Aare Viirmaa matused Vallo Kruuser / Eesti Ekspress
2009. aasta 3. mai kell kaheksa õhtul. Vennad Viirmaad, kaks läiklevat peanuppu, rivis Estcoy-8 liivakarva laigulises kolonnis. Ees ootab Afganistani ohtlikeim sõjatanner - Helmandi provints. 24aastane Aare ja aasta vanem Jüri on kogult sarnased, näo poolest on Aare rohkem emasse, Jüri isasse. Kiilas pea on sõjameeste mall, Aare ütles juba kooli ajal isale: "Vaata minu kiilakat nagu peeglit!". Üks erinevus vendadel siiski oli: sõjakogemus. Jüri oli juba käinud mitmetel missioonidel – Bosnias, Kosovos ja Iraagis. Aarel on seljataga vaid napp neli kuud väljaõpet. Tegelikult oleks võinud ta sellest satsist üldse maha jääda, kui üks poiss poleks loobunud. Pärnu linnas on see aga ühe tüdruku võit. Ta räägib kõigile, et „minu kavaler siiski ei läinud sõtta!" Klassiõed Pärnu - Jaagupist manitsevad Aaret samuti, et äkki saad haavata või midagi -, Aare annab turmtuld: “Minuga küll ei juhtu!” Aasta ja neli kuud hiljem kaebleb Pärnu – Jaagupi kalmistul üksik trompet. Mõni noot kriibib kõrva. Kõikjal vedeleb värskest hauast välja kaevatud juurikaid nagu oleks ka siin miski plahvatanud. Perekond Viirmaal tuleb teist korda samas kohas lahtikaevatud maa juures olla.
« Avalehele 67 Kommentaari