Kõik algas veidi enam kui sajand tagasi. Kas ei tundu irooniline, et tegelikult lõi just majanduse areng (ja TTR ehk teaduslik-tehniline revolutsioon) eeldused selleks, et kogu Euroopat haaras 19. sajandi lõpus vilgas tegutsemine, mis tõi kaasa kultuuri õitsengu! Inimesed nagu oleks higi silmist pühkinud ja selgemini nägema hakanud, kes nad on ja kus nad on ning mida nad õigupoolest teha tahavad. Muidugi, sel osal inimestest, kes hakkasid masinaid teenindama, uppusid silmad veelgi enam higisse. (Meenutagem, kuidas nägi sellest sündinud uut ajastut Chaplin oma filmis “Moodsad ajad”!)


Kuid siiski, veidi enne pragmaatilisuse võitu õnnestus kultuuril oma teed minna. Pre­rafaeliitide ja John Ruskini ideede vaim imbus aina laiemale. Uued ideed olid vitaal­sed nii muusikas, kirjanduses, maalikunstis kui ka arhitektuuris. Sama aeda hakkasid Põhjalas harima mitme rahvuse suurkujud, kes praegu kuuluvad kultuuri kullafondi: Sibelius, Gallen-Kallela, Grieg, Edelfelt, Järnefelt, Strindberg, Larsson, Vigeland, Zorn, Schjerfbeck, Gesellius-Lindgren-Saarinen, Sonck jt jt jt.


See omanäoline kultuurinähtus kasvas kõrgustesse, kuni üle metsade ja mägede tagasi paistma hakkas. Nii sai Pariisi maailmanäitusel (1900) soomlaste rahvusromantilises laadis paviljon üleüldise ahhetamise osaliseks…


Graniidist ja klaasist loss

Turu Kunstimuuseumi hoone pärineb samuti tollest hämmastavast õitseajast.

Tol ajal said Soome kunstnikud end maali alal ainult välismaal harimas käia, kodumaal anti üksnes joonistusõpetust. Seda viga hakkaski Turu linn parandama, otsustades püstitada kunstimuuseumi.


Aastal 1895 laekus esimene anonüümne annetus selleks, et ehitada korralik hoone raamatukogule ja kunstiühenduse kogudele. Linn lubas omalt poolt sobiva krundi annetada. Hiljem laekus kopsakas annetus otseselt raamatukogu tarbeks, nii et esimest võidi kasutada puhtalt kunstimuuseumi jaoks.


Projekti saamiseks korraldati 1900. aastal konkurss (millest võttis osa ka noor Lars Sonck, kes hakkas jõuliselt rahvusromantilise stiili palgejooni edasi arendama). Konkursi võidutööks valiti siiski  tuntud ­stiiliakrobaadi, professor Gustaf Nyströmi (1856–1917) joonestuslaual sündinud pidulik segu historitsistlikest ja rahvusromantilistest joontest. On vihjatud, et ehitis kannab veel ameerika ja anglosaksi eeskujude pitserit.


Hoone kerkis aastaks 1904 lobudike ja tuletõrjehoone asemele kõrge künka otsa, kuhu Aura jõe veed ka kõige parema tahtmise juures tulvama ei ulatu. Tegemist on tellisehitisega, vahelaed puidust ja terasest, fassaad kaetud punaka Turu graniidiga.


Hoonesse koliti muuseumile lisaks ka Turu joonistuskool, mille õpilased võisid nüüdsest lihvida ka oma maalimisoskusi, kopeerides tunnustatud meistrite maale. Viimaseid oli Turu muuseumile kogunenud juba märgatav kollektsioon, praeguseks on see kasvanud Soomes esinduslikkuselt teiseks.


Vaadates kõrgelt alla linna peale, näib hämaruses valgustatud hoone kui muinasjutuloss, kui lumekuninganna palee, sest selle juures on kasutatud palju klaasi. Ülakorrus oli mõeldud kunstigaleriina ja sellesse toodi päevavalgust läbi suurte klaasakende, mis mansardkorrusel katuseplekipinda asendavad. Väga tänapäevane idee.


Juubilar sai uue klaasist tiiva


Saja aasta juubeliks, aastaks 2004 lõpetati hoone kapitaalremont, mille käigus sai see ka juurdeehitise. Arhitektuurselt on ülesanne – teha juurdeehitis sajandivanusele esindushoonele – muidugi kaelamurdev. Võeti seisukoht, et uus peab vanale vastanduma, seda samas respekteerides, ja kuna juurdeehitus püstitati hoone tahaküljele, ei sega see üldpilti absoluutselt.


Tehtud tööde loetelu: likvideeriti fassaadi­katte niiskuskahjustused ja nende põhjused, uuendati klaaskatus, välja vahetati elektri-, kütte- ja ventilatsioonisüsteem ning ka vee- ja kanalisatsioonitorustikud, ­korrastati laed-põrandad ja uksed-aknad, uuendati riputus­süsteem, korrastati töötajate ja külastajate jaoks mõeldud ruume ning ehitati klaasist juurdeehitis, milles on liftid, talveaed, muuseumipood ja -kohvik. Maa alla rajati üle 400 ruutmeetri hoidlaid ja tehnilisi ruume. Peaaegu nagu uue ehitamine, ainult keerulisem.


Soome-Eesti, Turu-Kumu

See läbitud kannatuste rada on Turu Kunstimuuseumi rahvast kindlasti lähendanud meie Kumu ehitamisega lähedalt seotud olnud teaduritele. Kindlasti jagavad nad ka kannatustele järgnenud saavutuse-rõõmu. Kahe kultuuritempli vahel alanud koostöö esimest vilja võime nüüd nautida külalisnäituse kujul.


Näitusel kajastuv vaimustav ajastu on Soome kultuuri enesestmõistetav osa. Praegu ei suuda ma ette kujutadagi, mismoodi tajuksime põhjanaabreid ilma selleta. Või milline oleks nende eneste maailmapilt…


Võrreldes Eesti tegemistega oli Soomes tol ajal kõik tiba suurem. Majad tehti sageli katuseni graniidist ja pildid maaliti väga suurtele lõuenditele. Neis piltides peegeldub kuidagi ka vaataja olemus. Ärge siis maha magage, suve hakuni on meil võimalik KuMus Soome kuldajastu vaimus kümmelda, see on meile lausa koju kätte toodud!