Sitased seitsmekümnendad
Kunstnik Leonhard Lapin ristis 1970. aastad tabavalt: sitased seitsmekümnendad. Nendega võrreldes olid kuuekümnendad tõepoolest kuldsed, kus hetkeks sai vabamalt hingata. Järgnev kümnend - sotsialismi õitsenguaeg - kustutas sellegi illusiooni sootuks. Eestlastele pidi saabuma lõpp, Endlösung. Küll aeglaselt, aga see-eest järjekindlalt. Venestamine ehk suretamine muutus üha kurjakuulutavamaks - 1970. aasta andmetel oli kümne aasta tagusega võrreldes eestlaste osakaal rahvastikus langenud 75 protsendilt 68le, 1979 aga oli eestlasi juba vaid 64,7 protsenti.
Vahest oli see protsess Moskva jaoks liiga aeglane - Eesti parteijuhtidele heideti peagi ette puudulikku vene keele õpet koolides. Suvel 1978 aga määrati EKP keskkomitee esimeseks sekretäriks Karl Vaino, kes kohe asendas liiga eestimeelse haridusministri Ferdinand Eiseni truu Elsa Gretškinaga. Vaino juhtimisel algas vene keele hoogsam pealetung, selge eesmärgiga muuta Eesti kakskeelseks ehk eestlase teiseks emakeeleks pidi saama vene keel.
Sellega kaasnes rahva mälu jätkuv hävitamine, mille näiteks on revolutsionääride ja igasuguste punakangelaste nimede panek küll tänavatele, küll tehastele, koolidele, pioneerimalevatele jm. Ja muidugi suure käraga tähistatud puna-aastapäevad - 1970. aasta möödus Lenini 100. juubeli tähistamise tähe all.
Suvel 1975 toimunud üldlaulupeol aga astus helilooja Veljo Tormis just Leniniga julge protestisammu. Tema laulupeokantaat "Lenini sõnad" tugines Lenini mõtetele riikide enesemääramise ja iseseisvumise õiguse kohta. Imekombel ei suutnud tsensorid alltekstist aru saada.
Üha kasvavale surutisele vaatamata nägi just sel kümnendil päevavalgust mitu meie kultuuris märgilise tähtsusega teost. Jaanuaris 1970 linastus mängufilm "Kevade", märtsis "Viimne reliikvia".
Samal aastal ilmusid ka Jaan Krossi suurromaani "Kolme katku vahel" esimene osa ning kolhoosielu totrusi kujutav Heino Kiige romaan "Tondiöömaja". Kümnendi keskel, 1976. aastal avaldas Lennart Meri "Hõbevalge" ning kaks aastat hiljem nägi trükivalgust Krossi teine tähtteos "Keisri hull". Eestiga oli seotud ka üks kirjanduse maailmasündmus - 1970. aasta Nobeli kirjandusauhind läks Aleksandr Solženitsõnile, kelle peateos "Gulagi arhipelaag" oli kirjutatud peamiselt Eestis.
Seitsmekümnendad olid Eesti rokkmuusika vaalade sünniaastad - 1971 alustas tegevust legendaarne Ruja, 1974 Apelsin, 1978 Rock Hotel. Kümnendi lõpul jõudis Maarjamaale ka punkliikumine. Eestlased võitsid taas olümpiamedaleid, Münchenis 1972 said kuldmedali tõstja Jaan Talts ja kõrgushüppaja Jüri Tarmak ning Montrealist naasis 1976 kullaga jalgrattur Aavo Pikkuus.
Kümnendi algus tähistas ühe ajastu lõppu - aprillis 1971 suri kirjanik Friedebert Tuglas. Lein oli üldrahvalik. Kõigest paar päeva varem lahkus ka vastuoluline kirjanik Juhan Smuul.
Seitsmekümnendatel jättis Eesti rahvas hüvasti veel mitme oma suurkujuga, 1975. aastal maletaja Paul Kerese ja laulja Georg Otsaga. Paar aastat hiljem lahkus teatrilegend Voldemar Panso ja Rootsis kirjanik Karl Ristikivi.
Nõukogude võim lõi ka oma suurkujusid. 1975 sai lüpsja Leida Peips sotsialistliku töö kangelaseks ning temast tehti omalaadne kümnendi ikoon. Lööksõnaks sai BAM ehk Baikali-Amuuri magistraal, mida käisid ehitamas ka eestlased. Kui selgus, et Tallinnas toimub 1980.
aastal olümpiaregatt, tuli suur ehitamine Eestissegi. Olümpia andis linnale mitu uusehitist, nagu Pirita purjespordikeskuse ja teletorni. Tallinna vanalinna aga saabusid poola restauraatorid. Ja muidugi tänu olümpiale jõudsid eestlaste kodudesse Fanta ja Coca-Cola.
Kogu kümnendi juhtis Nõukogude riiki Leonid Brežnev, kelle tervis muutus üha kehvemaks.
Peagi valitses Kremlis rohkem elav surnu kui riigijuht - kliinilisest surmast välja toodud Brežnevi vaevaline ja segane kõnemaneer tegi eestlastelegi rohkelt nalja. See aga ei takistanud Nõukogude Liitu detsembris 1979 alustamast julma ja traagilist Afganistani sõda, kuhu sunniviisiliselt saadeti ka eestlasi. Võimsana tundunud suurriik hakkas tasapisi vankuma.
