Sõjaväeluurajad ei teadnud Estoniast mitte mõhkugi

Estonia komisjoni lootused Eesti riigiametnikud salajastest sõjatehnika vedudest rääkima panna põrkusid vastu teadmatusemüüri.

“Komisjoni liikmete tase on kindlasti üks parimaid, mida sellel parlamendil on välja panna,” rääkis Urmas ­Reinsalu Riigikogu kõnetoolis.

2005–2006 tegutsenud Estonia sõjatehnika veo uurimiskomisjoni juhtisid esimees Margus Leivo (Rahvaliit) ja aseesimees Evelyn Sepp (Keskerakond).

Liikmed olid Jarno Laur (SDE), Ülle Rajasalu (Reformierakond), Ken-Marti Vaher (Res Publica) ja Trivimi Velliste (Isamaaliit).

Komisjon pidi selgitama, kes, kuidas ja millist sõjatehnikat 1994. aastal Eestist Rootsi vedas.

Huvi selleks lähtus eelkõige Keskerakonnast ja Rahvaliidust. Aga ka Res Publicast.

Endine justiitsminister Vaher innustas komisjoni tegutsema: “Ärge unustage ära, et enamik meie poliitilisest eliidist on ammu öelnud, et selle asjaga ei tule üleüldse midagi teha. Mitte ühestki aspektist.”

Vähemalt üks komisjoni liige üritas paljastada laevahuku ajal võimul olnud Mart Laari ja Isamaad. Veel enne komisjoni lõpparuande avalikustamist süüdistas Sepp endist peaministrit seotuses “inimsusevastase kuri­teoga”.

Sepa pressiteate kohaselt saab Laar rootslastelt suu kinni hoidmise eest tasu, mida “vormistatakse talle läbi Rootsi panga nõukogu”.

Tellime Jukusid ja Jaanisid, palju vaja...

“Meie võime siia Jukusid ja Jaanisid tellida endale ütlusi andma, nii palju kui me seda vajalikuks peame,” kuulutas Evelyn Sepp komisjoni ühel esimesel istungil. Riigikogu uurimiskomisjonil on tõepoolest suured volitused. Komisjon saab kutsuda kohale ükskõik kelle.

Margus Leivo oleks alustanud sõjatehnika vedude uurimist tippametnikest. Sepp laitis mõtte maha: “Kui n-ö jumalad on kõnelnud, siis nagu ­väiksed vennad ei räägi. Loogika on selles, et kõigepealt kutsutakse kõige madalamalt ametikohalt ja kõige lõpuks kutsutakse ülemused.”

Sepp sai oma tahtmise.

Ka Leivo lootis komisjonist palju. Näiteks soovis ta kohtuda kaitsepolitsei juhi Aldis Alusega kaks korda.

“Kõigepealt tema sissejuhatav esinemine,” selgitas Leivo oma plaani. “Siis me kuulame üle inimesed temast allpool ja esitame uued küsimused kaitsepolitsei juhile.”

Lõpuks käis Alus poliitikute ees vaid ühe korra. Aukraadilt madalamaid kaitsepolitseinikke välja ei kutsutudki.

Komisjon kohtus rohkem kui 50 inimesega, nende hulgas kümmekond sõjaväeluurega seotud isikut. Neist kuus töötasid laevahuku ajal kaitsejõudude peastaabis ja üks kaitseliidu luures.

Üks ametnik täitis eriülesandeid kaitseministeeriumis.

Komisjoni ette kutsutud luurajad olid nagu kuu pealt kukkunud: “Minu teada mitte. Minul puudus igasugune informatsioon. Kurb öelda, aga ei mäleta. Aga mida te soovite must? Ja nüüd te ütlete, et ma peaksin teadma midagi. Vabandust...”

Poliitikuid ajas luurajate mitteteadmine nii segadusse kui ka vihale. Ülle Rajasalu imestas: “Mina mäletan küll, kui ma olin õpilane ma ei tea mitukümmend aastat tagasi, kuidas ma tolmu pühkisin.”

Margus Leivo aga ennustas Riigikogus: “Nii mõnedki inimesed ilmselt, kes komisjonis on käinud või veel tulevad, võib-olla ei räägi tõtt. Aga ajalugu paneb nad selles suhtes paika.”

Tahate infi? Jootke Vene eruohvitsere!

Komisjon püüdis tegutseda võimalikult salaja. Evelyn Sepal oli hirm, et komisjoni töömaterjalid võivad välja tilkuda. Ta kartis ka, et komisjoniga kohtuma tulevaid inimesi võidakse jälitada ja koguni ukse taga pildistada.

Leivo lohutas naist: “Teoreetiliselt on sind, Evelyn, võimalik pealt kuulata. Aga ära solvu, et sa ei ole selline inimene, kelle peale seda raha kulutada, see on ülikallis.”

Eruohvitser Einar Laigna soovitas komisjonil mõni Vene sõjaväelane restoranis Troika täis joota: “Pool liitrit viina ära juua, hapukurki peale süüa ja siis korjub üht-teist, mida võib nimetada õigeteks vihjeteks. See on niisugune edukas kanal, mida on alati kasutatud.”

Komisjoni paberitest ei nähtu, et Laigna nõu oleks kuulda võetud.

Poliitikud pühendasid palju aega vandenõuteooriatele, mida räägitakse Estonia hukust saati. Sepp üritas tõstatada küsimust, kas president ­Lennart ­Meril “võis olla vajadust suunata protsesse Vene julgeolekujõudude huvides”.

Endine politseiülema kohusetäitja Jaan Toots pihtis, et tema meelest pääses Estonialt rohkem inimesi, keda siis ära koristati. Oma arvamust Toots ei põhjendanud.

Sisekaitseakadeemia rektor Priit Männik suhtus vandenõuteooriatesse kriitiliselt: “Jutte on olnud kuni eriti suure kalmaarini, mis laeva ründas.”

Kaitsejõudude peastaabi endine operatiivosakonna ülem Jüri Kadak kummutas plahvatusteooria järgmiselt: “Ma ei usu paranoiat, et keegi on Estonia põhja lasknud. See piirkond, kust Estonia läbi ujus, seal kala on. Siiani pole keegi avastanud, et kalad seal pärast öösel kõhud ülespidi ujusid. Mida lööklaine tavaliselt tekitab.”

Miljonitest dollaritest said kogemata miljardid

Komisjoni materjalide lugemisel ilmnevad piinlikud kirjavead. Rootsi sõjaväeluure ülema kindralmajor Erik ­Rossanderi nimi on läbivalt valesti kirjutatud, sealhulgas Evelyn Sepa poolt talle saadetud ametlikus kirjas.

Ka ei klapi lõpparuanne alati sellega, mida räägiti komisjoni istungitel. Poliitikute arvates võis Eestis olla 90. aastate algul õhukaitsesüsteem Kremni-2, mis tegi vahet Vene ja võõrastel lennukitel.

Lõpparuande väitel püüdsid Lääne luureteenistused Kremni-2 hankida Vene vägede lahkumise ajal Ida-Saksamaalt: “Selle eest oldi nõus maksma kuni viis miljardit USA dollarit.” Kolossaal­ne summa, aga kas ka tõsi?

Tegelikult rääkis kolonel Urmas ­Roosimägi komisjonile, et süsteemi eest pakuti kolm või viis miljonit dollarit.

Kuigi tegemist on ilmse apsuga, kirjutasid “miljarditest” rääkivale aruandele alla viis poliitikut.

“Pean tunnistama praaki,” möönab komisjoni esimees Margus Leivo.

Evelyn Sepp: “Mina olen Vene käsilane?”

Õhkkond komisjonis oli konfliktidest tiine. Tülid algasid esimesel istungil, kui Evelyn Sepp soovitas ennast esimehe kandidaadiks. Ta kukkus hääletusel läbi.

Kolleegid süüdistasid Seppa korduvalt komisjoni kasutamises isiklikes poliitilistes huvides ja vandenõuteooriate õhutamises.

Ülle Rajasalu ähvardas pärast üht pressikonverentsi komisjonist lahkuda: “Minu arvates sa oma volitusi ikka väga palju ületasid. Ja andsid rahvale tegelikult mõista, et päris kindlasti siin taga midagi on.”

“Meil ei ole ühtki tõendit, mis tegelikult se da kinnitaks, aga õhus oli see, et noh, midagi oli. Sinu näoilme, sinu kehahoiak. Mina ei taha niisuguses komisjonis olla, kui ma tunnen, et mind ära kasutatakse.”

Poliitikute kraaklemine viis endast välja isegi rahumeelse Margus Leivo. “Kes seda komisjoni juhib?” prahvatas ta ühel hetkel ja pragas komisjoni nõuniku Martti Lutsari läbi.

Kõige tulisem tüli tekkis seoses Trivimi Vellistega. Vana isamaalane oli seisukohal, et Vene sõjasaladusi jahtinud rootslased tegutsesid Eesti huvides.

Sepp oli täiesti vastupidisel arvamusel, seostades laeva uppumist sõjatehnika veoga. Järgnes vastastikune süüdistamine ja solvamine.

“Trivimi, kas sa ütlesid seda mulle, et mina olen Vene käsilane siin?” kihvatas Sepp komisjoni viimase istungi lõpus.

“Ma ei ole kunagi ütelnud käsilane,” vastas Velliste. “Seda ma ka ei arva.”

“See on küll hea kuulda!” ei jäänud Sepp võlgu.