Soome saadik eesti filmis

Anne Vetik kohtus “Taarka” võtetel soome kõige ilusama näitleja Mikko Nousiaineniga.

Setumaal Tsiistre külas võttepausi ajal ringi uitav valgetes pükstes meesterahvas näeb tõepoolest väga kena välja. Soome teatri- ja filmistaar Mikko Nousiainen on filmimeeskonna sõnul jõudnud juba paari päevaga eesti keele algtõed selgeks saada. Mikko mängib “Taarkas” soome folkloristi Väisäneni, kes Taarka laule üles kirjutas, ning Väisäneni kutsel osales setu lauluema 1921. aastal oma kooriga Helsingi laulupeol.

“Oleme Ainiga (“Taarka” lavastaja Ain Mäeots – toim.) rollist väga palju rääkinud. Tegelikult mitte ainult rollist, ma pidin enda jaoks avastama setu kultuuri ja otsima sellega kontakti. Loodan, et leidsin,” tunnistab soomlane. Mikko on erakordselt tagasihoidlik ning kaalub igat sõna. Ta väidab, et talle kuulsus huvi ei paku, ning kui mainin “kõige ilusama” tiitlit, on Mikko õige häiritud ja teatab, et see on väga ebameeldiv, olla hinnas vaid oma näojoonte tõttu: “Ma ei hakanud näitlejaks selle pärast, et kuulus olla. See on mul täiesti ükskõik. Minust sai näitleja, sest ma ei kujutanud ettegi, et saaksin teha midagi muud. See oli ainuvõimalik valik.”

Kuna mõlemad Mikko vanemad on näitlejad, siis pole siin midagi imestada. Eija ja Heikki Nousiainen on nõutud paar nii teatri- kui filmilaval, Heikki näiteks mängis viimati sarjas “Presidentit” Urho-Kaleva Kekkoneni.

Mikkost õhkab aristokraatlikkust ja tohutut delikaatsust, mis on omane heaoluühiskonna piimajõgede ääres kasvanud intelligentidele. Mikko on veetnud suurema osa oma elust Tampere teatris. Ta meenutab, et väiksena võttis ta kõike laval toimuvat tõe pähe ning elas nähtut sügavalt üle: “See ei olnud mäng, see oli tõde.”

Ka praegu tunneb ta teatud aukartust teatri ees. Kõige enam naudib ta tükke, kus on võimalik eemalduda reaalsusest. “Nii filmis kui teatris armastan ajaloolisi asju, kus saab korraliku vanamoodsa kostüümi selga. Just ennekõike selle pärast tahtsin ma väiksena näitlejaks saada.” Seda lauset saadab tagasihoidlik naeratus, mis niidab jalust kõik 25 meetri raadiuses liikuvad naisolevused.

Mäeotsaga tutvus Mikko siis, kui too lavastas Tamperes Jaan Tätte “Ristumist peateega”.

Mäeotsa pakkumist ühineda “Taarka” meeskonnaga ei kaalunud ta kuigi pikalt: “Olin nõus kohe, kui selgus, et need ajad on mul vabad.” Teravaid erinevusi soome ja eesti filmi­produktsiooni vahel Mikko pole tähele pannud. “Film nagu film ikka, kohati võib-olla natuke huvitavam. Mulle meeldib, et on nii palju vabatahtlikke ja massi­stseenides osalevad õiged setud, mitte professionaalsed näitlejad. Kõik on väga hingestatud.”

Uurin, kelleks ta sooviks oma tõusujoones kulgeva karjääri jooksul kindla peale kehastuda. Külalisstaari silmad löövad särama: “Tegelikult ma tahaksin mängida Peeter Paani. See on mu lemmikraamat. Ja ma järgin ka Paani filosoofiat ning ei tunne end kunagi täiskasvanuna. Ja siis veel Raskolnikovi.” Üpris vastandlikud valikud, kas pole? “Ma ei teagi, tegelikult ei pruugi olla.

Raskolnikov pakub mulle huvi juba ammu, ma loodan, et tõepoolest õnnestub end “Kuritöös ja karistuses” proovile panna.” Mikkole sünge vene klassika imponeerib. Näib, et teatraalide lemmikust kirvega varustatud endist juuratudengit ei sobikski keegi temast paremini mängima.
Tampere teatri leading man ei oska öelda, kas ta eelistab särada laval või filmilinal. “Teatris saab siiski teravamaid elamusi. Filmis on esinemine teistsuguse tootmisprotsessi tõttu hakitud. Pole võimalik rolliga sedasi ühte sulanduda, nagu juhtub laval,” püüab Mikko keskendunult leida sobivaid sõnu.

“Taarkat” võtab Mikko pigem meeldiva puhkuse kui tööna. Lõõgastavalt mõjuvad talle võõras keskkond ja lopsakas Lõuna-Eesti loodus. “Mulle meeldib reisida, olen maailmas palju ringi rännanud. See on siin ka ju nagu reis. Mul on hea meel, et saan tutvuda uue kultuuriga,” arvab Mikko, saates oma sõnade kinnituseks lendu veel ühe ohtliku naeratuse.

 

Mikko (Olavi) Nousiainen – põhjanaabrite Leonardo di Caprio
Osatäitmised filmides:
suure ekraani debüüt Soome-Kanada ühistöös “Going to Kansas City” (rež Pekka Mandart). Järgnesid rollid Joona Tena telefilmis “Lapin poikka”, Aku Louhimiehe filmis “Rahutud/Levottomat”, Pekka Mandarti “Keisarikuntas”, kahes Timo Koivusalo kostüümidraamas “Sibelius” ja “Kaksipäisen kotkan varjussa” jpt.
Kuulub Tampere teatri ja Tampere töölisteatri truppi, osalenud ka mitmetes muusikalilavastustes.