Jõudu respekteeritakse.


Lauristin kirjutab ja õpetab, hoiatab ja analüüsib, aga ei teda kuulata. Kuigi meie meediaelus on seegi suur saavutus, et teda vähemalt ei sõimata valimatult. Vaatasin kommentaare tema artiklile 14. veebruari Eesti Päevalehes ja avastasin üllatavalt sisukad tekstid. Näib nii, et neti­ullikesed hoiavad tast eemale.


Huvitav fenomen, sest Marju Lauristin on järjekindel võitleja kõiksugu sektidega.


Princetoni ülikooli professor Avishai ­Margalit rääkis ühes loengus sektantlikust mõtlemisest poliitikas ja usuelus (suurte ülikoolide audioloengud on iTunesi keskkonnas saadavad, laete need iPodi ja võite suvalisel hetkel, kas bussis sõites või voodis und oodates, neid kuulates end tasuta harida).


Sekt ei suuda minna kompromissile. Sektiliikmeid ei huvita kvantiteet, neid huvitab vaid puhtus. Margalit toob näiteks varakristlikud vaidlused donatistide sektiga. 4. sajandil elanud Kartaago piiskop Donatus leidis, et kristlikud kogudusejuhid, kes keiser Diocletianuse tagakiusamiste ajal osutusid vaimult nõrgaks ja, soovides piinamistest või märtrisurmast pääseda, andsid pühad raamatud võimudele hävitamiseks, kaotasid õiguse jagada oma kogudustele kristlikke sakramente. Mis tähendas, et suur osa kristlikest karjastest jäi “töötuks” (sarnane lugu kordus 17. sajandi Venemaal Nikoni kirikureformidega – Peipsiääre vanausulised on selle elav meenutus). Donatistid võrdlesid tagakiusatud kirikut Noa laevaga.


Mäsleval merel seilavale laevale lubati äravalitud seltskond – Noa ja tema pereliikmed, kokku kaheksa inimest. Inimkonna taastamiseks polnudki rohkem vaja. Piisab vähestest, aga õigetest. Donatistidega võidelnud Püha Augustinus rõhutas seevastu, et Noa laeval oli muidki elukaid, sulelisi ja karvaseid. Ka nemad päästeti. Issanda looma­aed on kirju. Ja nii on meil kõigil oma osa elus, isegi neil, kes pole “puhtad” või näitasid kunagi üles nõrkust.


Lauristin on nii ebasektantlik kui meie tingimustes üldse võimalik. Ta on seda juba Eesti Kongressi ajast alates. Kogu see Kelami-Rumesseni seltskond, kes kehastas taevast Eesti Wabariiki ning tahtis võtta õigust otsustada, kes pääseb selle pardale ja kes mitte – Lauristin lõimis seda sekti Rahvarindega ning üldse kogu ülejäänud ühiskonnaga. Praegu on Rumessen taas pühendunud muusikale, Kelam ajab asju europarlamendis, ent sektantlik mõtteviis pole me paljukannatanud tuulepealsel maal kuskile kadunud.


Lauristin on sellest korduvalt kirjutanud, selle eest hoiatanud. Aga silmad ei näe, kõrvad ei kuule. Vist ulub tuul kõrvades, vist on tuulispask silmad prahti täis löönud.


Sellepärast tahakski anda Lauristinile soomusauto. Siis ehk teda võetaks kuulda.