08.02.2007, 00:00
SM julgustükk
Nišimuusika entusiastina olen aastast aastasse
püüdnud püsida oma liistude juures ja hoida suu kinni
tarbemuusika taidluskonkursside suhtes, nagu Eurovisiooni lauluvõistlus
– valdkond nõuaks süvenemist, mille tarbeks jõudu
napib. Ent seekord kihvatas sisimas miski, kui tutvusin juhuslikult esineja
Soul Militia (SM) võistluslaulu tekstiga (autorid Kaido Põldma ja
Lauri Pihlap), eriti aga selle laitvate kommentaaridega internetis. Otsustasin,
et ei lase end eksitada muusikast ega pildist, mis arvamust kallutada
võiksid; kommenteerin vaid teksti.
Nimelt väidan – tõsi, ainult selle ühe teksti põhjal –, et Soul Militia on 2007. aasta Eesti popmuusikale sama tähtis kui Peeter Sauter kogu eelnenud kümnendile kirjanduses. Valdavalt positivistliku lauluvõistluse kaastekstis enneolematu elulähedus, ürgemalik empaatiavõime, mis kisendab kaastunnet kõigi õnnetute, haigete inimeste vastu, keda range avalikkus eelistab sildistada selliste kolesõnadega nagu “pervert”, “seksmaniakk”, “seksisõltlane”, “lits” jne, võtab tõtt-öelda põlvist nõrgaks. Pilk sundmõtete küüsis vaevleva patsiendi kobrutavasse teadvusse (“Nevermind me, I’m a bit disturbed. It’s been a while and my mind is blurred”) on oma õõvastavuses ilmutuslik ja tekitab mure lähedaste inimeste tervise pärast. “Oo, isa või ema või õde või vend,” küsivad terava ühiskondliku närviga muusikasportlased, “kus oled sa siis, kui käid öösiti ära? Kas pruugid tõesti täisoksendatud naiste peldikus lõdva püksikummiga alkohoolikut, sest sa lihtsalt ei saa teisiti?” (“The ladies room will do just fine... Let’s get filthy!”).
Väga positiivne, et hingemiilitsad (vaimusõdurid! valgusetoojad!) julgevad näidata panetunud ja üleolevale, roosas keskklassi-rahulolus diivanit täitvale Eurolaulu-publikule inetut, kortsus ja kärnas, avaliku käimla põrandal arutust trukkimisest marraskil põlvedega alasti tõde! Nii hoida, ja Eesti saab suureks ka vaimult!
Siirastes silmades aval pilk, kirjeldavad noored ühiskonnakriitikud (siin julgeksin neid otsekohesuses ja sõnumi jõulisuses võrrelda äsja Tartut väisanud Napalm Deathiga) sunniviisilise seksuaalkiskja rõõmutut metodoloogiat. Katarsis saabub, kui avaneb pudel moodsa kohtingu-vägistusuimasti, niinimetatud korgijoogiga (“Shake the bottle, pop the cork!”). “Kas kehareklaamidega pidurdamatuks aetud himurus on veel liiga vähe noori elusid tapva narkokeemiaga hävitanud?” küsib meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus, isehakanud kombluspolitseinik Soul Militia. Tuult talle kumminuiasse!
Või umbes nii eelistan ma sellest sugunuppu litsuvast tiraadist mõelda. Eelistan uskuda, et halva maitse piiri ületatakse seekord autoritetiimi missioonitundest, mitte siirast veendumusest, et siivutu tšastuška taidlusvõistlusel Eesti Vabariiki esindama sobib. Eelistan uskuda, et laululoojad väljendavad põlastust inimesi objektistava mentaliteedi suhtes, mitte ei tõtta seda alaealistele propageerima. Eelistan, aga mõnikord on raske vahet teha grotesksel satiiril ja ehedal juhmusel.
Nimelt väidan – tõsi, ainult selle ühe teksti põhjal –, et Soul Militia on 2007. aasta Eesti popmuusikale sama tähtis kui Peeter Sauter kogu eelnenud kümnendile kirjanduses. Valdavalt positivistliku lauluvõistluse kaastekstis enneolematu elulähedus, ürgemalik empaatiavõime, mis kisendab kaastunnet kõigi õnnetute, haigete inimeste vastu, keda range avalikkus eelistab sildistada selliste kolesõnadega nagu “pervert”, “seksmaniakk”, “seksisõltlane”, “lits” jne, võtab tõtt-öelda põlvist nõrgaks. Pilk sundmõtete küüsis vaevleva patsiendi kobrutavasse teadvusse (“Nevermind me, I’m a bit disturbed. It’s been a while and my mind is blurred”) on oma õõvastavuses ilmutuslik ja tekitab mure lähedaste inimeste tervise pärast. “Oo, isa või ema või õde või vend,” küsivad terava ühiskondliku närviga muusikasportlased, “kus oled sa siis, kui käid öösiti ära? Kas pruugid tõesti täisoksendatud naiste peldikus lõdva püksikummiga alkohoolikut, sest sa lihtsalt ei saa teisiti?” (“The ladies room will do just fine... Let’s get filthy!”).
Väga positiivne, et hingemiilitsad (vaimusõdurid! valgusetoojad!) julgevad näidata panetunud ja üleolevale, roosas keskklassi-rahulolus diivanit täitvale Eurolaulu-publikule inetut, kortsus ja kärnas, avaliku käimla põrandal arutust trukkimisest marraskil põlvedega alasti tõde! Nii hoida, ja Eesti saab suureks ka vaimult!
Siirastes silmades aval pilk, kirjeldavad noored ühiskonnakriitikud (siin julgeksin neid otsekohesuses ja sõnumi jõulisuses võrrelda äsja Tartut väisanud Napalm Deathiga) sunniviisilise seksuaalkiskja rõõmutut metodoloogiat. Katarsis saabub, kui avaneb pudel moodsa kohtingu-vägistusuimasti, niinimetatud korgijoogiga (“Shake the bottle, pop the cork!”). “Kas kehareklaamidega pidurdamatuks aetud himurus on veel liiga vähe noori elusid tapva narkokeemiaga hävitanud?” küsib meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus, isehakanud kombluspolitseinik Soul Militia. Tuult talle kumminuiasse!
Või umbes nii eelistan ma sellest sugunuppu litsuvast tiraadist mõelda. Eelistan uskuda, et halva maitse piiri ületatakse seekord autoritetiimi missioonitundest, mitte siirast veendumusest, et siivutu tšastuška taidlusvõistlusel Eesti Vabariiki esindama sobib. Eelistan uskuda, et laululoojad väljendavad põlastust inimesi objektistava mentaliteedi suhtes, mitte ei tõtta seda alaealistele propageerima. Eelistan, aga mõnikord on raske vahet teha grotesksel satiiril ja ehedal juhmusel.