Andrus Ansip Karikatuur: Aivar Juhanson / Ekspress

22. veebruaril 2014 Tallinnas

Olá, José! Kuidas tervis? Palun edasta mu siiraimad tervitused oma veetlevale abikaasale Maria Margarida Pinto Ribeiro de Sousa Uvale ja kõigile teistele seal Brüsselis, kus on kahtlemata rohkem valgust (lumière) kui Tallinnas, kus hetkel viibin. Ah, milline polaarpimedus on praegu akna taga; kallangi endale trööstiks just pitsikese 1994 Dow’s Vintage Porti, mida mullu nii targalt soovitasid. Pimedus Eestis on selline, et võib hakata uskuma, nagu lipsaks magaja suust uinudes välja väike hingeloom – lepatriinu vms mardikas –, keda kutsutakse “engeloomaks”. “Engeloom” võib siis uidata mööda kõiksugu maailmu, sellal kui magaja liikumatult teki all lebab. Võib-olla ei peaks ma seda ütlema – sest üritan ma ju kirjutada tollest Andrus Ansipist ja sellest, miks ta sobiks mu järglaseks. Kuid kui Tallinnas Estonian Airi lennukist väja pugesin, tundus kohemaid, et ka Eesti ja mu armas Reformierakond magavad; et leidsin nad eest sellisena, nagu nad minust kumbki 2004. aaastal sängi istuma jäid, ühel heinu täis kott lõuani veetud ja teisel tepitud öömüts peas. Eesti oli kole kõhnaks jäänud ja küüned olid tal magamise jooksul ka kõvasti pikemaks kasvanud, sellal kui Reformierakonna juustesse oli sugenenud halli, küllap halbadest unenägudest. Vaatasin uinujaid heldimusega, kuid üles ajada veel ei söandanud.

Avalehele
10 Kommentaari