Sõda ja rahu on vaataja silmades
Kulturoloog ANTS HEIDEMANN, teie kui teadlase kohus on osutada ühiskonna vaevustele ning pakkuda retsepte, on ju?
Nojaa, aga…
Räägimegi siis äsjastest ekstsessidest USA saatkonna juures.
Kas seal oli midagi või?
Miks käitusid eesti ja vene noored nii erinevalt?
Ma vabandan, aga ma pole ammu kabinetist välja saanud…
No lühidalt: venelased käisid Iraagi sõja vastu märatsemas, eestlased aga sõja poolt tola tegemas.
Ma ei teeks vahet rahvuse järgi. Määravad on kultuurierinevused, rahvus ei tähenda midagi.
Tohoh?! Mis siis veel tähendab?
Haridus. Venelaste suhtumine sõjasse saab ju alguse “Sõjast ja rahust”.
Ka eestlased loevad “Sõda ja rahu”.
Jah, aga mida nad sealt loevad? Ainult seda, mida tunnevad kõik need Nataðad ja Sonjad ja vürstitar Marjad! Kes keda armastab, kes kellega abiellub? Ja kõik! Nüüdiseestlane isegi ei mõtle, et see kõik toimub Venemaal – talle meenutab see suhetepundar pigem Venezuelat või Mehhikot. Venelastele aga õpetab “Sõda ja rahu” kodumaa-armastust. Ja muidugi mitte Ees-
ti-, vaid just Venemaa-armastust.
No aga integratsioon?
Tõsiteadus seda mõistet ei tunne.
Miks siiski venelased toetavad nii massiliselt Iraaki?
No lugege “Sõda ja rahu”! Mäletate, mis Platon Karatajev Venemaa pealinna kohta ütles?
Ei mäleta.
Moskva – see on linnade ema. Aga kes on praegu Saddam Hussein? Mees, kelle pealinna rünnatakse! Isegi kui ei ründaks ameeriklased, kelle suhtes venelastel on eriline kompleks – igal juhul nad oleksid Bagdadi poolt.
Aga eestlased?
Eestlastel on oma pealinn olnud alles lühikest aega, selle tähendust õieti ei tunta. Meie ajaloolises mälus on pealinna vallutamine eelkõige karneval. Siin on alati leidunud rentslitäied inimesi, kes järjekordseid Tallinna vabastajaid lilledega vastu võtavad. Muidugi on nende silmis ka ameeriklane vabastaja.
Kui võrrelda “Sõda ja rahu” “Nimedega marmortahvlil”, eriti vastavaid kaunisfilme, siis…
… ka “Nimedes” me ei näinud pealinna! Lahingud käisid ebamäärasel maastikul, nii et vaataja vaevu mõistis, kes kellega ja milleks üldse sõdib.
Ometi polnud kahtlust, kelle poolt vaataja oli!
Ja ei ole ka Iraagi sõjas: eestlane hoiab vaistlikult nende poole, keda CNN või Taska Film eksponeerivad kui tulevast võitjat.
