Sõda ja rahu
Olen mures. Andsin küll oma allkirja sõja vastu, aga mis see
loeb. Kui Toompea härrased ja prouased on kord juba nõuks
võtnud sõda alustada, siis ei aita siin alamate allkirjad, olgu
neid või miljon.
Ehkki mingis mõttes saan ma Mikserist,
Ojulandist ja Kallasest isegi aru. Valimised on ukse ees ja miski ei kergita
poliitiku reitingut paremini kui üks väike võidukas
verevalamine. Eriti kui see toimub kusagil kaugel – maal, kuhu seni pole
astunud vist ühegi eestlase jalg peale Toomas H. Liivi, keda Bagdadis
siiamaani hea sõnaga meeles peetakse.
Mis Mikserisse puutub, siis ma
ütlesin kohe, et ega sellest head nahka ei tule, kui poisike
kaitseministriks pannakse. Noored kipuvad pahatihti pidama sõda mingiks
romantiliseks ja vahvaks ettevõtmiseks, eriti need, kes ise pole
sõjaväes käinud. Ja nüüd on tagajärg käes!
Teine asi on see, et ega väike Sven ei jaksa ohjeldada pistrikke, kellest
meie kaitsejõudude peastaap kubiseb, isegi kui ta tahaks. Admiral
Kõuts kui elukutseline sõjaväelane loomulikult millestki
muust ei unista, kui et saaks aga kedagi rünnata. Saaks aga mõne
uue kupu pagunite peale, muu ohvitsere ei huvita!
Mis Ojulandi puutub, siis
ma ütlesin kohe, et ega sellest head nahka ei tule, kui
välisministriks pannakse vallaline naisterahvas, kellel pole lapsi.
Selline ei mõtle, et kõik need poisid, kes Saddam Husseini vastu
saadetakse, on kellegi pojad, mehed ja isad. Saaks ainult välismaal
komandeeringus käia ja punast veini juua!
Ja mis Kallasesse puutub,
siis ma olen alati arvanud, et oli suur viga panna väikeste vurrudega mees
riiki juhtima. Sihukestel tegelastel on meeletud kompleksid, kuna nad arvavad,
et nende vurrud on liiga väikesed! Et oma vurrude väiksust varjata,
ollakse valmis absoluutselt kõigeks. Eriti agressiivne on siuke mehike
nende suhtes, kelle vurrud on suured. Näiteks Saddam Hussein. Või
siis õnnis Stalin, kellele ka üks väikeste vurrudega sell
kunagi sõja kuulutas.
Tegelikult on iga rahvas oma juhte
väärt. Nii et pole midagi, meil eestlastel tuleb see supp
nüüd ära helpida. Aga milles vaesed iraaklased süüdi
on? Muhameedlase elu pole meelakkumine. Katsuge ise mitut naist pidada ja
vaadake, kui mõnus see on. Kusjuures moslemil puudub võimalus kas
või aeg-ajaltki kõik oma naised unustada, sest Koraan alkoholi
pruukida ei luba.
Siiski leidub meie hulgas kahjuks neidki, kes
mõtlevad teisiti.
Sel mälestusväärsel päeval,
kui Ojuland, Mikser ja Kallas sõjakirve jälle välja kaevasid,
võis Tallinna tänavail näha liigutavat pilti pimedast
truualamlikkusest.
Vana naine lükkas enda ees käru, milles istus
mees, läikiva kokardi ja Georg W. Bushi nimetähtedega
sõdurimüts peas, ning vehkis karkudega. Tema pintsaku küljes
ilutses kirev nekruti lillekimp. Ja mees, aina karkudega vehkides, karjus nii,
et Tallinna tänavad kõmasid:
“Edasi Bagdadi peale! Bagdadi
peale!”
See mees oli minu vana sõber pastor Kõks, kes oli
ärevate uudiste mõjul lõplikult meelemõistuse
kaotanud, nii et põetaja pidi vanamehe hullumajja toimetama.