Sõõrumaa ambitsioon energiaturgu võtta on mõistetav. Kümne aastaga mängitakse Baltikumi energeetikas jõujooned ümber. Turud, mida seni valitsesid riiklikud monopolid, ühendatakse ja avatakse. Leedulased panevad Ignalina tuumajaama kinni, eestlased aga mõned Narva põlevkivikatlad. Keegi peab täitma tekkiva tootmisvaakumi. Sellest pika­ajalisest stabiilsest ärist püüavad osa saada paljud. Näiteks Leedu kõige rikkamad mehed, kaubandusketi VP Market omanikud Nerijus Numavicius ja Gintaras Marcinkevicius kuuluvad uue Ignalina tuumajaama omanikeringi.


Sestap loob Eesti Energia nõukogu endine esimees Sõõrumaa konkureerivat energiafirmat, mille juhtivtegelased on Eesti Energia endised tipptöötajad. Näiteks aastaid riigifirma energiakaubandust juhtinud Peeter Pikk.


BEN Energy tegevjuht aga on alates 15. veebruarist – üllatus, üllatus – endine Eesti Energia teenindusdirektor ja juhatuse liige Marko Allikson.


Allikson ütleb, et kõigil Eesti energeetikaäris tegutsevatel professionaalidel on Eesti Energia taust – nii nagu Soomes teevad ilma Fortumist tulnud energeetikud. “Eesti Energia on väga tugev ja hästi juhitud ettevõte, kuid minu leping ei sisaldanud kohustust sealt pensonile minna.”


Allikson lahkus Eesti Energiast koos Gunnar Okiga 2005. aasta lõpus. Kuid sai pärast lahkumist firmalt veel üle poole miljoni krooni niinimetatud konkurentsikeelu tasu. Selle summa eest ei tohtinud Allikson kaks aastat samas valdkonnas tegutseda.


Sel ajal juhtis mees ametlikult Sõõrumaa Rotermanni Grupi kinnisvaraäri.


Eesti Energia toonasele nõukogu esimehele Sõõrumaale ei saanud aga riik konkurentsikeeldu peale panna. Ta ei teinud juba kaks aastat tagasi oma energiaäri ambitsioonidest saladust ning ilmus peagi oma äia elektrijaama omanikeringi.


Läinud nädalal Ukrainas viibinud Sõõrumaa ei taha BENist Ekspressiga rääkida. “Keda need plaanid ikka huvitavad?” küsib ta, väites, et inimesi huvitab tema isik vaid siis, kui midagi halvasti läheb.


Raha Sõõrumaalt, ideed abilistelt


BENi kapital tuleb Sõõrumaalt. BEP on Sõõrumaa kontserni “aju”. Selle väikefirma lõid kolm aastat tagasi Eesti Energiast lahkunud Peeter Pikk ning konsultatsioonifirmas McKinsey töötanud Priit Mikelsaar. Esimesel aastal tehti bilansihaldust võrguettevõttele F-Elekter, millel oli 2500 klienti Tallinnas, Keilas ja Loksal. Lisaks püüti murda kivistunud arusaamu sellest, et elektrit saab Eestis osta vaid Eesti Energialt. Saab ka mujalt ja vahel isegi soodsamalt.


BEP sai ka Lätis ja Leedus elektrimüügi litsentsid. Äri käivitamisfaasis osalesid finantsinvestoritena veel ­GILDi investeerimispankurid, kelle Sõõrumaa peagi firmast välja ostab.


BEP kavatseb saada kahe aastaga Baltikumi juhtivaks elektri- ja emissioonikaubanduse, energeetikaprojektide arenduse ning konsultatsiooniettevõtteks. Mida rohkem elektriturg avaneb – Eestis on see aasta lõpuks lahti 35 protsendile tarbijatest ning 2013. aastaks kõigile –, seda enam avarduvad BEPi võimalused. Tuleval aastal peaks Eestis olema võimalik elektritarnijat valida kõigil suurematel ettev&o tild e;tetel, kellele elekter vähegi oluline.


Lätis ja Leedus on elektriturg vähemalt paberil juba pool aastat avatud, kuid reaalselt on elektrimüüja vahetus tehtud tarbijale väga keeruliseks. Kui sul on Riias korter, oled Latvenergo klient ja tahad võtta teise pakkuja, pead maksma viis latti ja teatama oma kavatsusest kolm kuud ette. Lisaks täitma hulga formulare.


Eestis on seegi alles kauge tulevik. Pikk ütleb, et BEP suudab võrguettevõtjatele teha parema pakkumise kui Eesti Energia. Pange tähele ja lugege see lause veel kord läbi: keegi suudab müüa Eestis elektrit soodsamalt kui Eesti Energia. Kivistunud arusaamade murdmisega BEPi mehed päevast päeva tegelevadki, teades, et 2013. aastal purunevad kõik illusioonid Eesti Energia monopoolse seisundi säilitamisest.


Samuti peavad pettuma need, kes arvavad, et avatud turul pole elekter kallim. On, ja kuidas veel. Kui Narvast tuleb elekter hinnaga 26 eurot Mwh, siis näiteks Saksamaal müüakse seda hinnaga 80 eurot Mwh. Saastekvootide hinnaralli Euroopas alles algab.


Elektri hind hakkab sõltuma isegi Norra ilmast


BENi pakkumine võib olla parem, sest firma kulud on väiksemad. Kui Eesti Energia huvitub eelkõige pikaks ajaks lukku löödud lepingutest, et kaup kaelast ära saada, siis BEN läheneb asjale Pika sõnul nutikamalt. Elektri hind kõigub Põhjamaades üles-alla nagu rong ameerika mägedel. Kord on 20 eurot MWh, siis 80 eurot MWh. Hinda mõjutavad Pika sõnul mitmed tegurid: mis kell on, kus on pilved, palju sajab, milline on gaasi hind jne. Lisaks, kellelt ostetakse ja kuidas ostetakse: kas teatud kogus tunnis või avatud tarnena.


BEP fikseerib oma võrguettevõttest kliendiga hinna lühema aja peale ja vaatab siis, kust, kui palju ja kellelt on mõistlik elektrit osta. Firma väldib Narvast kallite tipuvõimsuste ostu, selle asemel ostetakse elektrit väiketootjatelt. Tarnijaks on elektrijaam Põlvas, läbirääkimised käivad ka teiste väiketootjatega, kellest aga paljud on pikaajaliste lepingutega Eesti Energiaga seotud.


Mõnda aega panustas BEP vaid energiaga kauplemisele. Kuid kiiresti mõisteti, et kui endal tootmist pole, läheb raskeks. Sest Eesti Energia tahab Narvas toodetud elektrit ikka ise müüa, oma müügi- ja võrgustruktuuri kaudu.


BENi kontserni raames tegeletakse täna kümnekonna uue soojuselektrijaama projektiga üle Baltikumi ja ka Ukrainas, kus Tallinna-suuruseid linnu on väga palju.


Alliksoni sõnul tahetakse viie-seitsme aastaga käima panna kuni paarkümmend elektrijaama, neist enamik väikesed, ühe-kahemegavatise võimsusega. Praegu tehakse keskkonnamõjude aruannet Väo teisele soojuselektrijaamale, mis hakkab aastas põletama kuni 100 000 tonni prügi ning mille võimsus on 5 MW elektrit ja 20 MW soojust. BEN investeerib projekti miljard krooni ehk umbes sama palju, kui maksis nn Sõõrumaa äia projekt.


Eesti Energia juht Sandor Liive peab koostootmisjaamade ärimudelit per­spektiivikaks, kuid küsimus on tema jaoks nende majanduslikus efektiivsuses. Selline soojuselektrijaam vajab ligipääsu kaugküttevõrgule, kes siiani oma suva järgi otsustab, kust soojust ostab või ei osta. BENi uuel Väo jaamal pole muret, sest üks selle omanikke on Tallinna Küte.


Kavandatav tootmisvõimsus neljandik Eesti Energia omast


Aastal 2013 tahab BEN toota kaks-kolm Twh elektrit aastas – umbes neljandiku sellest, mis praegu toodab Eesti Energia – ning hõivata selle näitajaga vähemalt kümnend iku Balti turust. Lisaks sellele on asutatud eraldi tütarühing Baltic Biogas, mis keskendub koostöös toiduainetööstuste ja põllumajandusfirmadega biogaasi tootmisele. Umbes nii nagu Eesti Energial susiseb koostöö Ekseko seasõnnikust elektri ja biogaasi tootmiseks.


BEN omab ka osalust Pakri tuulepargis, et hoida kätt pulsil tuuleenergeetikal.


Et kaasata energiatootmisse veel välismaist lisakapitali, on BEN loonud eraldi varahaldusfirma.

“Me tahame olla avatud turu liberalismi pioneerid. Üles ehitada arvestatava, professionaalse, paindliku ja suutliku energiafirma, mis on tegev kogu Baltikumis ja millel on sidemed Ukrainas ja Skandinaavias,” sõnastab Mikelsaar visiooni.


“Miks mitte?” vastab Pikk küsimusele, kas BEN võiks võtta ohjad Eesti esimese tuumajaama projekti vedamisel. “Ma ei ütle, et see homme tuleb, aga see võib ükskord tulla.”


“Me ei tahaks öelda, et ehitame selle või teise. Tahame aidata mõelda, milline peab Eesti elektrisüsteem 20 aasta pärast olema. Narva katlad pannakse kinni, kogu süsteem tuleb uuesti nullist üles ehitada. Kas rajame tuumajaama, kasutame põlevkivi, gaasi? Kas elektrit toodetakse tarbija juures või kaugemal – need küsimused vajavad vastuseid,” märgib Allikson.

Seejuures tahab BEN üles osta ka võrguettevõtteid. Taavetina ­konkureeriti Eesti Energia Koljatiga mainitud F-Elektri aktsiate pärast. Koljat võitis, Taavet loobus. “Eesti Energia algatas ostu­protsessi käigus kohtuasja F-Elektri ­vastu, mille nad lahendasid kokkuleppel F-Elektriga, ent mis oli igale kolmandale osapoolele liig suur määramatus,” ­ütleb Allikson.
Peata olek energeetikas

  • BENi mehed on energiaturu prohvetid ja visionäärid, kes igal sammul kiruvad Eesti lühinägelikku ning monopoli soosivat energiapoliitikat. Muresid on ridamisi. Esiteks igasugused ebamõistlikud ja ebavajalikud Eesti Energia ühepoolselt kehtestatud tüüptingimused, mis pärsivad konkurentsi.

  • Möödunud nädalal teatas BEN, et Eesti Energia püüab seadusevastaselt kindlustada oma monopoolset positsiooni, lõpetades elektrimüügi kahele võrguettevõttele, firmadele Sagro Elekter ja Kulon. Sellega üritavat suurfirma turult välja tõrjuda odavamat teenust pakkuvad väiksemad bilansihaldurid, teiste hulgas BEPi.

  • Teine mure puudutab uusi investeeringuid Eesti energiatootmisse. BENi mehed küsivad, kuidas on investoril võimalik teha tasuvusanalüüsi, kui valitsus kehtestab taastuvelektri kokkuostuhinna, ent jääb siis kokutama: oi-oi, äkki vist nüüd läks liiga kõrgeks!

  • Ja üleüldse pole veel keegi andnud konkreetset vastust küsimusele, kust tuleb kümne aasta pärast Eestile elekter, kui osa Narva jaamade kateldest suletakse, Ignalina tuumajaam on samuti juba ammu kinni ning kõikides Eesti naaberriikides valitseb elektri defitsiit.