Soomlane ja puss
Puss käib soomlasega kaasas vaat et sünnist surmani
ning selle ajalugu ulatub kaugetesse eelajaloolistesse aegadesse. Teadaolevalt
vanim Soome puss on valmistatud umbes 8000 aastat tagasi. Pussi kandsid nii
naised kui mehed, nii tööl kui ka vabal ajal. Kuivõrd levinud
ja oluline oli soomlaste hulgas puss, näitab seegi, et seadusega keelati
pussi kandmine avalikes kohtades alles 1977. aastal.
Sümboli
tähenduse omandas puss Soomes ehk 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi
algul, mil kujunes välja suurem osa traditsioonilistest
pussitüüpidest. Lisaks pussimeistritele valmistasid juba 19. sajandil
pusse ka tuntud tehased Fiskars (1830. aastatest) ja Hackmann (1870.
aastatest). Pusse kavandasid isegi Soome kuulsaimad kunstnikud. Näiteks
Akseli Gallen-Kallela joonise järgi valmistati 1918. aastal Soome armee
jaoks allohvitseri puss.
1500 pussiohvrit
Ligi
sadat aastat (1790–1880) Soome ajaloost kutsuvad soomlased ise
“puukkojunkkari” ehk pussikangelase ajaks, mil maa põhjaosas
välkusid pussid eriti sagedasti ning mil jättis peamiselt pussi
läbi oma elu umbes 1500 inimest. Olukord oli kõige hullem just
selle ajastu lõpukümnenditel ja siis kerkisid esile üle kogu
maa tuntud pussivälgutajad.
Kuulsaim pussikangelane Antti
Isotalo oli rahutu loomuga mees, kes muuhulgas armastas ka ratsutamist. Ta
oli samuti osav kaupmees ning tõmbas inimesi ligi nagu magnet. Vahest
ehk oma suure kasvu pärast ning seetõttu, et mees oli kartmatu ja
metsik kakleja. Samas kutsuti teda tihti tähtsatel pidudel korda valvama.
Esimest korda sai Suur Antti või Härmä kuningas,
nagu teda kutsuti, pussitamise eest karistada 1855. aastal. Meest trahviti
suure haava tekitamise pärast. Kolm aastat hiljem aga süüdistati
Anttit surmava pussihoobi andmises, kuid otseste tõendite puudumisel
mõistis Vaasa õuekohus mehe Matti Tönkkä tapmises
õigeks. Küll aga trahvis kohus Anttit pussi asjatu kandmise eest.
Pussitaja õigeksmõistmine tekitas ilmselt nii suurt
meelehärmi, et veel 11 aastat hiljem, aprillis 1869 seisis Isotalo sama
asja eest teist korda kohtu ees ning nüüd mõisteti ta
Tönkkä tapmises süüdi. Suurele Anttile langetati
surmaotsus, kuid tal oli taas õnne. Mais 1870 tühistas senat
surmaotsuse ning asendas selle 40 paari vitsade ja 12aastase
sunnitööga. Kusjuures isegi ihunuhtlust ei tulnud Isotalol taluda
– keiser isiklikult asendas selle 28päevase vangistusega.
Isotalo ise eitas kuni surmani oma süüd. “Teadke ja
jätke see meelde – ma ei ole kunagi kedagi tapnud. Mind on kuulatud
ja usutud ilma pussitagi,” ütles ta. Samas kohtuotsuse kohta olevat
Antti öelnud: “Seda ma väärisin.” Isotalo Antti
suri oma talus augustis 1911, pärast heinateo lõppu.
Nii
rahulik lahkumine ei saanud osaks aga teisele Soome kuulsale pussikangelasele
Antti Rannanjärvile. Juba 19aastasena, 1847. aastal karistati teda
kaklemise, kodurahu rikkumise ja pussiga ähvardamise eest. Viis aastat
hiljem mõisteti Rannanjärvi pussitamise eest juba surma. Temalgi
oli õnne, jaanuaris 1853 langetas õuekohus otsuse, et
Rannanjärvi vaid osales tapmises, ning asendas surmaotsuse 40 paari vitste
ja viieaastase vangistusega Viiburi kindluses.
Vabanemisele
järgnenud aastad olid täis karistusi küll salaviina
valmistamise, küll varguste eest. Hiljem Rannanjärvi
vähemalt osaliselt muutus. Räägitakse, et mees olevat kord isegi
kaaslastele öelnud: “Lähme me ka kirikusse, ega see
õpetaja pea meie eest palvetama.”
Vanad kombed
lõid Anttil si
iski taas välja. 1882. aastal läksid rannanjärvilased Yliluomale
mürgeldama, ent said kohalikelt korraliku õpetuse. Antti hakkas
kättemaksu hauduma. Sobiv hetk saabus 12. augustil Prännis, kus oli
kohal ka Yliluoma “tegija” Erkki Fränti. Antti nuhtles meest
korralikult ja viskas ta lõpuks kraavi. Viinauimas ja raevunud Erkki
ronis kraavist kaldale, tõmbas pussi välja ja sähvas Anttile
surmava hoobi.
Venelaste hirm
Puss hirmutas Talvesõjas venelasi, see oli koledam relv kui kone.
Selge see, et soomlased ei jätnud vahedat tera sõjas venelaste peal
proovimata. Pealegi, nagu on kirjas näituse “Vahe soome puss”
kataloogis, oli sõja ajal igal Soome sõduril “mitmeks
otstarbeks sobiv” puss ligi. Hirmu soome pusside ees võimendas
veelgi venelaste endi propaganda. Selle tulemusena sai venelase jaoks soome
pussist soomlase sümbol.
Too sümbol mõjus Soomest
kaugemalgi. Juulis 1941 saadeti Soomest Eestisse luurerühm Erna, mille
teine grupp maandus põhjarannikul langevarjudega. Teel Kautlasse
hävitati Ravilas punaste kaheksameheline tribunal. Et mitte tõmmata
venelaste kahtlusi kohalikele elanikele, jäeti sündmuspaigale maha
soome puss. Nii talitasid ernalased hiljemgi, külvates punaste hulgas
hirmu “soomlaste” ees.
Eestis pole niisugust
pussikultust nagu Soomes kunagi olnud. Siin on puss või nuga olnud
ikkagi peamiselt töövahend, mida tarvitati igapäevaste tegemiste
juures. Ja mis seal salata, eestlastelegi on puss olnud käepärane ja
sagedasti tarvitatav tapariist.
Nii arhiivides kui ka
tänapäevastes politseiteadetes seisab tihti kirjas: pussitas surnuks.
Karikaturist Gori kujutas pussi kakluste poolest tuntud petserlaste relvana.
“Kultuur on otsaga siia jõudnud – teivaste ja telliskivide
asemel välguvad juba pussid!” allkirjastas ta pilapildi
“Petseri” (1928).
Puss kui ehe või iluasi pole
seevastu Eestis eriti levinud olnud. Vahest kõige hinnatum iluese oli
puss Hiiumaa naistel, kes kandsid seda rahvariiete juures veel isegi 20.
sajandil. Just hiidlaste valmistatud rohkelt kaunistatud tinatuppedega pussid
on omanäolisemad ja kaunimad Eesti pussnoad üldse. Huvitav fakt on
seegi, et Hiiumaalt ja ka Läänemaalt on teada 19. sajandi
lõpul või 20. sajandi algul Soomes valmistatud naiste
pussnuge.