Sitt äri
Alljärgnevalt esitleb Ekspress lugu, kuidas nutikad eraettevõtjad pügasid Eesti riiki ja Kirde-Eesti linnu nagu kevadist muru, mis ei nürista vikatit ega väsita kätt. Ärimehed teenisid ligi 60 miljonit krooni.
"See oli sitt tehing," iseloomustab juhtunut keskkonnaminister Heiki Kranich. "See oli erastamisvigade parandamine."
Kuid minister peab puhastusseadmete kallist ostmist siiski parimaks võimalikuks lahendiks. Tänu tehingule avanes eestlastel võimalus küsida Euroopa Liidust ligi pool miljardit (!) krooni abiraha. Kui Brüssel tänavu mais projekti heaks kiidab, saab Eesti alustada lõpuks oma kõigi aegade suurimat keskkonnaprojekti – Kohtla-Järve piirkonna reoveesüsteemi uuendamist.
Mispeale tasub osundada ekspresident Lennart Merit, kes ütles kord (tõsi küll, ühe teise asja peale): "Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis."
Riik tegi ise end lolliks
Jama sai alguse sügisel 1997, kui erastamisagentuur müüs Kohtla-Järve keemiakombinaadi Kiviter. See oli tohutu tehas, mis tegeles peamiselt põlevkiviõli tootmisega.
Koos tehasega läksid letti ka Ida-Virumaa kõige võimsamad puhastusseadmed, millest käib lisaks kombinaadi enda jääkidele läbi ka naabruses asuvate suurettevõtete ning Kohtla-Järve, Kiviõli, Püssi ja Jõhvi linna solk.
Kompleksi juurde kuulub ka hiigelsuur toru, mis heitveed lõpuks läbi paksu paekalda kaugele süvamerre viib.
Erastamisagentuur võinuks puhastusseadmed ilma suurema vaevata Kiviterist eraldada ning riigile või linnadele üle anda. Kuid ta ei teinud seda, sest kohalikud võimud polnud asjast eriti huvitatud.
Selle asemele kirjutati Kiviteri erastamislepingusse hoopis eriline punkt, et kui firma ei saa linnade heitvete puhastamisega hakkama, võib riik seadmed iga kell seitsme miljoni krooni eest tagasi osta.
Tookord ei osanud keegi aimata, et pooleteise aasta pärast maksab see punkt sama palju kui kasutatud tualettpaber.
Ühispanga trikid
Kiviteri ostsid kaks endist maadlejat – Priit Piilmann ja Elar Sarapuu, keda Ekspress tutvustas mullu sarja "Kuidas nad rikkaks said" avaloos.
Nad on taibukad, julged ja jõhkrad – nagu suurärimehed ikka. Nad ei peljanud kasutada pätist tankisti ega välismaa varidirektoreid ega ajada äri Vene naftafirmadega, kelle tegelinskeid seostati Eesti pressis kurikuulsa KGBga.
Kuid kogu sellest kremplist ei piisa nafta maailmaturu hindade mõjutamiseks. 1998. aastal kukkus põlevkiviõli hind mürtsti. Kiviter võttis titanicliku kursi pankroti suunas.
Nüüd sekkusid mängu Ühispanga boss Ain Hanschmidt ja tema alluvad. Kiviter oli võtnud pangast üle saja miljoni krooni laenu. Ühispank nõudis raha iga hinna eest tagasi.
Asi lõppes nn keemiaga – see on termin, mida pankurid kasutavad sahkermahkerite kohta, millega silutakse pealtnäha isegi kõige võimatumad asjad. Kogu Kiviteri vara sätiti laenu pandiks ja kohustus pöörati mõne päeva pärast täitmisele. Täitevametnikud müüsid tehase maha, pank sai kogu raha ja teised võlausaldajad vaatasid ammuli sui pealt.
Linnapead nõuavad taasriigistamist
Näib, et ka riik ei saanud päris hästi pihta, mis tegelikult juhtus.
Märtsis 1999 kirjutas keskkonnaminister Villu Reiljan Kiviteri pankrotihaldurile Arno Mägile, et ministeerium ei toeta puhastusseadmete müüki suvalistele isikutele, vaid ainult omavalitsustele. Selline tegutsemisviis kindlustaks reovee jätkuva puhastamise. "Puhastamata jätmine kujutab endast nii kohaliku kui ka rahvusvahelise kaaluga ökokatastroofi ning otsest ja tõsist ohtu rahva tervisele (düsenteeria, hepatiit jt nakkushaigused)," kuulutas minister.
Kuid oli juba hilja. Täitevametnikud olid Kiviteri vara seas maha müünud ka puhastusseadmed.
Sama aasta suvel läks asi veelgi tõsisemaks. Kirde-Eesti neli linnapead ja neli vallavanemat saatsid uuele keskkonnaministrile Heiki Kranichile üleskutse puhastusseadmed kui "regiooni eriti tähtis objekt" taasriigistada.
Kas tegemist oli pahauskse müügiga?
Ministeerium arutas asja tõsiselt. Esmalt püüdsid ametnikud rakendada erastamislepingusse pandud seitsme miljoni krooni suurust tagasiostuvõimalust. Kuid juriidiline ekspertiis ütles, et see pole enam võimalik: lepingupunkt ei kehtinud täitevmenetluse ja pankrotimenetluse korral.
Ministeerium kahtlustas küll, et Kiviteri vara edasimüümise puhul oli tegemist sulaselge vara kantimisega ehk pahauskse tehinguga, kuid seda ei saanud tõestada. Kiviteri endine boss Priit Piilmann käitus tehase uue omaniku Viru Keemia Grupi peremehena, kuid paberite järgi oli ta vaid firma nõunik.
Seda, et Piilmann on jätkuvalt üks tehase omanikest, tunnistas ta Äripäevas alles tänavu talvel.
Taasriigistamine oli aga võõras: Eesti riigis polnud sellist asja kunagi varem juhtunud. Minister Kranich viis küll asja valitsusse, sündis isegi valitsuse korralduse eelnõu, kuid sellega asi piirdus.
Asi oli selles, et sundvõõrandamisel pidanuks uus omanik Viru Keemia Grupp saama puhastusseadmete eest õiglase ja kohese hüvituse. Ekspertfirma PIC Eesti hindas aga ainuüksi merre viiva toru väärtuseks üle saja miljoni krooni. Kokku maksid puhatusseadmed 221 miljonit krooni.
See oli üle kahe korra rohkem kui Viru Keemia Grupp maksis kogu tehase eest.
Minister valib ostuvariandi
Samal ajal sai üha selgemaks, et Kohtla-Järve kant vajab kiiresti moodsat puhastussüsteemi.
Euroopa Liidu ISPA programm oli valmis andma Eesti riigile sadu miljoneid kroone, kuid tingimusel, et tegemist on riigi või kohalike omavalitsuste omandiga.
"Meil oli valida, kas ostame vanad puhastusseadmed ära või ehitame nende kõrvale täiesti uued puhastusseadmed," ütleb Kranich. "Ostmine oli kiirem võimalus, sest Euroopa raha seisis ja töid ei saanud alustada."
Seda asjaolu kasutas ära ka Viru Keemia Grupp. Selle juhataja Janek Parkman saatis juunis 2001 Kranichile kirja, kus pakkus puhastusseadmeid müüa hinnaga 125 miljonit krooni.
Kauplemine läks ägedaks. Lõpphinnaks kujunes 66 miljonit krooni ehk ligi kümme korda rohkem, kui Kiviteri erastamisleping ette nägi.
Tehing toimus mullu oktoobris ja esimese osa rahast – 30 miljonit krooni — sai Viru Keemia Grupp tänavu veebruaris.
Kas Kranich sai pappi?
Muidugi tekitas see tehing palju jutte. Hakkasid levima kõlakad, et Kranich sai tehinguga ühtlasi teatud "pensionikindlustuse".
Ekspress küsis ministrilt, kas talle pistist pakuti. Sest hind võinuks vabalt olla nii 60 või 70 kui ka 80 miljonit.
Kranich rääkis seepeale loo oma rahandusministri karjäärist. Tookord avas üks firma kasiino ministeeriumi majas, mis oli äärmiselt sobimatu, lausa ennekuulmatu. Ja leping oli tehtud nii, et selle lõpetamisel saanuks riik kõvasti lüpsta. Kuid Kranich leidis punkti, mis ütles, et kasiino peab täitma ministeeriumi sisekorraeeskirja. Ta muutis selle eeskirja kasiinopidajale ebasobivaks. Ja kasiino peremees oli kõpsti tema kabinetis. "Tal oli selline nägu ees, et ma arvasin, et ta kas pakub mulle raha või ähvardab jõuga," meenutab Kranich. "Aga mul oli ka selline nägu ees, et mees ei julgenud midagi teha..."
Kranichi esinemisest ei jää muud muljet, kui et seekord ei üritanud teda keegi ära osta.
Seda toetab ka Viru Keemia Grupi juhataja Janek Parkmani jutt:
"Olime nurka surutud. Hind 66 miljonit krooni kujunes küll
läbirääkimiste käigus, kuid siiski lähtudes
keskkonnaministeeriumi jõupositsioonist. Arvestades, et uue kompleksi
ehitus oleks maksnud üle kahe korra rohkem – ligi pool miljardit
krooni –, tegi riik hea tehingu."
Eraäri jätkub
Loo puänt seisneb asjaolus, et kuigi puhastusseadmetel on uus omanik, teeb nendega äri ikkagi Viru Keemia Grupp.
Puhastusseadmete uus omanik on osaühing Järve Biopuhastus, mis kuulub võrdselt Kohtla-Järve, Jõhvi, Kiviõli ja Püssi linnale. Munitsipaalfirma rendib aga seadmeid veel kolm aastat edasi Viru Keemia Grupi tütarfirmale Viru Biopuhastus. Hind on ca 10 mln kr aastas.
"Põhjuseks on asjaolu, et töötajate, litsentside ja lubade ümbervormistamine uuele omanikule selleks perioodiks oleks olnud liiga keeruline ja kulukas," teatas Ekspressile Viru Keemia Grupi suhtekorraldaja Elina Kink.
Ehk kokkuvõttes on tegemist vahva äriga: rühm ettevõtjaid teenis seadmete müügiga kümneid miljoneid kroone ja jätkab samadel tingimustel nende ekspluateerimist.
2001. aastal andis reovee puhastamine üle miljoni krooni puhaskasumit.
Eesti suurim keskkonnaprojekt sünnib Kirde-Eestis
Kohtla-Järve regionaalse reoveekäitlussüsteemi rekonstrueerimine. Projekti maksumus on 597 miljonit krooni. Sellest 506 miljonit krooni loodab Eesti saada Euroopa Liidu ISPA fondist. Brüssel vaatab taotluse läbi tänavu mais.
Kohtla-Järve, Jõhvi, Kiviõli, Kohtla-Nõmme omavalitsused ning Keskkonnainvesteeringute Keskus kaasrahastavad projekti 15 protsendi ulatuses.
Projekt sisaldab:
- Kohtla-Järve regionaalse reoveekäitlussüsteemi rekonstrueerimist,
- kanalisatsioonitrassi rajamist Ahtmest Jõhvi,
- Kukruse linna ühendamist Jõhvi - Kohtla-Järve survetorustikuga,
- Kiviõli-Püssi isevoolu torustiku rekonstrueerimist,
- kanalisatsioonitrassi rekonstrueerimist Püssist Kohtla-Järveni,
- Vee- ning reoveetorustiku rekonstrueerimist Kohtla-Järvel, Jõhvis, Ahtmes, Kiviõlis, Püssis ja Kohtla-Nõmmel.
