Skeemimeister
Sel augustikuu hommikul ärkas Äripäeva ajakirjanik Peeter Raidla vara. Tegelikult ärkab ta alati vara. Päevalehtede esiküljed avaldasid järelehõiked eelmisel päeval surnud Mati Undile. Majanduskülgedel ilmus teade Ain Hanschmidti uuest töökohast Läänemere suurimas laevafirmas Tallink. Äripäevas kuulutas ajakirjanik Inno Tähismaa kuulujuttu, justkui oleks Hanschmidtil tagataskus ka laevafirma aktsiad. Tähismaa oli seda ka varem rääkinud, kuid tal polnud mingeid tõendeid.
Kodus, veel enne tööpäeva algust, kirjutas Raidla valmis nupu sellest, "kuidas Hanschmidti asjad tegelikult käisid". Varem kokku kogutud andmetest sai fantaasialugu – julge oletus. Ta pakkus välja isegi summa 160 000 krooni, mille eest Hanschmidt Tallinkis 700 miljoni kroonise osaluse ostis.
Raidla oli üles noppinud killud ja pannud kokku pildi nii, nagu see tema meelest oleks võinud aset leida. Ta oli tähele pannud, et Tallinkis suurosalust omava firma osanike arv oli kasvanud ühe liikme võrra. Et see uus liige oli advokaat Aare Raigi firma. Ta teadis, et advokaadi töö on esindada kedagi teist ja varem oli Raig seisnud nimelt Hanschmidti eest.
See oli töö, milles Raidla on tugev. Ta tuulab Äriregistris, võrdleb majandusaasta aruannete arve, jätab meelde seoseid inimeste vahel, konstrueerib skeeme. Mõni teine ajakirjanik jälle on hea suhtleja, talle räägitakse igasugu asju, poetatakse pabereid portfelli.
Hommikul, tööpäeva alguses pani Raidla oma julge oletuse üles Äripäeva veebileheküljele päeva uudistevoogu. Tunni aja pärast sai ta usaldusväärselt tuttavalt teada, et tema lugu on juba Tallinki kontoris märgatud. Veelgi enam, Ain Hanschmidt ja Enn Pant olid tema väite õigeks tunnistanud, kuid ei tahtnud seda kommenteerida. Lugu oli olemas!
Avalikkust ei vapustanud mitte ajakirjaniku oskus varjatud äriskeemi lahti harutada, vaid see, et Hanschmidt oli kasutanud isiklikuks rikastumiseks võimu, mis kaasnes Ühispanga juhi ametiga.
Praeguseks on Peeter Raidla kirjutanud Hanschmidti ärist raamatu, millest on müüdud peaaegu kogu tiraaž ehk ligi 2000 eksemplari. Ja saanud 40 000 Rootsi krooni suuruse Bonnieri preemia. Ajakirjanikele on see auhind oluline. Kõiki pärjatud lugusid mäletatakse aastaid. Omavahel arutatakse, kas üks või teine kirjutis oli ikka preemiat väärt. Ringlevad legendid, kust see või too ajakirjanik kuldse looidee noppis. Kas keegi tilgutas või uuris ajakirjanik ise iva välja või siis lihtsalt komistas selle otsa.
Raidla kirg on teada saada ja välja uurida. Ta tahab teada enda jaoks. Avalikustamise sära ja lugejate imetlus talle pinget ei paku. Lehe toimetajad on temaga tegelikult hädas. "Kui olen iva teada saanud, siis mul kaob huvi ära. Kirja panna enam ei viitsi," räägib Raidla.
Loo tegemine käibki nii, et kõigepealt käib toimetaja ja tuletab meelde: kuule, sa uurisid midagi, kas paned kirja ka? Siis mõtleb Raidla loo peas valmis. "Ma ei saa kirjutada, kui pealkirja pole. Kui pealkiri on olemas ja sissejuhatus ka, siis tekib jälle laiskushoog," ütleb Raidla. "Mõtlen, et mis siin kirjutada, ma ju tean seda lugu." Lõpuks taob mees 10 000 tähemärki paari tunniga arvutisse, mis on ajalehes kahe külje pikkune lugu. Ta ei loe teksti kordagi üle. Üldiselt on see ebatavaline.
Raidla ise ei pea Hanschmidti paljastamist oma läinud aasta tippsaavutuseks. Hoopis Eesti 500 rikkaima inimese tabeli kokku panemist. "Mul on kolm hobi," ütleb Raidla. (Oma jutus ta pidevalt kategoriseerib: "Hanschmidtil oli kaks võimalust" või "Hommikulehe põhja minekul oli kaks põhjust".)
Nüüd siis tema kolm hobi. Esiteks maamaja pidamine. Teiseks müntide kogumine ja kolmandaks Eesti miljonäride rikkuse arvestamine. Tulemus ilmub Äripäevas igal aastal.
Juba 1996. aastast on Raidla järjekindlalt kogunud olulisi pabereid. Tema isiklik arhiiv on kuulus, sinna kuuluvad andmed ligikaudu 2500 inimese kohta. Laual hoiab ta siiani vana 486 arvutit, et saaks avada omaaegset Perli andmebaasi. Sellest võib leida andmeid kuni 1994. aastani, osalt 1995. aastani. Väärtuslik vara, sest Eesti ametlikud elektroonilised andmebaasid on loodud alles 90ndate viimastel aastatel.
Peeter Raidla töötab kodus. Näost näkku iga päev oma ülemustega ei kohtu. Isegi telefonis ei pruugi suhelda.
On täitsa tavaline lugu, et toimetaja, kes heidab Raidla loole arvutis pilgu, haarab kohe toru. "Peeter, kas sa vastaspoolega ka suhtlesid?" küsib toimetaja kerge ärevusega hääles. Ta oli juba ära näinud, et lool pole ühtegi allikat peale Peetri enese. Ajakirjanduseetika ütleb, et ajakirjanik peab andma sõna enesekaitseks nendele, kellest ta kirjutab. "Ah, mis siin küsida, kõik on niigi selge," vastab Raidla toimetajale. "Ega susservusserit keegi ei kommenteeri."
Peeter Raidla on 50aastane – uudisajakirjanike seas erakordselt kõrge vanus. Selliseid võib Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Närvesöövas ametis ei pea kaua vastu ei noored ega vanad. Toimetustes on kaadri voolavus suur. Vähe on isegi selliseid, kel staaži üle kümne aasta.
Raidla-ealised on peatoimetaja ametites, tema aga teeb reporteri tööd. Õigupoolest on ka ise mitu tretti kõrgetel postidel seigelnud. Aga mitte kauaks pidama jäänud.
Nüüd ütleb Raidla, et hingerahu on ka tähtis ja et Äripäevas teenib ta ka täitsa hästi.
Äripäev ongi tema saatus või pelgupaik, kuhu alati saab tagasi tulla. Ta on sinna tööle läinud kolm korda.
Esimest korda läks ta Äripäeva streigimurdjaks. Lehe omanikel oli 1992. aastal revolutsiooniline mõte hakata andma ärilehte välja kaks korda nädalas (praegu ilmub leht igal tööpäeval). Mõnda aega oligi nii, et ühe lehe nädalas tegi vana toimetus ning teise Raidla meeskond, kuhu ta kutsus Igor Rõtovi, lehe praeguse peatoimetaja, ja Andrus Vaheri, kes juhib Bonnieri kontserni tegemisi Ida-Euroopas. "Eks Vaher oli tubli fotograaf ja Igor kirjutas toredaid lugusid," muheleb Raidla. Vaher ja Rõtov on tema praegused ülemused. Tookord pidas Raidla Äripäevas vastu mõned kuud ja läks edasi vehklema väljaannete juurde, mida enam ei ole – Hommikuleht, Rahva Hääl, Post, ajakiri Magneet. Kui üks asi läks nässu, asus kohe teise kallale. Mälestusi võiks kirja panna mitme raamatu jagu.
1996. aastal läks ta teist korda Äripäeva. Helistas ise Igor Rõtovile ja küsis, et kas ta võiks tagasi tulla. Päris veel, ega Rõtov ja Vaher pole vahepeal omavahel tülli läinud.
Aga ka tookord viis tuul ta mõne aja pärast Sõnumilehte, järjekordsesse väljaandesse, mida enam ei ole. Eluke aga pööras nii, et ühel neljapäeval saatis Raidla jälle Igor Rõtovile e-kirja.
"Kas võtad tööle?" kirjutas Raidla.
"Jah," kirjutas Rõtov vastu.
"Kas esmaspäevast palgaga X sobib?"
"Jah."
See oli tal kolmas kord Äripäeva minna. Nüüdseks on sellest möödas viis aastat.
Saime Peeter Raidlaga tema ettepanekul kokku kohas, kuhu pääseb kergesti autoga, ehk Järve Selveri pannkoogikohvikus. Tema, kogenud ajakirjanik, alustab juttu nagu ajakirjanikuga kohtuvad inimesed ikka.
Väga, tõesti väga tõsise näoga ütleb ta, et kaalus intervjuust keeldumist.
Peeter Raidla sada ametit
1981 läks teabeagentuuri ETA tööle vene-eesti tõlkijaks.
1988 sai temast ETA kulutuuritoimetuse juhataja.
1989 Rahva Hääle uudistetoimetuse erikorrespondent ja hiljem uudistetoimetuse juht.
1992 sügisel paariks kuuks Äripäeva tegevtoimetaja, hiljem peatoimetaja.
1993 Hommikulehe vastutav väljaandja.
1994 lõpust ühtaegu korraldas Posti majandusasju, peatoimetas Magneeti ja korraldas Pärnu Postimehe konkurendi käivitamist.
1995 käivitas Salme kultuurimaja keldrisse loodavat ärimeeste klubi, mida iial ei avatud. Aasta lõpus läks Tööstuspanka avalike suhete juhiks.
1996 sügisel läks teist korda tagasi Äripäeva.
1998 Sõnumilehe uudistetoimetuse juhataja. Pärast Õhtulehe ja Sõnumilehe liitmist mõned kuud SL Õhtulehe erikorrespondent.
2001 kevadest Eesti Päevalehe majandusuudiste toimetuse juhataja, kaks kuud hiljem taas Äripäevas, kus töötab tänase päevani.
