USA ajakirjaniku Evan Wrighti menuteos “Generation Kill” (eesti k umbes “Tappev põlvkond”) põhineb autori vahetutel sõjamuljetel. Wright tegi 2003. aastal kaasa kuus nädalat Iraagi sissetungi algust koos USA merejalaväe luureüksusega.


USA kaitseministeerium lubas toona enam kui 700 ajakirjanikul lahingutes “kaasa sõita”, sest taipas, et televisiooni- ning muu meediakajastus määrab selle, kuidas ameeriklaste avalik arvamus sõja vastu võtab. Eelkõige oli tähtis, kuidas kajastavad sõda CNN, Fox ja teised 24 tundi töötavad uudistekanalid. Siililegi on selge, et nende reporterid ei saanud või ei tohtinud kõiki üksikasju otse-eetris rääkida. Tulemuseks oli steriilsevõitu pilt sõjast, mis sarnanes rohkem videomänguga.


Evan Wright lähenes oma materjalile teisiti. Ta ei edastanud mingeid otsereportaaže, vaid tegi märkmeid ning kirjutas sõjakäigu ajal kogetust kõigepealt kolmeosalise sarja “The Killer ­Elite”. See ilmus popkultuurimagasinis Rolling Stone.


Need lood äratasid kohe tähelepanu oma realistliku käsitlusega. Wright ei teinud ettekavatsetult mingeid järeldusi sõja õigustatuse või õigustamatuse kohta. Ta lihtsalt võttis oma lugejal kraest kinni ja tõstis pahaaimamatu publiku keset noorte poiste unetut argielu Iraagi invasiooni algusetapi otsustavamatel hetkedel.


Ajakirjanikul ilmselt professionaalses mõttes vedas – ta sattus üksusesse, mis liikus pidevalt vägede põhimassist eespool. Üksuse ülesanne oli iraaklaste tuld endale tõmmata ning sellega välja selgitada vastupanupesad. Mõnes teises väeosas ei oleks Wright kindlasti nii eredaid muljeid koguda saanud.


Püssihull “Kapten Ameerika”


Tema sulg kirjeldab sõda nagu mõnd vulgaarsevõitu tõsieluseriaali. Tegelased, kellest osa esineb õige nime all, mõned aga üksnes teiste sõdurite antud hüüdnimedega, on selgelt välja joonistatud karakterid, nagu oleks tegu mõne Teise maailmasõja ainelise bestselleriga Alistair MacLeanilt.


Seal on näiteks lapseohtu täpsuskütt-kuulipildur, kes hiljem eksikombel laseb mõned kuulid väikese poisi pihta ja elab seda rängalt üle. On otsustusvõimetu komandör, kes ei saa aru, mis ümberringi toimub, ning totaalsest idioodist ülemus, kes saadab sõdurid keset ööd miinivälja tähistama – tulemuseks üks kaotatud jalg ja üks silm.


On lihtsalt teepervel vedelev väikese tüdruku jalgadeta surnukeha, ning iraaklasest autojuht, kes miskipärst enne kontrollpunkti ei peatu ja saab selle eest kohe kuulirahest läbistatud.


Surma naturalistliku näitamisega ei üllata vist tänapäeva sõjaeepostes enam kedagi. Wright seevastu toob pildile ka detailid, mis n-ö keskmises kajastuses esile ei tule. Näiteks merejalaväelased, kes end kergendades kirjutavad kusejoaga majaseinale “USA” ning kelle öine ajaviide on “Combat Jack” – termin, mis tähendab lahinguolukorras pihku löömist.


Enamik eliitüksuse sõdureid osutub lähemal tutvumisel päris sümpaatseteks tüüpideks. Neil on omad veidrused – kes ei salli silmaotsaski kantrimuusikat, kes ahmib ärk vel püsimiseks kuivalt suhu lahustuva kohvi kristalle ning kes mängib Iraagi kaardiväelaste sihikule võtmise vaheajal Nintendo videomänge.


Mõned tegelased osutuvad samas niisuguseks, et raske oleks neid isegi välja mõelda. Näiteks ohvitser, keda tutvustatakse üksnes hüüdnimega “Kapten Ameerika” – võib veenduda, et isegi keset selle sajandi üht tulejõudsamat sõjalist konflikti oskab keegi veel omaette silma paista närvihaige püstolihulluna.


Kas uus Band of Brothers?


Wrighti üpris poliitikavaba vaatenurk osutus lugejate seas edukaks. Tema sari Rolling Stone’is võitis 2003. aastal USA ajakirjade olukirjeldusauhinna. Seejärel kirjutas mees selle põhjal valmis 350-leheküljelise raamatu, mis ilmus 2004 ning oli samuti edukas.


Telesarja “Generation Kill” vändati üheksa kuud mitmes Aafrika riigis ning kaasa lõid mitmed neistsamadest meestest, kes 2003. aastal osalesid mitte lavastatud, vaid reaalsetes lahingutes.


Telesarja produtsent David Simon: “See ei ole ilukirjanduslik lugu, kuid see ei ole ka dokumentaalfilm.” Kõik tegelased ja sündmused on reaalsed, aga mitmest võib olla kokku pandud üks või siis on mingit väljaütlemist lihtsustatud ja kohendatud. Seega, nagu ütleb Simon “It’s true, but it’s not true.” Näha saab tõde, aga mitte päris tõde.


Võib uskuda, et HBO kanal tahab saavutada uue sarjaga samasugust edu, nagu saatis nende Teise maailmasõja ainelist sarja “Band of Brothers”. Too seriaal, mida ka Eesti telekanalid on näidanud, käsitleb samuti ühe konkreetse armeeüksuse sõjateekonda, ainult et aastatel 1944–1945 Lääne-Euroopas. “Generation Kill” võib vedamise korral kujuneda vähemalt samasuguseks klassikaks ja hitiks, sest kõik sündmused ja tegelased on märgatavalt nüüdisaegsemad.


Samas võtab HBO endale omajagu riski, sest Iraak ei ole hetkel USAs üldse mingi popp teema. Juhtivad USA telekanalid on Iraagis toimuva kajastamist uudistes just tänavu oluliselt kokku tõmmanud ning mitmetel neist ei ole enam Bagdadis alalisi korrespondente.


Iraagi-ainelist telesarja on USAs ka varem proovitud. 2005. aastal ekraanile tulnud “Over There” näitas USA armee igapäevaelu, kuid osutus üsna ebapopulaarseks ja lõpetati kiiresti. Publikut on selgelt tabanud teatud Iraagi-tüdimus, eriti arvestades, et positiivseid sõnumeid tuleb sealtkandist napilt.
“Generation Kill”

Raamat (2004)


Autor Evan Wright, 350 lk. Räägib USA merejalaväe 1. luurepataljoni sõjateest esimesel kuuel Iraagi sõja nädalal, põhiliselt kuue sõdurist peategelase kaudu.

Telesari (2008)


Tootja Ameerika HBO kanal, produtsent David Simon, stsenaarium Simon ja Ed Burns. Põhineb Wrighti raamatul, Wright ise osales konsultandina. Seitse tunnipikkust osa, mis filmiti Aafrikas. Esilinastub USAs 13. juulil 2008.