06.03.2009, 00:00
Soomusauto Lauristinile
Mõnikord ma mõtlen, et Marju Lauristinist tuleks teha
mängufilm.
Midagi sama vägevat nagu Tõnis Kase “Kaks päeva Viktor
Kingissepa
elust”. Tuleb meelde koht, kus Jüri Krjukov, vabandust, Kingissepp
muidugi, tiirutab Ajutise Valitsuse soomusautodele teed näidates
mööda
linna ja ise muudkui lehvitab tuttavatele tervituseks kabiiniaknast.
Mille peale linna peal levib kumu, et punased on endale kusagilt
soomusautod hankinud. Krjukovil, vabandust, Kingissepal muidugi,
tõusevad aktsiad selle peale kohe lakke.
Jõudu respekteeritakse.
Lauristin kirjutab ja õpetab, hoiatab ja analüüsib, aga ei
teda kuulata. Kuigi meie meediaelus on seegi suur saavutus, et teda
vähemalt ei sõimata valimatult. Vaatasin kommentaare tema artiklile
14.
veebruari Eesti Päevalehes ja avastasin üllatavalt sisukad tekstid.
Näib nii, et netiullikesed hoiavad tast eemale.
Huvitav fenomen, sest Marju Lauristin on järjekindel võitleja
kõiksugu sektidega.
Princetoni ülikooli professor Avishai Margalit rääkis
ühes loengus
sektantlikust mõtlemisest poliitikas ja usuelus (suurte ülikoolide
audioloengud on iTunesi keskkonnas saadavad, laete need iPodi ja võite
suvalisel hetkel, kas bussis sõites või voodis und oodates, neid
kuulates end tasuta harida).
Sekt ei suuda minna kompromissile. Sektiliikmeid ei huvita kvantiteet,
neid huvitab vaid puhtus. Margalit toob näiteks varakristlikud
vaidlused donatistide sektiga. 4. sajandil elanud Kartaago piiskop
Donatus leidis, et kristlikud kogudusejuhid, kes keiser Diocletianuse
tagakiusamiste ajal osutusid vaimult nõrgaks ja, soovides piinamistest
või märtrisurmast pääseda, andsid pühad raamatud
võimudele
hävitamiseks, kaotasid õiguse jagada oma kogudustele kristlikke
sakramente. Mis tähendas, et suur osa kristlikest karjastest jäi
“töötuks” (sarnane lugu kordus 17. sajandi Venemaal Nikoni
kirikureformidega – Peipsiääre vanausulised on selle elav
meenutus).
Donatistid võrdlesid tagakiusatud kirikut Noa laevaga.
Mäsleval merel
seilavale laevale lubati äravalitud seltskond – Noa ja tema
pereliikmed, kokku kaheksa inimest. Inimkonna taastamiseks polnudki
rohkem vaja. Piisab vähestest, aga õigetest. Donatistidega
võidelnud
Püha Augustinus rõhutas seevastu, et Noa laeval oli muidki elukaid,
sulelisi ja karvaseid. Ka nemad päästeti. Issanda loomaaed on
kirju.
Ja nii on meil kõigil oma osa elus, isegi neil, kes pole
“puhtad” või
näitasid kunagi üles nõrkust.
Lauristin on nii ebasektantlik kui meie tingimustes üldse võimalik.
Ta
on seda juba Eesti Kongressi ajast alates. Kogu see Kelami-Rumesseni
seltskond, kes kehastas taevast Eesti Wabariiki ning tahtis võtta
õigust otsustada, kes pääseb selle pardale ja kes mitte
– Lauristin
lõimis seda sekti Rahvarindega ning üldse kogu
ülejäänud ühiskonnaga.
Praegu on Rumessen taas pühendunud muusikale, Kelam ajab asju
europarlamendis, ent sektantlik mõtteviis pole me paljukannatanud
tuulepealsel maal kuskile kadunud.