Dumas’lik pööre ehk 20 aastat hiljem. On 1. detsembri õhtu. Salme kultuuripalee saal on hämar ja tühi ning lava kohal keerlevate prožektorite all võib näha ringi lendlemas kahte meest ja kahte naist, kogu kollektiivil seljas glämmid valged särgid, jalas seksapiilsed teksad. Ja oh taevas, kui ilusad nad jätkuvalt on, eriti naised, kes hõljuvad ringi nii, nagu oleks nad vaid hädapärast maa külge kinnitatud heeliumiõhupallid. 

Ma tahaks väga teada, kas nii õnnestunud operatsioonid on tehtud Eestis või USAs, kuid see pole ilmselt viisakas. (Kui lõpuks küsin, mida õed Sõnajalad arvavad ilukirurgiast, vastatakse leebelt, et muidugi ei mõista nad seda hukka, kuid mõistagi pole nad iial ise millegi sellisega kokku puutunud.) Nimetagem seda siis imeks, jumalikuks vahelesegamiseks. Kui juua ruttu ära kolm õlut ja vaadata vidukil silmadega, tunduks õed Sõnajalad olevat igatahes nii umbes 23 aastat vanad. 

Siiri (47) – kuid see võib olla ka Viivi (47) – kõnnib malbelt lava esiserva, näol helge naeratus, otsekui kavatseks ta kohe aidata mõnd õnnetusse sattunud väikelooma. Tema paremas käes on midagi lehvikulaadset, süntesaatorihelid on valjud ja meeltülendavad ning laulja avab suu, lastes välja ratsutada esimestel ridadel: “Uus laul, halleluuja, oo süüta kustunud südamed.” Siinkohal viskab ta lehviku (mis osutub paberlennukiks) vuhinal saali, tema kaksikõde tõttab käsi heljutades samuti lava ette ning vigastab mõttelist pealtvaatajat oma lennukiga; tagaplaanil rokkivate meeste poolt lisandub biiti karme akorde. Ulataks keegi mulle veel kolm õlut, võiksin nelikut pidada taasühinenud ABBAks, ja pärast veel nelja õlut ja kahte pitsi Jägermeistrit suudaks ma selle meloodia järgi ilmselt isegi tantsida, kuid siinkohal rikub keegi ära kogu tekkiva kontserdimeeleolu, sest lavale on tõtanud mustas pulloveris kuju. 

See on lavastaja Dmitri ­Hartshenko, kelle käed lendlevad umbes sama kõrgele kui tema mustad lokid, ja ta räägib vannutaval häälel. “Tüdrukud! Lapsed! Jumala pärast – mitte mingit kõigutamist!” Siis lööb Hartshenko jalaga takti ja lugu hakkab algusest: “Nii ja läks: kaks-kaks-kolm-neli-seitse-kaheksa!” 

Möödub kolmveerand tundi, tehtud on väike paus, karm lavastaja on jooksnud saalist välja (küllap suitsetama) ning naised on võtnud kosutava lonksu hiiglaslikest plastpudelitest, milles loksub tervistav roheline smuuti­taoline ollus – aluseline vesi segatuna 49 rohelise taime pulbriga. Kuid nüüd on nad kõik taas laval: mees-Sõnajalad kõrguvad lava servades ning naised hõljutavad keskel vaikselt oma käsi, otsekui oleks nad stand-by režiimil. 

“Kas võtame nüüd Oia?” küsib keegi. 

“Võtame Oia jah!”

Vahetatakse väikseid julgustavaid naeratusi, kõlavad hingeülendavad süntesaatorihelid, prožektorid pöörlevad ja valgusmuusika mängleb, manades lava taha sinivalgeid mosaiigimustreid. Üks õdedest Sõnajalgadest hakkab liikuma ning suundub parimal ööklubikõnnakul lavaserva poole, vajudes maha sinna sätitud valgete suurte küünalde juures. Ta kraapsab pika tikuga toosi küljest tuld ja laulab pead pisut viltu hoides: “Kõik, mis vajad, on teada, et mind oiad, et mind armastad nii –”

Teatud olukorras tooks see lugu kindlasti mu silmadesse pisarad, kuid ilma tundeid vallandava alkoholita ei saa ma aru, miks ignoreerib perekond Sõnajalad selles laulus täielikult h-tähte. Siinkohal kostab aga vali valulik hääl ja Dmitri Hartshenko kiirustab lavale, käsi surutud laubale, otsekui oleks tedagi tabanud migreen. “Poisid-tüdrukud! Kas me saaksime natuke varem Siiri pealt valguse maha?”

“Mul on niimoodi väga hea,” näub Siiri lava äärest. 

“Kusjuures, kui Siiri saab oma küünaldega ühele poole, siis tuled sina ja võtad tal tiku käest,” jätkab Hartshenko häirimatult oma rangel pedagoogitoonil, pilk Siiri kaksikõe poole pööratud. 

“Ja kui tikk ära kustub, siis ära mine sabinasse, vaid pane uus tikk põlema,” õpetab keegi lavaäärsest pimedusest – proua, kes sööb midagi aeg-ajalt oma kilekotist ja osutub kava koostajaks Merikeseks. 

“Aaa!” ütleb Viivi – ühtaegu sensuaalselt, kuid samas ka kindlameelselt, nii, et on selge: ta mõistis. Ja seda kõike tehakse veel kord uuesti. 

Varsti marsib Hartshenko jälle mööda lava. “...Kusjuures ma mõtlen, et paneks need küünlad natuke teistmoodi põlema ja --”

“Tšäksoniga või?” näub keegi. 

“Tšäksoniga? Kesse tšäksoniga küünalt süütab?” Hartshenko on sooritanud midagi hüppelaadset ning sihib pilguga mõtte autorit, kuid pruntis suu läheb veelgi armsamalt prunti ja silmad pruunide juuste all naeratavad leebelt, nii leebelt. 

“Di-i-ima,” protesteerivad toruhuuled. “Viivi ütles seda. Mitte mina.”

Ja ma mõistan, et ma pole ainus, kellel nad on segi – Viivi ja Siiri, Siivi ja Viiri –, segi mis segi, lootusetult (vt ka intervjuusid – Andres Sõnajalg: “Naised lähevad meil segi ainult pimedas”, Oleg Sõnajalg: “Tunnen Viivi ära kinnisilmi tema maailma seksikaima lõhna järgi”). 

Siinkohal on saanud selgeks Sõnajalgade perekonna meestüübid. Andres Sõnajalg (48) – kaelas suur hõbedane rist, helesinistes ja glamuuripürglikes teksapükstes ilmselt kääridega lõigatud iluaugud – on inimene, kellel lähevad naised sassi (pimedas küll, kuid siiski). Oleg Sõnajalg (50) – peepvainlikult sitke ja ilmselt äkilise meelega – tunneb oma Viivi seevastu alati ära. 

Oleg paistab ülepea olevat inimene, kes nalja ei mõista, ja kui Sõnajalad võtavad spaleeri, tantsib tema kõige ees. Olegil pole Sõnajalgadest ainsana kaelas risti (see jäi koju) ning ta ütleb välja julge väite, et neil on ingliskeelsete lauludega sihikul ka USA turg ja et 10. detsembril algava kontsertturnee ja plaadi “Taevane roos” väljatoomisega jääb taevane perekond (usk, tuuleenergia) miinusesse 200 000 – 300 000 krooniga (kokku olevat kogu projekt – sh 10 000 plaadi valmistamine – ­neelanud 1,5 miljonit). Sellise jutu peale ei suuda ma teha muud kui küsida: “Kas teil on selle kontserdi kavas kõik uued laulud?”

“Kaks on vanast repertuaarist, aga neid on ka oluliselt uuendatud,” ütleb üks nais-Sõnajalgadest tähtsaid sõnu rõhutades ja naeratus ta näol kasvab sekundiks neljapalliseks. “Need kaks laulu on võib-olla sellised, mida rahvas on eriliselt armastanud, ja me ei raatsinud neid välja jätta. Nii et jäägu ka midagi sellist, mis möödunut meenutab.”

“Ja mis on teie lemmiklugu?” 

Nais-Sõnajalg ohkab kergelt, kohendades samas oma juuksekiharat. “Väga raske on sedasi hinnata, aga ehk “Tõuse, ole mu kilbiks, võimas päästja” – sest meil on olnud ka rasked ajad, aga siis tunned, et on üks universaalne õiglus siin maailmas ja “Tõuse, ole mu kilbiks” on nii ühtunud mu südame palve ja südame sooviga. Ja siis teine laul ka – “Igavest”. Elu on nii lühike nagu küünlaleek tuule käes ja kui isa lahkus paar aastat tagasi, siis see oli selline kogemus.” 

Ta ohkab veel kord, hingates endasse veidike õhku nagu akvaariumipinnale kerkinud kuldkala. “Kui ma tohiks lisada sellise eelmise mõtte juurde, siis see ei ole kurb laul, vaid pigem rõõmus laul, sest see lahkumine on nii ajutine. Me olemegi loodud selleks, et igavest elada ja et armastus on see, mis jääb kestma igavest.”

Mõtlen korraks, mida kurja on Sõnajalgadele h-tähe kõrval teinud sõna “igavesti” viimane vokaal, kuid taban Olegi kontrolliva pilgu ja taipan, et see võiks mõjuda norimisena. Seega pigistan endast välja hoopis: “Kas need rasked ajad on olnud seotud isa lahkumise või millegi muuga?” 

Viivi (või siis Siiri) lubab endale nüüd pooleteistpallist naeratust. “Ma mõtlen pelgalt majanduslikult rasked ajad, aga need on ju mööduvad (ta ümiseb paar takti), tõuse-mu-kaitsja, nii-pime-on-öö, kuidas see algus oligi,” millisel hetkel haarab järje nais-Sõnajalg nr 2 ja laulab: “Võimas on kaitseja, sind januneb hing, torm nii meeletu on neelamas mind!” ning taas on jutukepike esimese õe käes: “Jah, need tormid, mis meid võivad neelata, võivad olla nii majanduslikud, emotsionaalsed kui vaimsed, ja ka meie olime tormide keskel, aga me palvetasime ja panime oma lootuse jumala peale ja me teadsime, et tulevad uued ajad.” 

“Ja te palvetate enne iga kontserti?” küsin oma mannetutest küsimustest masendudes. 

Nüüd räägivad Sõnajalad läbisegi. 

“Ikka. Üks kõigi eest, kõik ühe eest.”

“See on midagi, mis tuleb südamest.” 

“Me õnnistame üksteist ja soovime head üksteisele.” 

“Me tunneme end aeg-ajalt nagu instrumendid jumala käes.”

Möödunud on veel üks tund. Olen äärmiselt kaine. Usulised laulud jätkuvad, Sõnajalad tunduvad olevat väsimatud. Ainult Oleg on see, kes korraks oma pukil kössi vajub ja ohkab: “Ma läksin tühjaks, minust läks vägi välja” (varsti tellib ta kõigile pitsat).

Aga Siiri ja Viivi käed hõljuvad jätkuvalt otsekui sõnajalaoksad tuule käes. 

“Nii, Siiri, tule siia,” hüüatab lavastaja Hartshenko inspiratsioonihoos ühtäkki. 

“Ta on Viivi,” protesteerib Andres Sõnajalg veidi valulisel toonil.

“Vahet pole,” teatab lavastaja; “seisad tagumikuga sinnapoole, seitse-kaheksa!”

Ja Viivi teeb, mis kästud; tardudes ettenähtud poosi nagu vahakuju. See on (ma kirjutan märkmikku) tegelikult hämmastav; see Sõnajalgade naispoole seesmine rahu, mis võiks olla omane potilillele, see metskitselik leebus, millele maailm suudab pealtnäha teha sama palju kui tuul taskulambile. 

Jah, nad võivad sattuda segadusse, keerelda ümber oma telje otsekui kanad takus või tõtata lavanurkade suunas nagu kaugjuhitavad mänguautod, mille üle juht hetkeks kontrolli on kaotanud (“Siiri, ära roni sinna nurka, nii, uuesti, kaks-kolm,” karjub Harthsenko), kuid selle kõige juures ei kao naeratus hetkekski kummagi õe näolt, justkui oleks neil suunurgad traatidega kõrvade taha tõmmatud. Kui viimnepäev saabuma hakkab, valmistavad Siiri ja Viivi oma meestele ilmselt piknikukorvid, unustamata aluselist vett, mille sisse on segatud 49 rohelise imetaime pulber. Ei, neid kahte ei vii miski endast välja, isegi see, kui lavastaja pikkade sammudega mööda lava kalpsab ja ahastab: “Ot, mulle ei meeldi see, ei meeldi; ei, nii on veel halvem!”

Kas tahan öelda, et Sõnajalgade konserttuur saab olema kehv? Ei, mitte tingimata. Kahtlemata on tervitatav igasugune loominguline eneseteostus; kindlasti leidub Eestis palju inimesi, keda vaimustab pikkadeks päevadeks (või võib-olla koguni igavest) fakt, et koos kontserdipiletiga said nad endale tasuta plaadi. Ilmselt on Eestis inimesi, kellele lood stiilis “Lilled ei õitse ju kõrbeliivas” võivad pakkuda hingepidet ja lohutust raskel ajal. 

Et olemas on inimesi, kellele Sõnajalgade muusika meelde jääb, on juba kaljukindel.

Olen Salme kultuurikeskuse trepil, kui refrään “Uus laul, halleluuja” mind kummitama hakkab.

Korraks tahaksin ma joosta peaga vastu esimest puud.