus ehitajale, et mõne nädala eest salvestas ta igaks juhuks oma mobiili mällu siseminister Laaneti telefoninumbri.

Pihlas saatis abipalve teele ja sai hetke pärast vastuse. Kui politseinikud oleksid teadnud, et nende vangil on otseliin siseministriga!

Pihlas kirjutas kiiruga uue sõnumi. Kohe saab minister teate kätte.

"Eero Pihlas, ehitaja," luges Laanet oma taskutelefoni ekraanile ilmunud sõnumit. Kui tal oligi mõne tuttava nimi peast läbi käinud, siis see vastus tuli täieliku üllatusena.
"Vanajumal karistab," mõtles Laanet ega vaevunud vastama. Ta oli matnud novembris oma hea perekonnatuttava Heino.

Kõrivähk viis mehe hauda veel enne 50. eluaastat. Heinost jäid maha abikaasa Merike ja poolik maja Harjumaal. Maja ehitas osaühing Reinson, mida juhatas selle omanik Pihlas.

Laanet polnud Pihlasega kunagi kohtunud, kuid oli ehitajale mõne nädala eest helistanud.

"Ma räägin kui Kalle Laanet, mitte kui siseminister," teatas ta kohe kõne alguses.

Heino ja Merikese veidi üle sajaruudune elamu oli põllu peale kerkinud külas kõige tagasihoidlikum. Mees palgatööline tuntud eraettevõttes, naine riigiasutuses, kuulusid nad ehitusbuumi käivitanud keskklassi.

Nende pere oli elanud kogu senise elu korterites. Heinole sai oma majast Suur Unistus. Selle teostajaks valis ta ühe arhitekti soovitusel noore ehitaja Pihlase.

Pihlas lubas perele, et nad kolivad sisse 2005. aasta jõuludeks. Aasta pärast oli seni terve mees elavate hulgast lahkunud ning maja polnud ikka veel valmis.
Sõbra perekonna tragöödia sundiski siseministrit ehitajaga kontakti võtma.

"Palusin tal asjad ära klaarida," meenutab Laanet. "Et ta täidaks oma lepingulisi kohustusi."

Pihlas vabanes politsei arestimajast järgmisel päeval pärast kinnipidamist, 22. detsembril. Uurija oli ehitaja üle kuulanud, tunnistanud ta kahtlustatavaks kelmuses ning võtnud allkirja elukohast lahkumise keelule.

Asja taga seisis noor prokurör Lauri Aasmann. Ta oli palganud Pihlase firma endale Harjumaale maja ehitama ning teinud koos naabrimehega üle 500 000 kroonise ettemaksu. Pärast seda ei nähtud krundil enam ühtki ehitajat.
Kriminaalasi prokurörile tehtud tünga uurimiseks algatati politseis novembri keskel. Heino suri paar nädalat hiljem, 25. novembril 2006.

Pärast detsembri algul toimunud matust ei tahtnud Merike majast tükk aega midagi teada. Teda vaevas mõte, miks nende perel viimased poolteist aastat nii viltu vedas.
Nad olid küsinud pangast miljon krooni. Kuna ehitus venis, keeldus pank ühel hetkel raha juurde andmast.

Heino ja Merike müüsid maha oma kolmetoalise Mustamäe kodu. Nad kolisid mehe vanemate korterisse ja seadsid end sisse mõneteistkümneruutmeetrises toas. Keskkooli lõpetav poeg aga läks elama Merikese ema juurde.

Pihlas lubas, et paari kuu pärast saab perekond majja asuda. Tegelikult elasid nad vanemate kukil ligi aasta, kuni Heino surmani.

Kui Merike kuulis Pihlase kinnivõtmisest, helistas ta uurijale. Vestluse käigus sai naine aru, et tema juhtum on liiga keeruline.

Naise rehkenduse kohaselt tekitas Pihlase firma talle kahju kümnete tuhandete kroonide eest. Põhjuseks saamatu töökorraldus ja juhmid töömehed.

Pärast vannitoa plaatimist selgus, et torusid polnud veel seina pandud. Plaadid tuli lahti murda. Osa neist langes kehva kinnituse tõttu seinalt ise alla, purustades ka ette jäänud põrandaplaadid.

Linaseemneõlist naturaalne linoleum läks raisku, sest ehitajad ei suutnud seda sirgelt põrandale liimida.

Ning korsten tuli maha lõhkuda, sest pottsepp oli selle viltu ladunud.

Kui Merike istus reanimatsioonipalatis kõrioperatsioonilt toodud mehe voodi juures, helistas vihane elektrik. Kui Pihlase lubatud palka kohe välja ei maksta, ähvardas mees juhtmed seinast välja kiskuda. Jõulud on tulekul ja tema lapsed tahavad süüa ning kingitusi. Merikesel õnnestus veenda elektrikku hävitustööst siiski loobuma.

Kui Heinol parem hakkas, lubasid arstid ta koju. Ühel ööl algas mehel suur verejooks ning Merike viis ta jälle haiglasse.

Järgmisel hommikul ehitusele jõudes leidis naine eest uputuse, mis leotas kogu maha pandud parketti. Soojuspumba paigaldanud firma torumees oli unustanud kraani kinni keerata.

Merike kolis oma majja sisse tänavu kevadel, kui objekti Pihlaselt üle võtnud alltöövõtja selle valmis tegi.

"Meie maja võiks minna Eesti ehituse ajalukku. Seal on kõik tagurpidi tehtud," suudab naine juba nalja heita.

Sügisel selgus, et ehitajad olid pannud tuuletõkkeplaadid pööningule lahtiselt ning need kukkusid alla. Siis sai Merike aru, miks ulatusid elektriarved 2000-3000 kroonini kuus. Kuigi õiget külma pole olnud ja perenaine kütab maja soojust salvestava kaminaga.

Ümber teha tuli ka elektrisüsteem, sest see oli valesti ühendatud. Elektripliidi kasutamine oli võimatu.

Vannitoas dušši võttes sätib Merike saunalina ukse ette, et vesi ei jookseks elutuppa. Põrand pole kaldu mitte trapi, vaid ukse poole.

Kui saabub pakane, tahab naine mõõta oma maja seinte soojapidavust: "Ma kardan, et seal tulevad välja veel kõige hirmsamad asjad."

Ometi ei pea Merike viha. "Ma olen Eerole andeks andnud. Mul hakkas temast lihtsalt kahju."

Eero Pihlas ootab mind ühes Tallinna kaubanduskeskuses asuvas bistroos. Ta näeb välja nagu edukas ettevõtja 90. aastate algusest, seljas uued dressid ja näos lai naeratus.

"Mehed on palju vähem ülbed kui eelmisel aastal," rõõmustab Pihlas kinnisvaraturu jahtumise üle. "Täna saab juba valida, keda tööle võtad!"

Kui ma viin jutu Merikese majale, ohkab Pihlas: "Seal oli üks objektijuht, kelle ma lahti lasin. No ei ole normaal­ne inimene, kes paneb seinad kinni enne torude paigaldamist."

Kuid ta vaidleb vastu Merikese arvamusele tekitatud kahjust. "Tead, ma olen teinud seal majas kõvasti rohkem tööd, kui mulle maksti. Oma 50 000 -100 000 krooni eest."

"Heino ei saanud oma unistuste majas päevagi elada. Mida sa siis tundsid, kui ta suri?"

"Mul oli sellest vennast väga kahju, see oli ülinormaalne vend."

Kas Eero Pihlas on geniaalne huiar või täielik hädavares? Proovime leida vastust tema kohta politseis koostatud kriminaalasja lõpetamise määrusest.

"Pole ehitusalast haridust. On ehitus- ja juhtimiskogemused saanud praktika käigus. Juhtis ainuisikuliselt nii firmat kui ka rahavoogusid."

"Osaühingul puudusid kindlad töötajad. Objektidel olid sageli erinevad ehitajad. Ehitajate pidev vahetumine võis olla põhjus, miks tööd ei valminud tähtajaks."

"Ta võttis endale kehvade hindadega töid sisse ja rahaline kate oli väike. Kallinesid ehitushinnad ja tekkisid rahalised raskused."

Samade sõnadega saab iseloomustada kümneid väikeste ehitusfirmade omanikke, kes saavutasid Eestis viimastel aastatel erakordse positsiooni.

Eestlased usaldasid nende, täiesti tundmatute inimeste kätte miljoneid kroone pangast saadud laenuraha. Sest paremat ehitajat ei suutnud keskklassi kodanik siit riigist leida.

Väliselt säilitab Pihlas täieliku enesevalitsuse. Hinges on mees enda peale pahane: "Ma olen nii palju lolle otsuseid teinud eelmise aasta lõpul."

Pihlas peab silmas kaht allkirja, millega käendas oma firma tehinguid isikliku varaga. Ühega tellis Paide firmalt aknaid ja uksi, teisega laenas Eestis elavalt inglaselt kuuks ajaks 600 000 krooni. Nüüd nõuab britt koos "ulmeröövellike" intressidega 1,2 miljonit krooni.

Tõenäoliselt kuulutab kohus Pihlasele tuleval aastal eraisiku pankroti. See lubaks kohtutäituril tema vara maha müüa. Ent avalikke andmebaase ja Pihlase juttu uskudes on ta täiesti paljas.

"Ma pole ka mingit vara kellegi teise nimele kirjutanud."

Viie aasta jooksul pärast pankroti väljakuulutamist võib kohtutäitur tühjendada tema pangaarvet. Ka sellele on ehitaja mõelnud: "Ma pole pangateenuseid juba poolteist aastat kasutanud."

Rohkem Pihlaselt välja ei kanguta. Jääb hämaraks, millist elu veebruaris 31aastaseks saav mees elab. Kuidas oma uut ehitusfirmat juhib, peret ülal peab ja arvukate võlausaldajatega suhtleb.

"Ma arvan, et teist nii persekukkunud venda Eestis ei ole," ütleb ta ise. "Mitu kuud oli tõesti null, kuid nüüd läheb elu jälle ülesmäge."

Heino ja Merikese nimed on toimetuse poolt muudetud.