Sõõrumaa huvitub Eesti tuumajaamast

Urmas Sõõrumaa energiafirma juhid lõid koos akadeemik Anto Raukasega seltsi, et osaleda tuumajaama loomises.

Esimest korda ajaloos kaalub Eesti riiklikul tasemel tuumaenergia kasutusele võtmist. Seda näeb ette elektrimajanduse arengukava, mille Riigikogu peaks kinnitama lähema poole aasta jooksul.

Majandusministeeriumis ette valmistatud paber ütleb, et majanduslikult ja julgeoleku mõttes on eelistatud stsenaarium, kus aastaks 2025 ehitatakse Eestisse 400 MW võimsusega tuumajaam või hangitakse osalused Soome ja/või Leedu aatomijaamas.

Oma jaam ja osalused välismaal on pandud sisuliselt ühe pulga peale.

Tekkinud on ka esimesed huvigrupid. Neist kõige üllatavam on mittetulundusühing Eesti Tuumajaam, mille asutasid tänavu märtsis Anto Raukas, ­Marko ­Allikson, Andres Taukar ja ­Peeter-Jass Pikk.

Raukas on hästituntud akadeemik, kelle juhtimisel valmis põlevkivi kasutamise riiklik arengukava aastani 2015.

Ülejäänud kolmik kuulub energiafirma BEN Energy juhatusse. Tolle ettevõtte peremees on suurärimees Urmas Sõõrumaa, kes juhatas mitu aastat Eesti Energia nõukogu, praegu aga ehitab Tallinna külje alla kombijaama ja on riikliku elektrimonopoli üks kibedamaid konkurente.

Asutamislepingu kohaselt on MTÜ eesmärk “teha Eesti elanikkonna seas teavitus- ning selgitustööd tuumajaama rajamise eelistest ja ohtudest ning muuta Eesti tuumajaama arendustegevus läbipaistvaks”.

Põhikirja punkt 2.2 lisab, et seltsi põhitegevus pole mitte ainult teabe kogumine ja süstematiseerimine Eesti tuumajaama arendustegevuse kohta, vaid ka arendustegevuses osalemine.

Sõõrumaa kinnitab oma investeerimishuvi

MTÜ Eesti Tuumajaam seni suurim saavutus on esindusliku tuumaenergeetika-alase konverentsi korraldamine Tallinna Tehnikaülikoolis paar nädalat tagasi. Selle lõppedes saatis Raukas rahulolevalt laiali pressiteate, et “juba aastal 2020 võib valmida Eesti oma tuumajaam”.

Kui jutt käib Sõõrumaast, siis tekib tihti küsimus erahuvist. Andres Taukari sõnul pole jutt erakapitali kaasamisest tuumajaama sugugi loll. “Meie eesmärk on rääkida asjadest nii, nagu nad on, ja teha arut­elu avalikuks, mitte et see toimuks kuskil ministeeriumide tagatubades või mõnes suures firmas,” ütleb ta. “Minu arust on mõistlik, et ka erainitsiatiiv oleks kaasatud ning me ei tohiks niisama kohe valikuid kinni panna.”

Sõõrumaa ütles Ekspressile: “Kogu maailmas kasutatakse mudelit, kus tuumajaam ehitatakse puhtalt erasektori või avaliku ja erasektori koostööna. Kuna tegemist on väga suurte projektidega, on otstarbekas kaasata lai omanikering. Kuna üks minu tegevuse põhivaldkondi on energeetika, siis tunnen huvi ka nimetatud valdkonda investeerimise vastu.”

Sisuliselt on Sõõrumaa punt õnged välja pannud. Nad teavad, et aastal 2013 muutub Eesti elektriturg vabaks ja siis pole vahet, kas tuumajaama loob Eesti Energia või mõni erafirma, kes suudab piisavalt kapitali kaasa haarata.

Leedus käib äriklannide sõda

Leedus mõjub uue tuumajaama rajamine kohalikele ärihaidele erakordselt tugeva magnetina. Sealne riiklik elektrifirma osutus jaama ehitamiseks liiga nõrgaks ning seetõttu said 38 protsenti Leedu osalusest enda kätte Maxima poeketi omanikud eesotsas Nerijus Numavi?iusega.

Kuna riik loovutas osaluse avaliku konkursita, puhkes ärimagnaatide vahel kõva lööming. Bronislovas Lubys (Achema) ja Darius Mockus (MG Baltics) teevad kõik endast oleneva, et Maxima meestelt osalus ära võtta. Nende poolt on osa poliitilisest eliidist. N&au ml;iteks lubasid Seimi 50 saadikut, et viivad asja konstitutsioonikohtu ette. Äriklannide sõda lükkab uue jaama valmimise tulevikku.

Ilmselt pole üllatav, et akadeemik Raukase otsus Leedu jõujaama keskkonnamõju hinnangu kohta oli hävitav. Ta nimetas kõnealust paberit primitiivseks, sisult kohati lapsikuks ja kuulutas, et jutt Visaginase jaama valmimisest aastaks 2015 kuulub huumori valdkonda.

Oma jaam lisab ekspordivõimsust

Mõne aja eest tekitas poliitikute seas kahinat magistritöö “Riigi osalusega ettevõtete noteerimine”, mis rääkis riigifirmade börsile viimise võimalustest. Töö koostas Tallinna Börsi juhatuse esimehe ­Andrus Alberi juhendamisel Reformierakonda kuuluv Kalev Kallemets.

Möödunud nädala reedest kuulub Kalle­mets MTÜ Eesti Tuumajaam ridadesse. Ta koostab uut analüüsi pealkirja all “Tuuma­elektrijaama asukoha valiku majanduslikud kaalutlused: Ignalina või Eesti”. Töö pole veel valmis, kuid esmased materjalid näitavad, et Eesti oma jaamal on ­palju plusse.

Näiteks leiab Kallemets, et Leedu jaama investeerimise puhul hakkab Eesti Energia importima elektrit kolme-nelja miljardi krooni eest aastas, oma jaama puhul võiks hoopis eksportida kahe kuni nelja miljardi krooni eest. Ilma oma reaktorit ehitamata võib tekkida küsimus ka 650 MW võimsusega merekaabli Estlink 2 ehitamise majanduslikust mõttekusest, sest põlevkivielekter maksab järgmisel kümnendil praegusest 2-3 korda rohkem ning pole Põhjamaades konkurentsivõimeline.

Oma jaama ehitamine tooks Eestisse mahukaid investeeringuid ja tööd. Ehitami­ne annaks otse tööd kahele ­tuhandele inimesele, kaudselt aga veel neljale tuhan­dele. 750 MW reaktoriga jaama ­ehitamisel võiks riik teenida ainuüksi tulu- ja sotsiaalmaksuna ligikaudu 2,5 miljardit krooni.

Ka elektrimajanduse arengukava tööversioon räägib töökohtadest. Paber ütleb, et tuumajaama “ehitusfaasis on hinnatud tööjõu vajaduseks 21 000 inimtööaastat, mis jaguneks ca kaheksa aasta peale. Juhul kui otsustatakse Leedu või Soome tuumajaama projektis osaleda, siis Eestis ei tooks see kaasa olulist tööjõu vajadust.”

Lisaks annaks oma jaam Eestile juurde 260 uut kõrge kvalifikatsiooniga töötajat, kellest 10–15 oleksid tuumafüüsikud ja keemikud.

Eesti Energia pole otsustanud, kuhu investeerida

Teine selge huvigrupp tuumaenergeetika puhul on Eesti Energia. Riigifirma peab aato­mijõu kasutamist strateegiliseks eesmärgiks ja teavitab oma veebiküljel, et Leedu uus tuumajaam tasub ära ning projektiga tasub jätkata.

Tegelik seis võib olla teistsugune. Sise­ringis on Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive tunnistanud, et ettevõte ei lähe ilmselt Leedu uue tuumajaama ehita­mise projektiga lõpuni, sest ­leedulaste ebakompetentsus ja politiseeritus on liiga suur.

Soomes jõuab uue tuumajaama teema parlamenti heal juhul aastal 2010. See kõik suurendab šansse, et Eesti ehitab oma tuumajaama.

Veel kahe aasta ees lükkas Liive tagasi nõukogu liikme Janno Reiljani ettepaneku uurida Eesti oma tuumajaama ehitamist, sest avalik arvamus oli tuumajaama vastu. Ka Reiljan tunnistas tookord Ekspressile, et rahvas kardab. Tänavu kevadel helistas aga ligi 10 000 inimest telesaatesse “Foorum” ja neist 65 protsenti oli oma tuumajaamaga nõus.

“Debatt on kapist rohkem välja tulnud,” ütleb Andres Tropp, Eesti endine suursaadik Leedus, kelle Ees ti Energia palkas juhatama tuumaenergeetika osakonda. Tema sõnul on tuumaenergeetika mainet aidanud parandada vahepeal toimunud energiakandjate hinnatõus ja “idanaabri mõningad aktsioonid, mis tõstatasid energiajulgeoleku teema”.

Tropp ei ütle, kas ta eelistab Eestit, Leedut või Soomet. “Meie jaoks on nad kõik võrdselt arendatavad. Eesti Energia pole teinud lõplikku otsust.”

Rohelised: kas edaspidi sõltume Vene uraanist?

Kolmas huvigrupp on rohelised. Nende veebiküljel kogutakse allkirju pealkirja all:

“Tuumajaam? Täna? Ei!”, samamoodi nagu Keskerakond ja Rahvaliit kutsusid omal ajal rahvast üles NRG-diili ­vastu. Kusjuures pole võimatu, et Keskerakond ja Rahvaliit astuvad rohelistega samasse paati, sest rahvast tuumajaama vastu ässitades saab hõlpsalt poliitilist kasu lõigata.

Rohelised pole siiski läbi ja lõhki tuumajaamade vastu, küll ei istu ­neile praegused nn kolmanda põlvkonna reaktorid, mis tarvitavad vaid väikese osa uraanist. Praegu puudub maailmas ­mõistlik ning ohutu viis tuumajäätmete käitlemiseks.

Olukorda võiksid oluliselt muuta uue põlvkonna reaktorid, mis suudaksid “põletada” ka radioaktiivseid jääke.

Lisaks märgib erakond oma üleskutses: “Tuumakütuse hind on viimase paari aasta jooksul maailmaturul tõusnud vähemalt 3,5 korda ning ilmselt kallineb tulevikus üha enam.

Märkimisväärne osa maailma tuumajaamades kasutatavast kütusest pärineb Venemaalt. Miks peaksime nafta- ja gaasisõltuvust olema valmis asendama uraanisõltuvusega?”

Hoopis rohkem propageerivad rohelised energiasäästu ja tuuleenergeetikat, kusjuures viimast vastandavad nad mõnuga aatomijõule. Näiteks Rainer Nõlvak ja Toomas Trapido kirjutasid mullu Ekspressi veergudel, et “tuuleelektri puhul praktiliselt puuduvad jäätmed – nii tuulikutornid kui ka generaatorid on hästi taaskasutatavad või vähemalt kvaliteetne vanaraud. Jääb vaid vundamentidesse valatud betoon, mille võib vajaduse korral purustada või lausa kokku korjata.”

Nad rehkendasid, et suurte avamere­tuulikute puhul on järgmisel 40 aastal ühe kilovatt-tunni tootmishind ­keskmiselt 56 senti, tuumajaamas aga 80 senti või ­rohkemgi.

Muuseas, ka elektrimajanduse arengukava tööversioon peab kõige keskkonnasõbralikumaks stsenaariumi B, mille kohaselt pandaks Eestisse püsti 1200 MW ulatuses tuulikuid (nii maismaale kui ka avamerele). Majanduslikult etem on aga tuumajaama variant.

Eesti peab looma oma tuumaseadused

Eesti oma aatomijaam pole enam naljanumber nagu aasta või paar tagasi.

Majandusministeeriumi energeetika asekantsler Einari Kisel ütleb, et Eesti on suhteliselt heas seisus, kuna leedulased teevad oma jaama loomisel muudkui vigu. Me saame nende pealt õppida ning isegi neist mööda minna.

Kõigepealt tuleb luua oma tuumaenergeetika-alased seadused. Senikaua pole Eestis tuumajaama loomine lihtsalt ­võimalik, olgu selle loojaks Eesti Energia, Sõõrumaa punt, nad mõlemad koos või hoopis keegi kolmas.

Eesti jaam on Leedusse investeerimisest kasulikum
	Kui Eesti saab Leedu jaamas 20% osaluse (400 MW)	Reaktor Eestis (750-1100 MW)
Investeeringud	Investeering Leetu 14-16 mld kr	Koguhind 20-24 mld kr. Välisinvesteeringud Eestisse 30-60% projektist ehk 6-15 mld kr
Elektri import/eksport	Import 3-4 mld kr aastas	Eksport 20-30% võimsusest ehk 2-4 mld kr aastas
Ehitustellimused	Ebatõenäoline	~40% projektist ehk 8 mld kr
Masinaehituse tellimused	Ebatõenäoline	~30%  tehnikast - 2, 25 mld kr
Ehituse töökohad	Ebatõenäoline Kaudselt 200	Ligikaudu 2 000 Kaudselt 4 000
töökohad	30-100 töölist Eestist välja vastavalt kokkuleppele. Kaudseid 100	600 püsivat otsest uut töökohta. 1 200 kaudselt
Tugiteenused	-	5% projektist - 1,25 md kr
Ehituse maksutulud	-	3,8 mld kr
Tegevuse maksutulud	Kui põlevkivist toodetav elektri kogus väheneb, siis maksutulud vähenevad	Täiendav tulu 500 mln kr aastas (käibemaks, otsesed maksud)
Elektri hind	Sõltub Ignalina konsortsiumi otsustest	Alaneb põlevkivist toodetava elektri hulk

allikas: Kalev Kallemetsa töö