Söö nagu koopainimene

Berliinis avati vähem kui aasta tagasi ­restoran Sauvage, mis pakub hetkel ülitrendikat paleoliitili­ses stiilis toitu.

Seal ei pakuta piimatooteid, ta­va­pärast leiba-saia ega suhkrut, sest need toiduained polnud kättesaadavad meie küttidest-korilastest eellastele, küll aga on menüüs ökoloogiliselt kasvatud taimedest ja lihast-kalast valmistatud road, toidu valmistamiseks kasutatakse ka muna, pähkleid, seemneid ja maitsetaimi, magustoidud on gluteeni- ja suhkruvabad. Endise bordelli ruumides töötavas restoranis süüakse muide vaid küünlavalgel.

Sauvage on üks maailma vallutanud paleo-dieedi pioneere, olles Euroopas ja Aasias esimene omataoline. Ameerikas on koopainimese toitumist jäljendavas stiilis restorane juba mitmeid, Euroopa teine seda toitumispõhimõtet järgiv söögikoht avati mõni nädal tagasi Kopenhaagenis ja sealse Palæo menüü nuputas välja Michelini tärniga pärjatud legendaarse restorani Kong Hans peakokk Thomas Rode Andersen.

Süsivesikutevaesest moedieedist on kirjutatud mitmeid raamatuid, seda järgivad väidetavalt paljud Hollywoodi staarid (näiteks näitlejad Megan Fox ja Matthew McConaughey), samuti on see populaarne fitnessi jt saledust nõudvate spordialade harrastajate seas ning muidugi trendijanuste hipsterite hulgas, keda Berliini idaosas just tikutulega taga otsima ei pea.

Siinkirjutaja käis Breliini Sauvage’is eelajaloolisi trendihõrgutisi mekkimas, einestasime hämaras toakeses naeruväärselt väikese laua taga, ruumis hubisesid üksikud küünlad. Suupistevalik sisaldas oliivi-tapenade’i, ürdipestot, seesami- ja muudest seemnetest koosnevaid soolakaid küpsiseid, täidetud mune, värsket salatit. Praeks õnnestus lauda tellida mitme sööja vahel jagatav hiiglaslik lahtisel tulel küpsetatud metskitse jalg, mis osutus päris ehmatavaks kogemuseks – lauale saabus täies pikkuses aurav Bambi jäse.

Ei ole tänapäeva tsivilisatsiooni ja rafineeritud toiduga harjunud linnainimesel ikka seda korralikku koopamehe närvi. Esialgseid vastakaid tundeid alla surudes sai lahtisel tulel küpsetatud (ja ausalt öeldes ka üle neljakümne euro maksnud) jalake siiski ära proovitud – oli hõrk, ent ilma maitseaineteta (soola ja pipart lubavad restoranipidajad külastajatel endil toidule lisada). Veini – jumal tänatud – siiski müüdi ja kemmergus oli õnneks ka voolav vesi, et näpud vaesest Bambikesest puhtaks loputada.