Mäletan seda nagu eilset päeva – 1992. aasta 23. mai muutis igaveseks sitsiillaste elu. Mäletan ema pisaraid, kui ta nagu teleri külge liimituna jälgis midagi, mis näis olevat maavärin. Autod mattunud kiviklibu alla, tänavad puruks rebitud, kümned fotograafid ja politseinikud sündmuskohal, mis minu jaoks nägi kokku välja nagu looduskatastroof.
Mõistsin kiiresti, et tegelikult oli toimunud kohutav mõrv. Mulla alla mattunud Fiat Cromas istus Cosa Nostra suurim vaenlane, maffiakohtunik Giovanni Falcone. Maffiabossid olid lennujaama ja Palermo vahelisele maanteele paigaldanud 300 kilogrammi lõhkeainet. Fiati ümbritsenud autokonvoi lähenedes pandi pomm plahvatama, tappes nii Falcone, tema abikaasa kui ka politseieskordi kolm liiget.
Vähem kui kaks kuud hiljem tabas sama saatus Falcone kolleegi magistraat Paolo Borsellinot, kes tapeti autopommiplahvatuses oma ema kortermaja ees Palermos koos viie teda saatnud eskordi liikmega.
