Soomlane kirjutas suurromaani Vaeste-Tiskrest
„Ka mina olen ostnud maja. Kaks tuba ja köök. Müügi ajaks olid tuleaseme augud kipsiga kinni kaetud. Esimese kütmisega varises kips põrandale,“ põhjendas professor Lasse Pöysti oma valikut.
Pöysti ainuisikulise otsusega pälvis tuntud kirjaniku Kari Hotakaise (45) romaan Juoksuhaudantie 400 000 kroonise Finlandia preemia. Võitja lubas osta oma kaheteistaastasele Alfa Romeole uued piduriklotsid, tütardele kleidid ja naisele midagi toredat.
Tõenäoliselt oleks võitnud Hotakainen aasta parima raamatu tiitli ka Eestis. Selle sündmustik võiks toimuda vabalt Tallinna ümbruses, kus vohab vaeste-tiskrestumine.
Raamat räägib laotöölisest Matti Virtasest, kes annab vihahoos oma naisele vastu vahtimist. Naine vihastab ja kolib koos tütrega sõbranna juurde.
Õnnetu mees on endast väljas. Kui tema isa võitles sõjas venelastega Soome vabaduse eest, siis tema on olnud kogu teadliku elu „naiste vabadussõja veteran“.
„Tegin kõike seda, mis meie isadel oli jäänud tegemata. Pesin pesu, tegin süüa, koristasin korterit, kuulasin tundide kaupa naise töömuresid, lugesin igal õhtul lapsele muinasjuttu. Kuulasin, mõistsin, silitasin, tegin eelmängu ja olin tundeline pärast vahekorda.“
Korterisse üksi jäänud meest haarab kinnismõte, et perekonna taasühendamiseks on vaja oma maja.
Keskmine eramu Helsingi piirkonnas maksab üle miljoni marga. Seda raha peategelasel ei ole. Kas helpida kogu ülejäänud elu ainult purgisuppe ja putru, minna üle piimata kohvile ning osta kõik riided kaltsukast? Aga ka sel juhul saaks pangalaen tasutud alles 74aastaselt!
Virtanen otsustab saada oma maja kuidagi teisiti. Ta müüb maha kogu korteri sisustuse ja autoloksu. Lisateenistuse hankimiseks hakkab ta tegema rahuldamata soomlannadele erootilist massaaži.
Raamatu teiseks peategelaseks tõuseb kinnisvaramaakler Jarmo Kesämaa, kes müüb kundedele „lootust paremast elust“. Kui maja tuleb vaatama lastega perekond, on Kesämaal kombeks paigutada murule enda ostetud mänguasju. „Kui õu on tühi, võib klient mõelda, et siin pole elu olnudki, siia me ei tule.“
Virtast ja Kesämaad huvitab üks ja sama rintamamiestalo. Tüüpprojekti järgi valminud puust ühepereelamu, mida ehitati Soomes massiliselt sõjast naasnud meestele.
Virtanen tahab saada kõva alet ja alustab väljapressimist, saates maakleri naisele pilte mehe armuseiklustest.
Olles võistleja nii kõrvaldanud, läheb Virtanen sõjaveteran Taisto Oksanenile pakkumist tegema. Ta tahab osta 1,2 miljonilise maja 900 000 marga eest.
Virtanenil on kaasas valmiskirjutatud leping, mis lubab vanamehel elu lõpuni majja elama jääda. Tema kui ostja kohustub endisele omanikule kaks korda päevas sooja sööki tegema.
Selline „moodne põlvkonnavahetus“ käib tõsisel veteranil üle mõistuse. Puhkeb kaklus ja leiab aset ehtsoomelik pussitamine. Politsei paneb Virtasel käed raudu tema naise ja lapse silme all. Viimased on saabunud kohale heas usus, et lõpuks ometi kolib perekond oma majja.
„Lugedes naersin nii, et pidin toolilt maha kukkuma. Kuid iga naermisega jooksid üle selja üha külmemad judinad,“ tunnistas professor Pyösti.
Romaani on trükitud juba 46 000 eksemplari, mis on Finlandia preemiaga pärjatud teose kohta suur number.
Sotsioloog Matti Virtanen on kirjutanud isegi essee Matti Virtase põlvkonnast. Sotsioloogi arvates võttis romaan kokku soome meeste ühise kogemuse, mida pole seni nii tabavalt tehtud.
