aenlane! Vaenlane tuleb!“ hüüdis Tõnn täiest kõrist, kui ta oli küla kõrval mereäärse künka otsast silmanud kauguses mitut laeva, mis kohe üldse kaubaalustele ei sarnanenud. Ta hakkas ägedalt taguma häirekella.
Veerand tunniga olid mehed laevades, sest nii oli otsustanud pealik Önnepäiv. Pole vaja lahingut külas, kus naised-lapsed. Vaenlasele mindi vastu mitme sõudelaevaga, millest igaühes oli poolteisttosinat meest. Kuid nüüdseks olid skandinaavlased juba ranniku lähedal.
„Oodake! Oodake! Valmis! Andke valu!“ hüüdis Önnepäiv vibuküttidele, lastes vaenlase laevadel lähemale jõuda, et tabamine oleks kindlam. Paljudel olid kolmeharuliste noolotste vahel põlevad tombud, et vastaliste laevad süüdata. Ja nii mõnedki tabasid, mispeale vastastel tuli tegeleda oma laevade kustutamisega. Erik, Kuramaalt tulnud skandinaavlaste pealik nägi, et nii jäävad nad jänni. Tuleb maale minna ja kaitsesse asuda, see on ennegi on tulemusi andnud, otsustas ta. Ta oli Sõrve säärt poolitavas väinas varem seilanud ja teadis, et seal on väikse neeme taga laguun, kus nad oleksid kolmest küljest kaitstud. Saarlastest möödudes andis ta käsu sinna varjule tõmmata. Kaldalähedases vees kargasid sõdalased laevadest välja ja tirisid need külgepidi rannikule kaitseks ette, asudes ise nende tagant lähenevaid saarlasid vibudest laskma.
Vette jäädes on nad vaenlase pideva tule all, mõistis Önnepäiv. Ainus võimalus on lausrünnak. „Edasi! Kaldale! Taara!“ röögatas ta nii, et üheski laevas ei jäänud kahtlust, mida teha tuleb. Mehed sumpasid vaenlase tule all kaldale, üritades end kilpidega – kellel seda oli - noolerahe eest kaitsta. Neil, kel ühes käes kaheteramõõk ja teises kilbi asemel üheteramõõk, oli raskem. Nool rinnus, langes nii mõnigi, nool jalas või käes, rühkisid teised visalt paatide poole. Önnepäiva järjekordne röögatus ergutas kuhtuma hakanud võitlusvaimu, ja kui ta, olles esimesena paatide juurde jõudnud, ühel põhjamaa mehel ühe löögiga pea pooleks lõi, lasid kõik saarlased kuuldavale metsiku sõjahüüu. Algas verine taplus.
Erik keerutas oma kullatud käepidemega kaheteramõõka ja käskis paatide servi kaitsta. Kuid saarlased olid end juba paatide taha murdnud ja võitlesid end laipadele astudes edasi. Erik otsis silmadega saarlaste pealikku, kui tundis külje pealt miskit lähenevat ja tõstis vaistlikult kaitseks käe mõõgaga. Seetõttu tabas tugev mõõgahoop Erikut mitte vastu pead, vaid õla alt vastu kätt. Ja siis kohe teine, mis mõõka hoidva käe puhtalt pooleks lõi. Önnepäiv oli end lahingumöllus varjates vaenlase juhi juurde võidelnud ja lõi teda üksteise järel oma mõlema mõõgaga. Sellest piisas, et vastaste võitlusvaim murda. Osad asusid põgenema, teised üritasid veel meeleheitlikult võidelda, kuid rüseluses polnud enam teha midagi. Vaid ühe laevaga pääsesid õnnelikumad minema, teistesse laevadesse, sealhulgas suurde laeva, jõudsid saarlased järgi ja tapsid halastamatult kõik kuralased. Mis nad siis tulevad siia meie juurde kaklema!
Järgmisel päeval nähti jälle silmapiiril laeva. Sedakorda oli tegu kaubaalusega. Põhjalased ei tahtnud kakelda, vaid tahtsid vaherahu, et oma surnud viimsele teekonnale saata. Kui Jüri enne veel kahtles, siis pärast seda, kui tulijad olid talle kingiks kaasa toodud uhke hobuse üle andnud, leebus ta meel ja ta lubas neile täieliku puutumatuse – kuid hommikul pidi nende jalg Sõrvest kadunud olema.
Kuralased vaatasid, et kaldale jäänud laevad on purunenud ja neil ei jätkuks ka mehi nende laevade aerudele. Odini juurde saadeti langenud sedakorda nii, et pandi nad laevadesse üksteise otsa lamama – nii palju oli neid. Kaasa pandi mõõgad, kuid enne kuumutati need ja painutati kõveraks, või löödi pooleks, kui saadi. Eks ikka selleks, et kurjad eestlased neid kasutada ei saaks. Mõnele mehele jäi kaela ka karukihvaga kee. Laevale pandi vaalaluust mängunupud, et Valhallas oleks peale võitlemise ja söömise muudki teha. Samal ajal praeti vardas juba tallesid, veist ja siga, ning peatselt algasid pidulikud söödud- joodud langenute auks. Kuid vaatamata ohtrale mõduvõtmisele olid nad hommikuks läinud. Sedapuhku.
Saarlased täidavad pealiku käsku ja laevu ei puutu. Koht muutub omamoodi tabu all olevaks surnuaiaks. Ja nii nad sinna jäävad, kuni liiv ja muld nad üha sügavamale matavad. Paari sajandi pärast pole vägevat lahingut enam midagi meenutamas. On möödunud 1260 Issanda aastat, kui ekskavaatorijuht Juri märkab, et kraavist paistavad inimluud. Ta läheb asja uurima..
See jutustus põhineb Salmest välja tulnud arheoloogilistele leidudele ja arheoloog Jüri Peetsi teooriatele. Tasulisest versioonist saad Salme väljakaevamiste kohta põhjalikult lugeda ja näha fotogaleriid.