PINNUKS SILMAS: Kaarel Irdile ei meeldinud, et vanaemad pühapäeviti kirikus käisid. VIKTOR SALMRE / EE ARHIIV

Augusti lõpul 1966 sai Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green ootamatu kirja Vanemuise teatri juhilt Kaarel Irdilt. Et tegemist oli ühtlasi ülemnõukogu saadikuga, võeti kirja tõsiselt. Pealegi oli Ird sama kirja saatnud ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Aleksander Ansbergile. Teatrimees valutas südant kirikute saatuse pärast.

Vana maalri pisarad

Pärast oma lapsepõlvemaadel käimist haaras Kaarel Ird sule. Ta oli väga pahane. "Viibisin pühapäeval, 14. augustil Kilingi Nõmmes. Tahtes meenutada oma lapsepõlveradasid, käisin ma ka Saarde vene õigeusu kirikuhoone juures, mille torne ja katuseid ma kunagi noores põlves värvisin. Kiriku ees olev uks oli suletud. Kuid altaripoolses osas olid aknad sisse löödud, uksed seestpoolt lahti tehtud ja kirik kõigile avatud. Lahti olid lõhutud ka kirikus olevad kapid ja neis leiduvad dokumendid vedelesid laiali põrandal. Pealiskaudsel silmitsemisel olid seal dokumentide hulgas ka taolised materjalid, mis võiksid omada minu arvates ajaloolist väärtust, nagu näiteks Pärnumaa abikoguduste aruanded Saarde kirikule kui kesksele kirikule," kirjutas Ird. Tema huvi põhjus tuleb kirjast selgelt välja. Aastatel 1924-38 töötas Ird maalrina ja tal oli kahju näha oma kätetööd lagunemas.

Vanemuise juht tegi igati mõistliku ettepaneku: korraldada nende dokumentide jõudmine arhiivi. Kuid samas kirjas tegi Ird veel teisegi ettepaneku. "Kuna see kirik on ilmselt maha jäetud, siis ei saa õigeks pidada, et see hoone seisab praegu täiesti kasutamata. On ju teada, et meil on tohutu puudus kõiksugustest laoruumidest. Miks mitte kasutada seda hoonet kasvõi põllurammu panipaigaks."

Põlluramm ehk sõnnik (või väetis) oli Irdile südamelähedane asi. "Sõnnikut tuleb panna sellele kapsale, mis kasvab," armastas ta öelda. Kurikuulsaks sai aga Irdi ütlus küüditamisjärgsel hommikul juunis 1941. Ta kurtis oma kolleegidele Vanemuises, et on väsinud, sest pidi terve öö "sõnnikut vedama". Sõnnik olid need õnnetud inimesed, kes 14. juuni ööl Irdi kaasosalusel Venemaale küüditati.

Kirik ärritab vanainimesi

Irdi huvi pühakodade vastu ei piirdunud üksnes õigeusu kirikuga. Kilingi-Nõmmes astus ta "möödaminnes sisse ka sealsesse luteri kirikusse ja kuulasin veidi aega ka kirikutalitust". Vana hävituspataljonlane vihastas sellest end kringliks ja kirjutas kurja kirja peapiiskop Jaan Kiivitile.

"Ma ei ütle, et selles teenistuses oleks väljendatud midagi otseselt nõukogude korrale vaenulikku. Kuid siiski tekitas see talitus protesti oma vanatestamentliku inimvihkava vaimuga. Te teate paremini kui mina, et piiblis on kaks maailmasuhet: üks - vanatestamentlik tige, inimvihkav, teine - humanistlikum, inimarmastust kuulutav."

Eriti aga muretses Ird vanurite pärast, keda tema sõnul kirikus enne kojuminekut vihale aeti.

"Jutluse kuulajad olid oma absoluutses enamuses väga vanad inimesed. Ja oli üsna võigas kuulata, kuidas neile vanadele inimestele vihaselt räägiti nuhtlusest, mis tabab jumalat unustanuid. Kas ei oleks õigem neile vanadele inimestele rohkem rääkida armastusest, milleks ju piiblis leidub tsitaate ja teese küll ja küll. Miks peavad nad oma elu viimaseid päevi veetma pühapäeviti kirikus vihaseks aetuina , kuna nad võiksid pühapäeviti koju tulla headust ja armastust osasaanutena. Ma arvan, et ka lastelastele oleks kasulikum, kui vanaemasid pühapäev ei ärritata, vaid rõõmustataks."

Kaarel Ird sattus peapiiskopile kirja kirjutades nii hoogu, et ajas luteri kiriku külastamise kuupäeva sassi. Septembri keskel 1966 usuasjade volinikule M. Tederile lähetatud kirjas kurdab Ird talle omases rämedavõitu stiilis, et "kurat on jälle kord kirikuasjadesse vahele seganud ja trükivea teinud. Aga eks see ole ju iidsetest aegadest peale nõnda - kui sa jumalaga õiendama hakkad, ega siis ka kuradist pääse."

Põllurammuhoidla jäi tegemata

Ülemnõukogu saadiku Kaarel Irdi kriitika edastati Pärnu rajooni täitevkomiteele ühes korraldusega puudused kõrvaldada. 14. septembriks oli käsk täidetud ning sellest usuasjade volinikule ette kantud.

Õigeusu kiriku lahti murtud kõrvaluks suleti. Kirikus vedelevad dokumendid viidi hoiule Kilingi-Nõmme keskkooli ning neist teavitati vabariiklikku arhiivide valitsust. Kirikuhoone ise aga anti Kilingi-Nõmme linna täitevkomitee hoole alla. Kuid sellega ei osatud suurt midagi peale hakata, sest "Pärnu kinovõrk loobus kirikuhoonesse kino ehitamisest seoses uue klubi ehitamise alustamisega linnas".

Ka Irdi ettepanek kasutada kirikut näiteks sõnnikuhoidlana ei leidnud poolehoidu. "Nõmme sovhoos, kelle territooriumil hoone asub, seda ei vaja," oli vastus Irdi ideele lakooniline.