Sõdurikalmude saladused
Lembit Heinmaa nägi oma vanemat venda Hugot viimast korda elusana, kui see 1944 veebruaris pärast venelaste purustamist Meerapalu all paariks tunniks koju Kastresse põikas.
1942. aastal Eesti leegioni mobiliseeritud Hugo teenis siis jaoülemana Harald Riipalu pataljonis.
Kui Hugo äraminekul sinelit selga tõmbas, tegi isa juttu: “Nüüd on venelane Peipsi ääres, kas pole mõistlik sõdimine jätta? Püsi kodus, meil Kastres on suured metsad, peidame su ära.”
Aga Hugo keeldus sõnadega, mis kõigile meelde jäid: “Ei, kommunism peab hävima!”
Varsti tuli koju saksakeelne kiri, et Hugo Heinmaa on langenud idarindel Krivasoos, 8. märtsil 1944.
Surmateade oli käes, aga matmispaik polnud teada. Ema käis kui poolsegane ringi. Kui pere septembris 1944 sõjapaost naasis, oli Emajõe lähistel laipu ridamisi põldude peal. Ema võttis neilt palakad pealt ja uuris nägusid.
“Miks sa seda teed?” küsis isa.
“Ma vaatan, et järsku on Hugo,” vastas ema.
Sügaval stagnaajal rääkis keegi, et tema näinud Hugo risti Peeterristi kiriku müüri kõrval. Kirik oli selleks ajaks maha lõhutud ja sinna asfalttee tehtud.
Saksamaa ei vasta
Mitukümmend aastat hiljem, 2000. aastal helistas Lembit Heinmaale Kastrest pärit Narva pataljoni veteran Kaljo Jakobsoo: “Hugo haud on leitud!”
Jakobsool oli Saksa sõjahaudade hooldeliidu teenistuses töötavalt Ville Drevingult saadud nimekiri, kus seisis, et Hugo Heinmaa maised jäänused maeti Narva lähedale Utriasse sõdurite kalmistule.
Dreving kaevas Utrias lahti 340 hauda, pani säilmed kotti ja saatis hoidlasse ümbermatmist ootama. Sõduritel kaasas olnud žetoonid läksid Saksamaale tuvastamisele.
Lembit Heinmaa: “Mind võttis see teade tummaks. Olin siis veendunud, et pean venna kätte saama. Hugo oli ema hinges ja soovisin, et vend saaks Võnnu surnuaiale ema kõrvale magama.”
Dreving soovitas asja ajada Saksamaa kaudu. Ta kirjutas Heinmaale: “Säilmete kättesaamine on tükk paberimajandust ja bürokraatiat, nii et see asi võib Teile üsna keeruliseks minna.”
Lembit Heinmaa: “Hugo oli eestlane, langes Eesti pinnal, Eesti eest võideldes, miks peab sakslaste käest küsima õigust matta teda kodukalmistule?!”
Vastus kõlab: sellepärast, et Eesti ja Saksa riik sõlmisid 1995. aastal vastava lepingu.
Heinmaale turgatas pähe, et Hugo säilmeid peaks olema lihtne tuvastada. Nimelt oli väike must koer nimega Poiss, kes Hugot väga hoidis, ükskord suurest rõõmust üles hüpanud ja Hugol esihambast poole ära löönud.
19. oktoobril 2000 läks Saksamaale kiri: “Sehr geehrte Herren! Ich wende mich mit einer grossen Bitte an Sie. Mein Bruder Hugo…” Ühesõnaga, Heinmaa palus luba oma vend perekonna platsile matta.
Saksa sõjahaudade hooldeliit saatis Heinmaale vastuseks kolm kirja, aga need sisaldasid vaid ülevaateid ühingu tööst ja pangarekvisiite.
“Ihrer Geld wird dringend gebraucht!” Teie raha vajatakse hädasti, et rajada viis suurt Saksa sõjasurnuaeda idas, seisis ühes kirjas. “Korpowo und Nowgorod in Russland sowie Chrakow, Kiew und Sevastopol-Gontscharnoje in der Ukraine.”
Lembit Heinmaa lõi käega. “Olen nüüd vaadanud mahajäetud haudu ja mõtlen, et parem, kui venna nimi saab koos teistega graniiti raiutud, seisab igavesti.”
Nimekirja oodates
Sõjahaudade otsimist jätkav Ville Dreving oletab, et Heinmaa kiri jäi vastuseta, sest tema venda siiski ei suudetud tuvastada. “Ehkki mina olen 100 protsenti kindel, et Hugo Heinmaa sai Utriast välja kaevatud.”
Üleskaevatud leegionäride luud on tänaseks sängitatud Narva sõdurikalmistule, eestlased paiknevad sakslastest eraldi.
Kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn ütleb, et suuremad tööd Saksa sõdurihaudadega on Eestis tänaseks tehtud, valupunkt on aga tuvastatud sõdurite nimede avalikustamine. See on takerdunud sakslaste lubaduse pärast. “Saksa pool on lubanud, meie aga tunneme end seni mittepädevatena.”
Andmeid oletavalt mitme tuhande Saksa armees võideldes langenud ja žetoonide järgi tuvastatud eestlaste kohta ei ripu internetis ega neid pole ilmunud üheski ajalehes.
Anton Pärn: “Sakslased on delikaatses olukorras, mitteametlikke andmeid nad ei anna, kontrollivad mitmeid kordi üle. Kergelt antud vekslid võivad põhjustada tragöödiaid.”
Kui nimekiri ükskord ilmub, on omastel võimalik säilmed Narvast kätte saada ja kodukalmistule matta, lubab Pärn.
Kõne läheb Kasselisse, Saksa sõjahaudade hooldeliidu peakorterisse:
“I'm a journalist from Estonia!”
“What is Estonia?” küsib naishääl vastu. Kõne suundub pressiesindajale Fritz Kirschmeierile, kes kuulab Heinmaade loo ära ja ütleb: “See on väga raske küsimus. Aga kas vennal on koht, kuhu säilmed matta? Miks ta tahab neid kodukalmistule matta?”
Kirschmeier veenab, et sõdurikalmistu pole kehv paik, tema sõnade tagant aga aimub veel üks aspekt selles loos: sakslaste süütunne sõja pärast ja soov Kolmanda Reichi eest langenute austamisel võimalikul väikese tähelepanuga piirduda.
