Ain Kaljurand. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Meie äri on pidevalt vaadeldud kui mingit toru - mingi kauba vool käib siit läbi, kas lääne või ida poole. Tõsi, see on valdkond, mida me kindlasti ei unusta. Kuid me oleme üha enam oma tegevuses orienteeritud  sellele, et luua keskkond, kus siia veetud kaubale loodaks mingi lisaväärtus, märgib Kaljurand sissejuhatuseks. 

See selline tore unistus. Kas saate juba praegu öelda, et näiteks Muugale on tekkinud uusi ettevõtmisi, kus mujalt tulnud kaubale antakse tõepoolest märkimisväärne lisaväärtus?

Kahjuks ei saa ma praegu raporteerida, et meil on täiendavalt see või teine uus ettevõte.

Aga samas võin näiteks tuua nn ümberpakendamise temaatika ettevõttes nimega Tridens. 

Tridens?

Neil on Muugal hulgiladu, kuhu meie konteinerterminali kaudu tuleb põhiliselt alkohol, nemad lisavad seal sihtkohariigikeelsed etiketid, sealsed maksumärgid jne põhiliselt Vene, Ukraina Valgevene turu jaoks.

Teine temaatika on pakendada Venemaalt tulevat väetist väiksematesse pakenditesse.  Lihtsalt öeldes pakitakse väetis  nn bigbagi, see omakorda konteinerisse, mis viikase lõpuks päris lõpptarbija juurde koju kätte, olgu see Hiinas või kus iganes.  Ühesõnaga, mida rohkem suudad oma terminalides kaubale erinevaid nüansse juurde anda, seda huvitavam sa kauba omanikele oled.

Selge see. Viimasel ajal on aktuaalne ka kütuste segamine... Vahel, tõsi, on kriitiliselt osutatud, et meil siin segatakse kokku sodi, mida saab tarnida vaid nn kolmanda maailma riikidesse.

See on see Alexela temaatika. Olen mitmeid kordi öelnud, et kui maailmas on turgusid, kus keskkonna- ja kvaliteedinõuded kütustele on just sellised nagu nad on ja meie ettevõtjad suudavad säärase tarbija soove täita, siis ütlen, et meil on meil väga tublid inimesed, kes selle turu üles leidnud.

Aga ohtlikud ained, keskkonnahoid...

See on siiski ennekõike selle riigi probleem, mitte meie tegijate oma. Kui turg tahab, siis on see ju suurepärane. Me ei saa kogu maailma riikide eest otsuseid teha.  Kui nad nõuavad teistsugust kvaliteeti, küllap segataks neile siis ka vastav segu.

Ütlesid, et ei saa veel raporteerida Muugal käivitunud uutest tehastest, mis kaubale lisaväärtust loovad, ent on Tallinna Sadam omalt poolt teinud piisavalt, et nad tuleksid? 

Oleme viimase 3-4 aasta jooksul soetanud territooriume nii Muugal kui Paldiskis. Oleme tegelnud nende planeerimisega. Oleme sinna teatud osas välja ehitanud kommunikatsioone, ühendusteid.  Oleme loonud keskkonda. Et  just nimelt meelitada siia neid, kes tahaksid kaubale anda lisaväärtust.  Meil on selleks vabad ressursid, hea infrastruktuur ...  Need asjad ettevõtmised hakkavad varem või hiljem vilja kandma, olen veendunud. Loodan väga, et 2011. aastal saame me ikkagi eurost rääkida, see omakorda annab tõuke välisinvesteeringuteks. Meie valmidus saab selleks ajaks olema väga hea. Jätkame ka sel aastal investeeringuid muuga tööstuspargi ja sadamaala ühendamiseks. Alustame viadukti rajamisega, mis 2011 saab valmis.

Tööstuspargist on palju räägitud. Sellest peaks saama ju see mootor, mis sadama arengut uue hooga vedama hakkab. On teil olemas mõned eellepingud, firmadega, kes päris kindlalt sel tegutsema asuvad?

Meil on allkirjastamisel kaks eellepingut, millest tõenäoliselt paari kuu võibolla kiireminigi saab üks ametlikuks (ses mõttes et sõlmitakse hoonestusõiguse leping)

Ja need on... Usun, et see pole enam suur saladus.

Ühe puhul on tegu väetise granuleerimisega. Kusjuures see pole DBTga ega selle omanikeringiga, kes seni Eestis põhiliselt väetisetransiidiga on tegelenud. 

Ja see teine projekt, mille suhtes on eelleping olemas?

LPG ehk vedelgaasi terminal. Jõelähtme vallas on praegu käsil nii detailplaneering ja keskkonnamõju hindamine. 

Olen kuulnud. Kas mitte Jüri Mõis ei ole selle projekti  üks vedajaid?

Jah, on küll.

Täpsustan. Tegu on gaasiga, mis tekkib nö naftatööstusest. Ehk siis on kaup, mis liigub Venemaalt läände.

Kui väga lihtsalt öelda, siis on see gaas, mida me täna oleme harjunud tarbima balloonides. 

Kui kindlalt võib siiski öelda, et säärane terminal Muugale kerkib?

Hindan seda väga perspektiivseks projektiks. 

Ajakirjanduse palju räägitud LNG-st ehk siis veeldatud gaasi terminalist. See teenindaks Mujalt väga madalatel temperatuuridel vedelaks tehtud Alžeeriast maagaasi, mis muuhulgas oleks alternatiiviks Venemaalt torupidi tulevale maagaasile. Sellest räägiti ju kui strateegiliselt olulisest projektist. Mis sellest on saanud?  

See on väga põhimõtteline küsimus, mis vajab lahendamist/otsustamist erinevate valitsuste ja riikide vahel. Selline terminal saab tulla piirkonda, kus tarbijaid  on rohkem, kui seda on Eesti oma väheste tarbijatega.

Tegelikult on mõistlik sellise terminali rajamine juhul, kui sellesse oleks kaasatud kõik kolm Balti riiki ja ka Soome. Selleks omakorda oleks vaja nende riikide vahelist kokkulepet.

Aga seda lepet pole.

Kõik riigid on mingil määral tegelenud, mõni on omadega kaugemal, teine on vähem teinud. Otsustavaks on lõpuks ikkagi see, kas Eesti ja Soome vahele toruühendus tekib või mitte. 

Te ise, mulle tundub, ei pea seda hetkel eriti perspektiivikaks?

No ta on pisut küsitav, sest siin on väga paljude osapooltega saavutada konsensus. Balti riikide energiaalasest koostööst on ilmselge näide kogu tuumajaam projekt, mis ei laabunud kuidagi. Väga keeruline. 

Söest pisut. Muugal on söeterminal, kuhu Sadam on paigutanud märkimisväärselt raha. Töötab olude sunnil kolmandikvõimsusega. Raivo Varega sai arutatud, et ehk oleks mõistlik koondada kõik me praegu erinevates terminalides toimetavad söefirmad ühte kohta.  Koormaks seda terminali täiega ja samas vabastaks söe alt vabanevad sadamaalad teisteks ettevõtmisteks.

Väga loogiline mõte. Ressursi otstarbeka kasutamise seisukohalt oleks tõepoolest loogiline teha nii, nagu sa praegu kirjeldasid. Kuid oleks see siis nii lihtne. Süsi, mis täna liigub meil läbi kolme terminali (Petromaks, Stivis ja Söeterminal ) on erinevate omanike süsi.  Need kolm konkureerivad omavahel turgudel, kuhu see süsi lõpuks läheb. Sellest tulenevalt on omavahelised kokkulepped väga rasked sündima. 

Ok, aga kas söeterminali omanik (Vene firma Kuzbassrazresugoli söe vahendaja Krutrade)  suudab ületada praegu pigem poliitilised takistused ning vedada Muugale piisavalt sütt? 

Tõesti, Krutrade, söeterminali peremees, on tänase seisuga sunnitud kasutama muid kanaleid, mis, selge see, pole nii efektiivsed. Oleme ausad, nad on kasutanud Läti sadamaid, Riia sadamat.  Kui Muugal on spetsiaalselt söekäitlemiseks ehitatud ja modernne, siis Riia seda kahtlemata pole.  

Ütleme nii, päeva lõpuks, olen kindel, on võidumehed just nimelt spetsiaalterminalid, kus kogu tehnoloogia on üles ehitatud konkreetse kaubagrupi käitlemiseks.  Millega saavutatakse võimalikult optimeeritud kulud. Meie terminal on ilmselgelt perspektiivne. On vaid aja küsimus, mil see taas suurematel pööretel käima läheb.

Aga võimalik on, et Muuga jääb nn varuterminaliks, kuhu saabub süsi vaid sel puhul, kui mujalt enam tõesti ei saa. Ka sellest võimalikust perspektiivist rääkisime me Raivo Varega..

Muidugi on olemas põhjuseid (poliitilisi), mis pole majanduslikud, mille tõttu ei liigu süsi Muugale nii nagu võiks. Eks me peame võtma aega. Meil on loota sellele, et meil on suurepärane infra ja ütleks et homse päeva tasemel terminal. Kui keegi peaks tulevikus olema surmale määratud, siis, usun, on selleks need vanemad terminalid.  Pluss , mis on oluline, me oleme võimelised teenindama Balti mere suurimaid laevu.  Meil on juba täna käinud sees laevu, mis tulevad Ust-Luugast. On seal täis laaditud vaid osaliselt, sest rohkem sealsed olud ei võimalda, ning siin pannakse laev päris täis.

Ka masuudi puhul on räägitud, et sealt, Ust-Luugast tuuakse väiksemate tankeritega...

Masuudi puhul võiks olla tõenäoline, et 30-50 000 tankeritega tuuakse Ust-Luugast siia ja siin korjatakse see 150 000 tonnistesse partiidesse ja saadetakse juba kaugematesse kauba sihtkohariikidesse. Meil on infra ja võimalused selliseks skeemiks täitsa olemas.

Aga on mõni kaubagrupp, mida praegu meie sadamatest vähe läbi liigub, kuid mis võiks olla?

Üleilmse turuolukorra tõttu on päris õnnetusse seisu jäänud metallide käitlemine.  Mingis osas on alles vanametall. Alumiinium, mis on aastaid olnud meie nn baasproduktiks, millega me oleme aastaid tegelenud - selle turg on kogu maailmas kriisi tõttu kokku kukkunud. Aga olude paranemisel oleks seal potentsiaal, kus me võiksime oma seisu parandad. Mustad metallid....

...aga vili, mille pärast , kui ma õigesti mäletan, omal ajal Muuga sadam rajati?

Viljaga tegelemine on mingis mõttes kui malemäng.  Meie nö piirkonnas on kolm suurt viljaeksportööri - Venemaa, Ukraina ja Kasahstan. Vene põhilised kasvatuspiirkonnad on lõuna pool. Samuti Ukraina ja Kasahstan.  Lõuna pool on suurim ekspordikanal Must meri. Arusaadavalt kõik kolm esmaeelistusega veavad sealt kaudu vilja välja. Vaid juhul, kui kõigis kolmes oleks väga võimas saak ja Musta mere sadamad lähevad, siis ehk alternatiivina kasutataks meid. Teiseks - sõltub, kus need turud asuvad. Meie eelis tuleks välja siis, kui sihtkohad oleks kaugemad turud. Et oleks otstarbekas vedada väga suurte laevadega. Mustast merest saab vedada maksimum 30 000 tonniste laevadega. Siit 150 000 tonnistega.  Näiteks võiks see olla Brasiilia, kes seni on elanud põhiliselt Argentiina vilja peal. See aasta oli Argentiinas kehvem aasta. ...  Selles äris mängib väga suurt rolli ilmataat.

Selle teadmisega on pikki perspektiive raske teha... kriips peale? 

Ma mõtlen, et huvitavam teema oleks viljareservide hoiustamine. Näiteks on Venemaal minu teada varutud 9 miljonit tonni vilja riigireservi. Seda tuleb kusagil hoida. Miks ei võiks osa sellest siis meil hoida?

Ma ei kujuta küll ette, kuidas nad suudaksid hoida vaenulikus väikeriigis oma viljareservi.

Nojah. Eks see ole üks nüanss. Üks paljudest, millega meil tuleb päev-päeva järel tegeleda.