08.02.2007, 00:00
Sõja vallapäästmise hoogtöö
USA-l näikse olevat kibe tahtmine sõdida Iraaniga. Usutava põhjuse otsimine on alanud.
VALMIS MÄRTRISURMAKS: Teheran 2002. Iraanlased on Iraagist kätte saanud kunagiste sõjavangide säilmed. Nende matmine toimub pea peale pööratud USA lipu all, millele on kirjutatud Ameerika-vastased loosungid. Iraani-Iraagi sõjas 1980–88 kaotasid iraanlased miljon meest. Tollases sõjas toetas Iraaki Ameerika. Iraanlased pole seda unustanud. AFP
Ladinakeelne mõiste casus belli tähendab
otsetõlkes “sõja põhjus”, kasutatakse seda aga
siiski tähenduses “sõja ettekääne”. Need, kes
jälgivad Ameerika Ühendriikide läbikäimist Iraaniga, et
registreerida õigeaegselt kõik vihjed Washingtoni rünnakust
Teherani vastu, panid tähele kummalist juhtumit 20. jaanuaril Karbalas.
Tundub, et casus belli on leitud.
Karbala kohta üks oluline fakt: see linn on šiiitidele püha – seal sai kunagi surma prohvet Muhamedi lapselaps, märter Hussain, kellest šiia usulahk alguse saab. Karbalas toimuvad igal aastal šiiitide protsessioonid ning sellel linnal on loomulikult suur tähendus mitte ainult Iraagis elavatele usuvendadele, vaid ka Iraani šiiitidele.
Karbala kohta üks oluline fakt: see linn on šiiitidele püha – seal sai kunagi surma prohvet Muhamedi lapselaps, märter Hussain, kellest šiia usulahk alguse saab. Karbalas toimuvad igal aastal šiiitide protsessioonid ning sellel linnal on loomulikult suur tähendus mitte ainult Iraagis elavatele usuvendadele, vaid ka Iraani šiiitidele.
Terminaatorite
rünnak
Nüüd vahejuhtumist endast. 20. jaanuaril toimus Karbalas töine kohtumine provintsivõimude ning Ühendriikide armee esindajate vahel. Teemaks julgeoleku tagamine Karbalas eelseisvate pühade ajal, mille käigus oodati linna saabuvat tohutut hulka palverändureid. Kohtumine toimus provintsivõimude hästi valvatud tugipunktis. Vahiteenistuses olid kohalikud mehed. Kohtumise ajal tuiskas väravasse USA mundrites sõdurite rühm, puha ingliskeelsed mehed, soomustatud maasturitel, mida nad juhtisid nii, nagu seda teevad Iraagis teenivad Lääne sõdurid (see tähendab kihutades, et olla tee ääres passivate võimalike varitsejate laskeulatuses võimalikult lühikest aega). Tunnimehed lasksid nad kõhklematult sisse, sest kõik tunnused viitasid ameeriklastele. Mida saabunud mehed siiski ei olnud: niipea, kui nad laagri väravast sisse pääsesid, kukkusid nad kõigist kaasas olnud relvadest kõmmutama.
Kohalolnute kinnitusel polnud see tegevus valimatu; rünnak oli sihitud eranditult kohal viibinud Ameerika sõjaväelaste pihta. Tulevahetus kestis 20 minutit, ameeriklaste kaotused kolm haavatut, viis tapetut, kusjuures vaid üks neist sai surma lahingus – ülejäänud viidi käeraudades minema ning nende surnukehad leiti juba hiljem tee ääres. Iraagis olevate koalitsioonivägede koosseisul on nüüd üks peavalu juures: tuleb muutuda valvsaks ka nende konvoide puhul, kes näevad välja ning käituvad nagu omad. Tulevahetused liitlaste endi vahel muutuvad vägagi tõenäoliseks.
Selliseid rünnakuid pole Iraagis varem korraldatud. Operatsioon polnud mitte ainult väga jultunud, see oli ka märkimisväärse asjatundlikkusega korraldatud ning oskuslikult teostatud. Siit saigi alguse kahtlus, et rünnaku korraldajad pole tavalised Iraagi sissid, vaid keegi teine. Näiteks Iraani vabariikliku kaardiväe diversandid. CNNi nädalapäevad hiljem ilmunud uudises kinnitati, et Pentagon uurib juhtumi seost Iraaniga. Seda riiki süüdistatakse juba varasematest aegadest relvade ning varustuse andmises Iraagis tegutsevatele sissidele. Ent otsene kallaletung ja mõrv on uus tase.
Nüüd vahejuhtumist endast. 20. jaanuaril toimus Karbalas töine kohtumine provintsivõimude ning Ühendriikide armee esindajate vahel. Teemaks julgeoleku tagamine Karbalas eelseisvate pühade ajal, mille käigus oodati linna saabuvat tohutut hulka palverändureid. Kohtumine toimus provintsivõimude hästi valvatud tugipunktis. Vahiteenistuses olid kohalikud mehed. Kohtumise ajal tuiskas väravasse USA mundrites sõdurite rühm, puha ingliskeelsed mehed, soomustatud maasturitel, mida nad juhtisid nii, nagu seda teevad Iraagis teenivad Lääne sõdurid (see tähendab kihutades, et olla tee ääres passivate võimalike varitsejate laskeulatuses võimalikult lühikest aega). Tunnimehed lasksid nad kõhklematult sisse, sest kõik tunnused viitasid ameeriklastele. Mida saabunud mehed siiski ei olnud: niipea, kui nad laagri väravast sisse pääsesid, kukkusid nad kõigist kaasas olnud relvadest kõmmutama.
Kohalolnute kinnitusel polnud see tegevus valimatu; rünnak oli sihitud eranditult kohal viibinud Ameerika sõjaväelaste pihta. Tulevahetus kestis 20 minutit, ameeriklaste kaotused kolm haavatut, viis tapetut, kusjuures vaid üks neist sai surma lahingus – ülejäänud viidi käeraudades minema ning nende surnukehad leiti juba hiljem tee ääres. Iraagis olevate koalitsioonivägede koosseisul on nüüd üks peavalu juures: tuleb muutuda valvsaks ka nende konvoide puhul, kes näevad välja ning käituvad nagu omad. Tulevahetused liitlaste endi vahel muutuvad vägagi tõenäoliseks.
Selliseid rünnakuid pole Iraagis varem korraldatud. Operatsioon polnud mitte ainult väga jultunud, see oli ka märkimisväärse asjatundlikkusega korraldatud ning oskuslikult teostatud. Siit saigi alguse kahtlus, et rünnaku korraldajad pole tavalised Iraagi sissid, vaid keegi teine. Näiteks Iraani vabariikliku kaardiväe diversandid. CNNi nädalapäevad hiljem ilmunud uudises kinnitati, et Pentagon uurib juhtumi seost Iraaniga. Seda riiki süüdistatakse juba varasematest aegadest relvade ning varustuse andmises Iraagis tegutsevatele sissidele. Ent otsene kallaletung ja mõrv on uus tase.
Sädemest süttib sõda
Ühendriikide valitsusel tekib võimalus kodupublikule hüüda “iraanlased tapavad meie poisse!”. Ka demokraadid, kes kardavad USA presidendi süvenevat sõjakust, soovides Ühendriikide vägede kiiremat kojutoomist, ei saaks sellise süüdistuse kõlades käituda ebapatriootlikult.
Karbalas hukkunud ameeriklased olid pealegi musterpoisid. Neid meenutanud inimesed rõhutavad meeste osavõtlikkust ja hoolivust: kõik viis olid silmapaistvad või lausa tippsportlased – üks neist kuulus USA rahv uslikku kelguvõistkonda. Selliste meeste tapmine on alatuse tipp, eriti kui need mehed olid Karbalas selleks, et tagada eelseisva šiia usupüha julgeolek. Teema õigel esitamisel tabab Ühendriikide avalikkust sügav nördimuspuhang. Casus belli oleks olemas.
Ameerika ajaloos on varasematel aegadel sääraseid juhtumeid kasutatud sõja vallapäästmiseks.
Esimesest alustades: Hispaania-Ameerika sõda algas sellest, et Ühendriikide sõjalaev Maine lendas 1898. aastal saladuslikel asjaoludel Havanna sadamas õhku. Ühendriikide kollane ajakirjandus süüdistas juhtumis Hispaaniat, avaldades lausa võltsitud telegrammi, mis tõestas Hispaania valitsuse seotust sõjalaeva õhkulendamisega (üks ägedamaid suleseppasid oli Joseph Pulitzer, sama mees, kellenimelist preemiat saavad praegu Ühendriikide tublimad ajakirjanikud aasta jooksul avaldatud eriti tublide artiklite eest).
USA astumist Esimesse maailmasõtta seostatakse reisilaeva Lusitania hukkumisega 1915. aastal. Selle laevahuku puhul pole kahtlust, et õnnetuse põhjustas Saksa allveelaeva rünnak, kuid ometigi on juhtumis mõndagi segast. USA hoidis tollal ametlikult neutraalsust ega tohtinuks ühelegi sõdivale poolele relvi tarnida. Lusitania pardal olevat siiski olnud inglastele või prantslastele mõeldud relvad (Saksa torpeedo plahvatuse järel toimus laeva keres veel üks võimas plahvatus). On teada, et Saksa saatkond Washingtonis avaldas kohalikus pressis soovituse Lusitania pardal Inglismaale mitte seilata. Tulutult. Pardal oli 1257 reisijat, nende hulgas paljud tollased kuulsused, kelle elust kirjutamine andis ajakirjandusele leiba Atlandi ookeani mõlemal kaldal. Muidugi pakkus vippide traagiline hukk sakslaste alatu rünnaku tagajärjel jutuainet väga pikaks ajaks. Juttu jätkus kuni Ühendriikide ametliku sõttaastumiseni kaks aastat hiljem.
USA vajumine Vietnami sõja sohu sai alguse samuti ühest merel toimunud juhtumist. 1964. aasta Tonkingi lahe intsidendi ümber vaieldakse tänase päevani. Küsimus on, kelle või millega pidas Ühendriikide sõjalaev Maddox 4. augustil ägeda tulevahetuse. Õigemini tulistas kedagi ühepoolselt kahe tunni vältel, ilma et keegi oleks vastu tulistanud. Ametlikult oli see kommunistliku Põhja-Vietnami kiirkaatrite rünnaku tagasilöömine. Ühendriikide president võttis intsidendi järel endale vabad käed Kagu-Aasias sõjalise abi andmiseks kommunistidest ohustatud riikidele: ameeriklastele oli sellega Vietnami sõda alanud.
Saksamaa rünnaku Poolale ning sellega kogu Teise maailmasõja juhatas sisse Gleiwitzi intsident, kus 1939. aasta 31. augustil ründas mingi tundmatu löögirühm piiriäärset Saksa raadiojaama, et edastada sealt poolakeelne üleskutse. Ründaja oli Saksa diversioonigrupp, kes andis ettekäände naaberriigiga sõja alustamiseks.
Sama aasta 26. novembril kõlasid Karjala maakitsusel N Liidu poolele jäänud Mainila külas mürsuplahvatused; tulistanud olevat Soome suurtükivägi, Punaarmee olevat kandnud kaotusi. Tegelikult polnud soomlastel juhtumiga mingit seost. Neli päeva hiljem algas siiski Talvesõda, sest nagu Moskvas sõnastatud selgitus kõlas – N Liit ei saanud enam “valgesoomlaste” jultunud käitumist tegevusetult pealt vaadata.
Kui Gleiwitzi ja Mainila juhtumite puhul pole kahtlust, et tegemist oli natside ja kommunistide provokatsiooniga, siis demokraatlike Ameerika Ühendriikide sõjakuulutustele eelnenud juhtumid on igavene vaidlusteema. Reisilaev Lusitania hukkumine kaldub juba puhtalt vandenõuteooriate rubriiki.
Aga meil pole kahtlust, et Karbala intsidendi kasvamine casus belli’ks annaks samuti vandenõute oreetikutele tuult tiibadesse. Araabia maailmas kindlasti, aga ka mujal.
Ühendriikide valitsusel tekib võimalus kodupublikule hüüda “iraanlased tapavad meie poisse!”. Ka demokraadid, kes kardavad USA presidendi süvenevat sõjakust, soovides Ühendriikide vägede kiiremat kojutoomist, ei saaks sellise süüdistuse kõlades käituda ebapatriootlikult.
Karbalas hukkunud ameeriklased olid pealegi musterpoisid. Neid meenutanud inimesed rõhutavad meeste osavõtlikkust ja hoolivust: kõik viis olid silmapaistvad või lausa tippsportlased – üks neist kuulus USA rahv uslikku kelguvõistkonda. Selliste meeste tapmine on alatuse tipp, eriti kui need mehed olid Karbalas selleks, et tagada eelseisva šiia usupüha julgeolek. Teema õigel esitamisel tabab Ühendriikide avalikkust sügav nördimuspuhang. Casus belli oleks olemas.
Ameerika ajaloos on varasematel aegadel sääraseid juhtumeid kasutatud sõja vallapäästmiseks.
Esimesest alustades: Hispaania-Ameerika sõda algas sellest, et Ühendriikide sõjalaev Maine lendas 1898. aastal saladuslikel asjaoludel Havanna sadamas õhku. Ühendriikide kollane ajakirjandus süüdistas juhtumis Hispaaniat, avaldades lausa võltsitud telegrammi, mis tõestas Hispaania valitsuse seotust sõjalaeva õhkulendamisega (üks ägedamaid suleseppasid oli Joseph Pulitzer, sama mees, kellenimelist preemiat saavad praegu Ühendriikide tublimad ajakirjanikud aasta jooksul avaldatud eriti tublide artiklite eest).
USA astumist Esimesse maailmasõtta seostatakse reisilaeva Lusitania hukkumisega 1915. aastal. Selle laevahuku puhul pole kahtlust, et õnnetuse põhjustas Saksa allveelaeva rünnak, kuid ometigi on juhtumis mõndagi segast. USA hoidis tollal ametlikult neutraalsust ega tohtinuks ühelegi sõdivale poolele relvi tarnida. Lusitania pardal olevat siiski olnud inglastele või prantslastele mõeldud relvad (Saksa torpeedo plahvatuse järel toimus laeva keres veel üks võimas plahvatus). On teada, et Saksa saatkond Washingtonis avaldas kohalikus pressis soovituse Lusitania pardal Inglismaale mitte seilata. Tulutult. Pardal oli 1257 reisijat, nende hulgas paljud tollased kuulsused, kelle elust kirjutamine andis ajakirjandusele leiba Atlandi ookeani mõlemal kaldal. Muidugi pakkus vippide traagiline hukk sakslaste alatu rünnaku tagajärjel jutuainet väga pikaks ajaks. Juttu jätkus kuni Ühendriikide ametliku sõttaastumiseni kaks aastat hiljem.
USA vajumine Vietnami sõja sohu sai alguse samuti ühest merel toimunud juhtumist. 1964. aasta Tonkingi lahe intsidendi ümber vaieldakse tänase päevani. Küsimus on, kelle või millega pidas Ühendriikide sõjalaev Maddox 4. augustil ägeda tulevahetuse. Õigemini tulistas kedagi ühepoolselt kahe tunni vältel, ilma et keegi oleks vastu tulistanud. Ametlikult oli see kommunistliku Põhja-Vietnami kiirkaatrite rünnaku tagasilöömine. Ühendriikide president võttis intsidendi järel endale vabad käed Kagu-Aasias sõjalise abi andmiseks kommunistidest ohustatud riikidele: ameeriklastele oli sellega Vietnami sõda alanud.
Saksamaa rünnaku Poolale ning sellega kogu Teise maailmasõja juhatas sisse Gleiwitzi intsident, kus 1939. aasta 31. augustil ründas mingi tundmatu löögirühm piiriäärset Saksa raadiojaama, et edastada sealt poolakeelne üleskutse. Ründaja oli Saksa diversioonigrupp, kes andis ettekäände naaberriigiga sõja alustamiseks.
Sama aasta 26. novembril kõlasid Karjala maakitsusel N Liidu poolele jäänud Mainila külas mürsuplahvatused; tulistanud olevat Soome suurtükivägi, Punaarmee olevat kandnud kaotusi. Tegelikult polnud soomlastel juhtumiga mingit seost. Neli päeva hiljem algas siiski Talvesõda, sest nagu Moskvas sõnastatud selgitus kõlas – N Liit ei saanud enam “valgesoomlaste” jultunud käitumist tegevusetult pealt vaadata.
Kui Gleiwitzi ja Mainila juhtumite puhul pole kahtlust, et tegemist oli natside ja kommunistide provokatsiooniga, siis demokraatlike Ameerika Ühendriikide sõjakuulutustele eelnenud juhtumid on igavene vaidlusteema. Reisilaev Lusitania hukkumine kaldub juba puhtalt vandenõuteooriate rubriiki.
Aga meil pole kahtlust, et Karbala intsidendi kasvamine casus belli’ks annaks samuti vandenõute oreetikutele tuult tiibadesse. Araabia maailmas kindlasti, aga ka mujal.
Patriotisminui
Washingtoni mure on teadagi Iraani tuumaprogramm, kuid selle tõkestamisega on asjad keerulised. ÜRO Julgeolekunõukogus on venelased ja hiinlased (nende hoiakut määrab suures osas majanduslik huvi Iraanis) ameeriklaste kavandatud abinõude suhtes tõrksad. Nädalapäevad tagasi jõudis ka Prantsusmaa president välja öelda mõtte, et tuumarelva omav Iraan ei kujuta endast suuremat ohtu, sest mis ta ikka oma pommiga teeb – kas saadab Iisraeli pihta? Jacques Chirac: “See on vaevalt 200 meetri kõrgusel, kui Teheran on juba maapinnalt pühitud!” Chirac pandi seda juttu kohe avalikult kahetsema, aga ega ta seda hinnangut ise välja mõelnud – tõenäoliselt on selle taga keegi tema sõjalistest ekspertidest. On kahtlejaid ka tuumafüüsikute ning -tehnikute hulgas. New York Timesi 4. veebruari numbris on mahukas artikkel, kus hinnatakse Iraani tuumaprogrammi võidukad teated tehniliselt kahtlasteks.
Selge on see, et Iraanis midagi aatomienergiauuringute valdkonnas toimub, aga kui suurt ohtu see maailmale kätkeb, jääb küsitavaks. Washington ütleb, et suurt, aga ameeriklaste usutavus on muutunud pärast keemilise ja bioloogilise relva tagajäretut otsimist Iraagis pehmelt öeldes küsitavaks.
Seega võib mingil ajutrustil olla tekkinud probleemile kaudse lähenemise plaan: hoides meeles Iraani tuumaprogrammi, süüdistada seda riiki hoopis laialdases sekkumises Iraagis, kuni seal teenivate USA sõjaväelaste tapmiseni välja.
Ning lasta siis patriotismil kõnelda. Selle vähesuse all ameeriklased ei kannata.
Washingtoni mure on teadagi Iraani tuumaprogramm, kuid selle tõkestamisega on asjad keerulised. ÜRO Julgeolekunõukogus on venelased ja hiinlased (nende hoiakut määrab suures osas majanduslik huvi Iraanis) ameeriklaste kavandatud abinõude suhtes tõrksad. Nädalapäevad tagasi jõudis ka Prantsusmaa president välja öelda mõtte, et tuumarelva omav Iraan ei kujuta endast suuremat ohtu, sest mis ta ikka oma pommiga teeb – kas saadab Iisraeli pihta? Jacques Chirac: “See on vaevalt 200 meetri kõrgusel, kui Teheran on juba maapinnalt pühitud!” Chirac pandi seda juttu kohe avalikult kahetsema, aga ega ta seda hinnangut ise välja mõelnud – tõenäoliselt on selle taga keegi tema sõjalistest ekspertidest. On kahtlejaid ka tuumafüüsikute ning -tehnikute hulgas. New York Timesi 4. veebruari numbris on mahukas artikkel, kus hinnatakse Iraani tuumaprogrammi võidukad teated tehniliselt kahtlasteks.
Selge on see, et Iraanis midagi aatomienergiauuringute valdkonnas toimub, aga kui suurt ohtu see maailmale kätkeb, jääb küsitavaks. Washington ütleb, et suurt, aga ameeriklaste usutavus on muutunud pärast keemilise ja bioloogilise relva tagajäretut otsimist Iraagis pehmelt öeldes küsitavaks.
Seega võib mingil ajutrustil olla tekkinud probleemile kaudse lähenemise plaan: hoides meeles Iraani tuumaprogrammi, süüdistada seda riiki hoopis laialdases sekkumises Iraagis, kuni seal teenivate USA sõjaväelaste tapmiseni välja.
Ning lasta siis patriotismil kõnelda. Selle vähesuse all ameeriklased ei kannata.
