Sõda teatrilaval

Täna õhtul esietendub Rakvere teatris Merle Karusoo dokumentaalprojekt “Misjonärid,” mis põhineb Afganistani sõjas käinud sõdurite mälestustel.

Lavastust mängitakse vaid märtsis ja aprillis, seda saab näha ka Tartus, Tallinnas ning Kohtla-Järvel. Sõdureid on intervjueerinud Katrin Saukas ning Märt Meos, loo on kokku kirjutanud Merle Karusoo, kes enne esietendust nõustus vastama ühele küsimusele.

Kui palju on üldse kõrvalseisjal, kes pole sõjas käinud, võimalik sellest aru saada, mis toimus?

Sõjast pole üldse võimalik aru saada, eriti võõrast sõjast. Mitmed mehed, kes osalesid Afganistani sõjas, ei tea tänapäevani, mis sõda seal üldse käis. Alul neile lihtsalt ei öeldud rohkemat, kui internatsionaalne kohustus, kommunistliku režiimi kaitsmine, hiljem ei tahtnud nad sellega enam tegeleda. Ja kas meie teame, mis toimub praegu Iraagis? Sõda olevat kestnud ainult 43 päeva, aga ohvreid ja kulusid loetakse tänini? Nõukogude Liitu kutsus Afganistani appi viimasena Amin, ja tema oli esimene, kelle eriväeosad tapsid. Praegu paluvat Eesti mehi jätkuvalt appi ka enam-vähem ametlik rahvaesindaja. Ma ei näe mingit olemuslikku vahet.

Sõda teeb mehest mõrtsuka. Sõda paneb vihkama seda, keda peab tapma. Afganistani sõda ei ole paljude meeste jaoks tänini lõppenud. See on põhiline, mida olen õppinud Afganistanis sõdinud meestelt.

"Misjonäride" kangelased on poisikesed, kes mäletavad indiaanipealike kõnesid raamatust "Mata mu süda Wounded Knees". Need teemad on kokku saanud tänu ühe prototüübi poisipõlve päevikule.

Tahaksin misjonäride nimel tänada kõiki Afganistanis sõdinud mehi, kes usaldasid meile oma arvamused, mälestused ja mälupildid. Tahaksin avaldada kaastunnet hukkunud eesti poiste lähedastele. Tahaksin öelda valitsusele - ärge pikendage meie meeste missiooni Iraagis!