Soome diplomaadi ehmatus
Suvel 1924 jälgis Tallinna Soome saatkonna atašee V. Niskanen hämmeldunult Toompeal Riigikogus toimuvat. Enne suvepuhkusele minekut juunikuu lõpul vehkisid austatud rahvaasemikud uusi seadusi vastu võtta. Niskaneni hämmelduse või ka ehmatuse põhjustas üks keerulise nimega seadusakt: “Maksujõuetuks tunnustatud võlgnikkude vahi all pidamise kohta käiva Vene ajutise valitsuse 1917 a. 15. mai määruse muutmisseadus”.
Seadus ilmus väikese nupuna Riigi Teatajas ja see sundis atašeed sulge haarama. 29. augustil saatis Niskanen Helsingisse dramaatilise pealkirjaga ettekande – “Keskaja mälestusi elustatakse – võlgnikud vangitorni”.
Nimelt pani Riigikogu Eestis taas kehtima seaduse, mis lubas võlaandjal pista võlgniku, kes ei suutnud võlga tagasi maksta, vanglasse ja pidada teda seal omal kulul kuni võla tasumiseni. See seadus kehtis Tsaari-Venemaal kuni maini 1917, kui Ajutine Valitsus selle kehtetuks muutis. Miks oli Eestil nüüd äkki vaja nii karmi seadust? Niskanen peab selle põhjuseks libapankrottide suurt hulka.
“Praeguse majandusliku kitsikuse ajal esineb Eestis palju juhtumeid, kus võlgades ärimehed teesklevad maksujõuetust, varjates oma vara või kantides selle teiste nimele. Niisugust käitumist peetakse omaseks eriti väikeettevõtjatele, käsitöölistele ja kaupmeestele, kes märkavad, et nende laul on lauldud. Nad ei oska välja mõelda, kuidas end ausal viisil lähemas tulevikus elatada. Ka lavastatud pankrotte olevat õige palju toimunud. Sellisele pankrottide abil hangeldamisele ja “afääri” tegemisele tahetakse nüüd lõpp peale teha.” Niskanen tõdes, et Eesti Vabariigis kehtib taas keskaegne Vene seadus.
See Riigikogu puhkuse-eelne vastuoluline otsus oli rohkem populistlik kui sisuline ning seda sobib iseloomustama hüüdlause “Võlgnik võlla!”. Nimelt võeti seadus küll vastu, kuid samas ilma igasuguste juhenditeta, kuidas seda ikkagi rakendada. Nii polnud seegi selge, kui suur peaks olema võlasumma, mis võimaldab võlgniku türmi pista.
