Sofja Derjugina esimene intervjuu Eesti Ekspressile
Sofja Derjuginat on raske kätte saada. Meilidele ta alguses ei vasta. Tema telefoninumbrit ei väljasta Keskerakonna volikogu fraktsioon ega erakonna peastaap. Juhuslikult vastab Sofja ühel varahommikul oma ema mobiiltelefonilt. Ta räägib vene keeles ja ütleb kohe: “Kui teil on mingid küsimused, pange palun meili, ma püüan neile vastata.”
Jaa, ma saatsin küsimusi, kuid vastuseid ei ole.
Jah, mul on meilidega mingi probleem.
Võib-olla on meil kergem rääkida?
Ei, ma tõlgin vastused eesti keelde. Mul on kergem kirjalikult, sest mul ei ole kogemusi intervjuude andmisel.
Jah, aga...
Te võite siis midagi üle küsida, ja ma vastan veel teile.
Suvel tahtsid Ekspressi praktikandid sinuga lugu teha. Aga siis ei tulnud midagi välja?
Ma selgitasin neile oma positsiooni, aga nad ei mõistnud mind üldse ja ma otsustasin, et seda jutuajamist pole vaja laiali laotada.
Sinu ema on koduperenaine?
Jah.
Isa insener?
Jah.
Sa kogusid valimistel väga palju hääli. Kes sind valisid? Jutud käivad, et Lasnamäe gümnaasiumi õpilaste vanemad ja õpetajad.
Jah.
Hääli oli rohkem kui vanadel poliitikutel.
No jah, jah, jah. Kukkus nii välja, jah. Suur töö oli, kuidas siis muidu.
Kes sind aitas? Edgar Savisaar või mõni reklaamiagentuur?
(vaikus) Noo, muidugi aidati. Palju tuttavaid, ja kõike ju ka ei räägi…
Kas oled seotud Edgariga?
Mh... (kukub itsitama).
Kas olite suvel koos Nice’is?
(Vaikus neli sekundit.) Ma üldjuhul palju sõidan, palju kohtun, see tähendab..(naerab) Et…
Pärast Edgari lahutust räägitakse, et teda ümbritsevad noored naised ja üks oled just sina.
Ahah. (Itsitab ja jätkab naeruga võideldes.) Ma olen ka kuulnud, ma olen ka seda kuulnud (itsitab edasi).
Kas teie vahel on midagi või ei ole?
(Küsimus ajab Sofja kohutavalt naerma.) Eks igaüks otsib oma õnne. Kes kuidas… ei tea. Ma olen ka kuulnud palju kuulujutte. Igasuguseid naljakaid jutte.
Kas ta on palunud sinu kätt?
No see on … (Vaikus. Järgneb lõbus itsitus) ...naljakas küsimus (muudkui naerab).
Suvel kirjutasid ajalehed, et hakkate abielluma.
Mul on raske selgitada, kuidas tehakse uudiseid Eestis.
On see tõsi või ei ole?
Nu… (vaikus). Kirsti, mis küsimusi te esitate mulle… Teate, pange mulle kõik meili ja ma kõigele vastan.
Kas Savisaar kinkis sulle hiljuti sõrmuse?
(Itsitab nõrkemiseni.) Ei tea, ei tea, ei tea… Ma ka imestan, kuidas info transformeerub…
Kas te siis olite koos Nice’is ja Kreekas?
(ohates) Ei, ei.
Aga öeldi, et Kreekas käisid Edgar Savisaar, protokolliosakonna juhataja Heili Luik ja sina.
Jaa, ka mulle öeldi seda. Mul olid sellel ajal omad asjad. (Väidab, et juhuslikult oli ka tema sel ajal välismaal.)
On sul siis oma boyfriend?
Naverna on. (Kordab seda kolm korda.) No kui öeldakse, et olen ilus tüdruk, kuidas siis ilusal tüdrukul pole… Muidugi on.
Kas te pildile koos ei tahaks tulla? Sul on võimalus lõpetada need kuulujutud enda ja Savisaare kohta
Ei, ei taha.
Et piisab ühest kuulsusest perekonnas?
Jah.
Aga miks on tekkinud sinust jutud kui Savisaare pruudist?
Me istusime koos volikogus, sellest.
Kas need jutud meeldivad sulle, et oled seotud Savisaarega?
(Pikk vaikus.) Ma ei saa sellele täpselt vastata.
Kuidas sa temasse suhtud?
Ta on linnapea, ma valisin teda. Suhtun temasse väga hästi, suurt linna saab just temasugune inimene hoida. Austan teda. Ja nagu öeldakse tema kohta, et ta on jumal, midagi siis nii vist…
Aga võib-olla ikkagi oled just sina Savisaare uus pruut?
No ei tea. Mina seda hetkel ei tea.
Aga see on võimalik?
Mina sellest midagi ei tea.
Aga sõrmus, Savisaar kinkis?
(Vaikus. Sofja otsib sõnu, kuid ei suuda midagi öelda.)
Savisaar toob sind õhtuti koju. Kuidas majanaabrid sellesse suhtuvad?
Nad on viisakad inimesed, midagi ei ütle.
Kuidas on juhtunud, et just Savisaar sind õhtuti sõidutab?
Me oleme ikkagi ühes fraktsioonis volikogus! Me töötame koos. Vaja on koos otsuseid teha.
Sul endal juhilube pole?
Ei, et rahvale lähemal olla, sõidan ühistranspordiga! (Naerab.)
Sa elad koos vanematega?
Jah, need on perekondlikud asjad, ma ei taha sellest… Enne elasin Mustamäel.
Teen Sofjale ettepaneku kokku saada. Ta pole nõus. Kirjutan talle, venekeelne vastus tuleb laupäeva öösel kell 1.26.
Lepime kokku, et tulen teisipäeval kell 14 volikogusse, mil Sofjal on kodanike vastuvõtt.
Sofja on nõus, kuid enne peaksin end registreerima. Selleks antakse mulle volikogust mobiiltelefoni number. Nädala jooksul ei vasta numbril keegi, telefon ainult kutsub.
Sofja jätab kodanike vastuvõtu ära, telefoni ei võta. Teatab meilitsi, et tal on väga kiire päev, ta ei jõua. Öösel saadab foto endast ja oma parimast sõbrast Max Kaurist.
