Uurimine kestis kauem kui üks aasta ja tõendas, et kaitsevägi tõepoolest on jälitanud ebaseaduslikult 2004. aastal kolme inimest.

Poleks üllatav, kui selle kuriteo kannatanute kujul oleks tegemist kahe toonase riigiametniku ja ühe üsnagi kõrge ohvitseriga. Kindlaid andmeid ei ole aga võimalik saada, sest vastavad dokumendid - kriminaalasja lõpetamise määrus ja kriminaalasja materjalid - on kuulutatud riigisaladuseks.

Ehkki kuriteo tunnused on olemas, ei ole selles kuriteos prokuratuuri hinnangul süüdlast, keda kohtusse saata. Seda põhjusel, et luurajad väidetavalt ise uskusid oma nuhkimise seaduslikkusse.

Võimaluse eksinud lambaid sel kombel päästa sätestab kehtiva karistusseadustiku § 39 "Eksimus teo keelatuses". "Isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu."

Kuid selle paragrahvi kasutamine Eesti õiguspraktikas on seni üliharv juhus. See pole harilik süüd kergendav asjaolu, nagu hädakaitse. See pole ka süüdimatus. Et süüd välistada, peavad haruldase seadusepunkti kohaselt olema täidetud kaks eri tingimust - eksimuse olemasolu ning eksimuse vältimatus.

Siin pole tegu bürokraatliku veaga paberite tõlgendamisel, kus näiteks kohtupraktika on segane. Luurajad jälitasid siiski elavaid inimesi, ka eraisikuid.

Eesti riigikaitse kõrgeim juht president ­Toomas Hendrik Ilves ütles mulluses võidupühakõnes, et pidada sõjaväelaste luuramist tsiviilisikute järele lubatavaks juhul, kui seda pole expressis verbis keelatud, on terve mõistuse vastane.

Formaalne järelevalve

Riigiprokuratuur viitas süüdlaste rahulejätmise põhjendusena ka sellele, et järelevalvet teostanud kaitseministeerium ja Riigikogu Kapo-komisjon kiitsid luurajate tegevuse heaks.

Ometi ei ole kaitseministeerium kunagi avalikult kinnitanud, et ministeerium oleks tsiviilisikute, sh kaitseministeeriumi enda ametnike järele nuhkimisega nõus olnud.

Kaitseministeerium on luurajatepoolse jälitustegevuse aruandluse vahendaja Riigikogu erikomisjonile. Selliste aruannete vorm on lakooniline, lisaks kuupäevale esineb seal ehk paar viidet seadusepunktidele.

Mitte ühtki kaitseministrit, praegust või endist, ei Jaak Aaviksood, Jürgen Ligit, Jaak Jõerüüti, Margus Hansonit, Jüri Luike ega Sven Mikserit ei ole selle kriminaalasja uurimise käigus tunnistajana üle kuulatud. Nende kutsumine prokuratuuri olnuks samas arusaadav, sest Kaitseministeerium on siiski järelevalve teostaja.

Mis tõendite põhjal väidetakse, et ministeerium on toimunuga nõus olnud? Just nimelt kaitseministeerium minister Ligi ajal andis need asjad nii õiguskantslerile kui ka prokuratuurile uurida. Ning mõlemad tuvastasid, et inimeste seaduslikke õigusi on rikutud.

Vettpidav ei tundu ka väide, et Riigikogu erikomisjoni allkiri oleks indulgents, mis vabastab luurajad süüst. Nn Kapo-komisjon kontrollib luurajate jälitustoimikuid kaks korda aastas. Praktikas näevad parlamendisaadikud pabereid kümme minutit, pool tundi, võib-olla tund aega. Nad jõuavad parimal juhul veenduda dokumentide vormistamise õigsuses.

Luurajatel on endil kohustus kinnitada komisjonile, et nad on tegutsenud seaduslikult. Juhul, kui nad on tegutsenud ebaseaduslikult, peavad nad sellest ka komisjonile teatama.

Riigiprokuratuuril on võtnud selle tegevuse seaduslikkuse uurimine ja ekspertiis enam kui aasta. Kuidas oleks mõeldav nõuda, et riigikogulased teeksid sama töö ära ühe tunniga?

Riigiprokuratuuri teates kriminaalasja lõpetamise kohta on öeldud, et 2005-2006 koostati ja säilitati Kaitsejõudude Peastaabis ettekandeid, mis põhinesid avalikest andmebaasidest saadud teabel ja ametnike tähelepanekutel, mis pole jälitustegevus.

Ekspressi veebis täna avaldatud üks operatiivettekanne näitab aga selgelt, et dokumenti pole kompileeritud ajakirjandusest, vaid infot on saadud ka vestlustest informaatorite või allikatega. Kas luurajate selline tegevus käib avalike andmebaaside kasutamise mõiste alla, on vähemasti kaheldav.

Karistusseadustikus on olemas ka para­grahvid kaitseväeliste kuritegude kohta. Näiteks § 445 - vale teenistusalane ettekanne. Või § 446 - võimu kuritarvitamine.

Kuritöö ammendas end

President Ilves ütles võidupühal, et tsivilistide vaadete uurimine sõjaväelaste poolt on mis tahes demokraatlike põhimõtete vastane. "Tahan väga loota, et [-] kaitsevägi ise suudab end puhastada ohvitseridest, kes demokraatia reegleid ei austa."

Üheksa kuud hiljem ei ole mitte ühtki sõjaväelast luureskandaali eest karistuseks erru saadetud. Mitte ainsatki sõjaväelast ei ole selle tõttu isegi distsiplinaarkorras karistatud.

President Ilves alandas hiljuti auastet joobnuna autot juhtinud endisel majoril. Kuid ebaseadusliku eraisikute järele nuhkimise eest ei ole ükski tärn kellegi pagunitelt kadunud.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants ­Laaneots pidas vabariigi aastapäeval Pärnus sütitava kõne. "Demokraatia puudumine, nagu me 1939. ja 1940. aasta alistumisest nägime, võib muutuda riigi huku üheks ­ämmaemandaks," ütles ta.

Millised järeldused tuleks teha demokraatliku Eesti Vabariigi kaitseväes toimunud sõjaväeluure kuriteost, selle kohta kindralleitnant Laaneots avalikult sõna võtnud ei ole.
Ekspressi vastavasisulistele küsimustele lasi Laaneots sel nädalal vastata üksnes, et koos kriminaalasja lõpetamisega on teema ammendunud.

Väidetavalt tuli sõjaväeluure uurimise käigus päevavalgele 1998. aastast pärinev käskkiri, mis andis sõjaväeluurele nuhkimiseks üsnagi lahtised käed. Sellele paberile oli kirjutanud alla toonane peastaabi ülem, tänane kaitseväe juhataja Ants Laaneots.

Selle käskkirja aluseks saab olla toonane jälitustegevuse seadus. Kuid isegi toonase seaduse järgi ei saanud Laaneotsa käskkiri kuidagi lubada sõjaväeluure poolt tsiviilisikute järele nuhkimist. Dokument võis käsitleda ikkagi seda, kuidas sõjaväeluure võib jälgida sõjaväelasi.

Kuna kuritegu on tuvastatud ja selles kuri­teos on olemas kannatanud, siis neil on võimalus kriminaalasja lõpetamine vaidlustada. Kui vähemalt üks kannatanu kirjutab vastava avalduse peaprokurör Norman Aasale, siis tuleb viimasel otsustada, kas kõik tõendid on piisavalt kaalumist leidnud.

Raske on muidugi uskuda, et Riigiprokuratuur asuks ümber tegema omaenda otsust, milleni jõudmiseks olid kahtlemata omad põhjused. Sellisel juhul on kannatanutel võimalus nõuda nuhkimise uurimise jätkamist Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumilt.

Maadevahetuse kriminaalasjas on prokuratuur näinud suurt vaeva, et kahtlustused oleksid võimalikud tugevad. Sõjaväeluure juhtumi puhul on tehtud vastupidi - uuritava kuriteo tõendamise järel on seda näidatud võimalikult tähtsusetuna.

Eesti sõjaväeluure

Kaitsejõudude peastaabi luureosakond J2


- Sõjaline luure ja vastuluure

- Allub peastaabi ülemale kolonel Neeme Välile

- Ülem kolonelleitnant Risto Lumi Kaitseväe luurepataljon

- Loodud valitsuse korraldusel 1998

- Allub otse kaitseväe juhatajale kindralleitnant Ants Laaneotsale

- Ülem oli kaua major Riho Ühtegi, kuid ta vabastati 2007. aastal pärast luureskandaali avalikuks tulekut. Praegu on ülem kapten Tarmo Ränisoo.