Soomlased võitsid kaks olümpiakulda luuletamises

Higihaisu ja algava olümpia taustal ei tohi unustada, et kuni kunagi olid võisteldi olümpiamängudel ka palju õilsamatel aladel: luuletamine, maalimine, muusika, skulptuur, arhitektuur ja linnaplaneerimine.

Stockholmi 1912. aasta olümpiamängudel, kui Martin Klein võitis eestlastele esimese olümpiamedali (hõbe maadluses), sai medali lõpuks kaela ka Pierre de Coubertin. Moodsate olümpiamängude rajaja Coubertin võitis olümpiakulla luuletamises, võidutööks oli poeem „Ood spordile“.

Võiks ju öelda, et tolleks hetkeks 49aastane Coubertin tõi luuletamise olümpiakavva seetõttu, et tema vanus ei lubanud auhinnalisi kohti traditsioonilisematel aladel, nagu tõukamine või hüppamine, aga tegelikult soovis Coubertin vaimsemaid spordialasid olümpiale algusest peale. Alles Stock­holmi olümpial õnnestus tal ideele sponsorid taha saada ja nii oli vaimuatleetidel võimalik võistelda viiel alal: kirjandus, maalimine, skulptuur, muusika ja arhitektuur.

Iga järgmise olümpiatsükliga vaimsetel aladel osalejate arv kasvas. Täienes ka olümpiaprogramm. 1928. aasta Amsterdami olümpial lisati võistlusprogrammi arhitektuuri kõrvale ka linnaplaneerimine. Kirjandus löödi lahku kolmeks eri võitluseks: luule, draama ja eepika. Muusika: laul, instrumentaalpala, orkestritöö. Maali kõrvale tekkisid ka joonistamise ja graafika võistlused. Skulptuur lahknes skulptuuriks, bareljeefiks ja medaliteks. Berliini olümpial 1936 tulid ka plakati- ja kommertsgraafikavõistlused. Tugevat lobby võistluskavva pääsemiseks tegid veel ballett, teater ja fotograafia.

Võistlemine polnud sugugi lihtne. Eriti problemaatiline oli muusika, kus võistlustöid ei hinnatud kuulmise, vaid partituuri järgi. Kui Tšehhi heliloojal Josef Sukil õnnestus Los Angelese olümpial ette mängida oma pala „Uude ellu“, võitiski ta kohe olümpiahõbeda, aga kuld ja pronks jäid üldse välja andmata. Kui arhitektuur välja arvata, siis oli võistlustulle astumisel nõue, et teos peab olema valmistatud spetsiaalselt olümpiavõistluseks. Tegelikkus oli muidugi komplitseeritum. Näiteks on 1928. aasta maalimise olümpiakulla võitnud Isaac Israëlsi järeltulijad meenutanud, et võidutöö „­Cavalier ­Rouge“ tellis hoopiski üks kohalik jahimees. Maali valmides ei saanud Israëls ja tellija leppele ei hinnas ega töö kvaliteedis, nii rändas maal hoopiski olümpiale ja tuli sealt võiduga tagasi.

Ei saa öelda, et kunstialade olümpiamedalistide seas oleks olnud just palju oma ala tippe. Väiksemas mas­taabis tuntud tegijaid küll. Amsterdamis maalimises olümpiahõbeda võitnud Laura Knight oli esimene naine, kes valiti Briti kuninglikku akadeemiaasse. Ka olümpiakuld skulptuuris Paul ­Lewandowski oli omal ajal tunnustatud skulptor ja kuigi tema nimi ise on vajunud unustusse, siis üks tema töödest on siiani maailmakuulus: „Lunastaja Kristus“ Rio de Janeiros.

Küll aga oli osalejate seas palju renessansihingi. Esimene olümpiakuld skulptuuris (1912 Stockholm) läks ameeriklasele Walter ­Winansile. Neli aastat varem oli Winans võitnud kulla jahilaskmises. Ka oli Winans viljakas kirjanik. „Revolvrist laskmise kunst“, „Laskmine daamidele“, „Skulptuurid loomadest“ on ainult väike näide tema raamatutest. Paul Bauer oli kuulus Saksa mägironija, kes mälestuslooga „Am Kangehenzonga“ – jutt käib ebaõnnestunud katsest vallutada maailma kõrguselt kolmas mägi Kangchenjunga – võitis kirjanduses olümpiakulla Los Angeleses 1932.

Iirlased saatsid reeglina võistlustulle neid, kelle juurde käis määratlus „ta on kuulsuse sugulune või kuulsuse sõber“. William Butler Yeatsi vend Jack Butler Yeats sai olümpiahõbeda maalimises. Tõeline multitalent oli Oliver Gogarty: olümpiapronks kirjanduses, maalikunstnik, poliitik, amatöörlendur, napsimees, arst ja surnumatja (tema lahkamislaualt käis läbi enamik IRA liidreid). Surematuks sai Gogarty aga James Joyce’i sule läbi, kes kirjutas Gogarty isikul põhineva tegelase Buck Mulligani nime all 21. sajandi tähtsaimasse romaani „Ulysses“.

Eestlased vaimualadel olümpiamedaleid ei võitnud. Eks meie ala oligi tollal pigem raskejõustik. Naabritel läks hoopis paremini. Urho Karhumäki võitis soomlastele Berliinist olümpiakulla kirjanduse kategoorias eepika: teos „Avoveteen“. Soome poetess Aale Tynni tõi olümpiakulla luuletamises 1948. aastal Londoni mängudelt: luuletus „Hellan laakeri“. Rootslane David Wallin tuli olümpiavõitjaks maalimises (Los Angeles 1932) tööga „Mererand Arildis“.

1949. aastal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et edaspidi vaimuatleedid enam olümpial osaleda ei saa. Põhjuseks polnud siiski mitte tööde kehv kvaliteet, vaid see, et kui füüsilistel aladel oli lubatud osalemine ainult amatöörsportlastel, siis kunstivaldkonnas võisid rammu katsuda ka professionaalid. Ebaõiglase vahetegemise lõpetamiseks visati luuletamine, maalimine ja muusika olümpiakavast üldse välja.